Saksamaa tüürib paremale – üks liidumaa korraga

Hiljutised Saksamaa liiduvabariikide valimised on edu toonud paremäärmuslikule parteile AfD. Tõusvas joones liigub ka vasakpartei BSW valimisedu, kelle esinägu on nimetatud ka Venemaa parimaks sõbraks Saksamaal. Mida tähendavad liiduriikide valimistulemused Eestile ja Euroopale, jagab Tallinna Ülikooli riigiteaduste ja rahvusvaheliste suhete lektor Benjamin Klasche.

Saksamaa on 16 liidumaaks jagatud föderaalriik, millest igaühel on oma parlament ja valimised. Hiljuti (22. septembril) toimunud Brandenburgi liidumaa parlamendivalimistel, kogus AfD (Alternatiiv Saksamaale) 29,2% häältest, kaotades valimised napilt pikaaegsele, kuid nõrgenevale SPD-le (Sotsiaaldemokraatlik Partei), mis kogus 30,9% häältest. Märkimisväärne on nendel valimistel ka see, et alles jaanuaris asutatud erakond BSW (Sahra Wagenknechti Liit) saavutas 13,5%-ga kolmanda koha. Nendest lähemalt aga natukene hiljem.

Need valimistulemused kinnitavad Saksamaa poliitilist suundumust: paremäärmuslik AfD (Alternatiiv Saksamaale) on normaliseerunud ja nad on saavutanud kindla koha valijate seas. See järeldus tugineb ka Tüüringi ja Saksimaa liidumaade 2. septembril toimunud parlamendivalimiste tulemustele, kus AfD sai vastavalt 32,8% ja 30,6% häältest. Tüüringis kerkis AfD isegi liidripositsioonile. BSW jäi nendes liidumaades kolmandaks.

„Saksamaa Rahvusrinne on loodud“

Paljud AfD piirkondlikud rühmitused, eriti endistes Ida-Saksamaa liidumaades, on olnud põhiseaduse kaitse ameti (BfV) uurimise all põhiseadusvastase tegevuse tõttu ning kaks rühmitust Saksi-Anhaldis ja Tüüringis on selgesõnaliselt liigitatud paremäärmuslikeks rühmitusteks. Amet jõudis järeldusele, et AfD eesmärk on luua „homogeenne etnokultuuriline rahvuslik elanikkond“, „kaotada praegusel kujul parlamendidemokraatia“ ning „võtta õigused tervetelt sotsiaalsetelt gruppidelt ja allutada nad despotismile“.

Kuigi teisi piirkondlikke rühmitusi ei ole veel sel viisil liigitatud, levivad sarnased ideoloogiad ja maailmavaated tõenäoliselt ka nende seas. Näiteks pärast Brandenburgi valimisi teatas parteijuht Hans-Christoph Berndt, keda BfV on samuti klassifitseerinud paremäärmuslaseks, et „Saksamaa Rahvusrinne on loodud“, viidates kolmele viimasele liidumaa valimistulemusele ja nende opositsioonivõimule. Valimisõhtu peol nähti partei liikmeid tähistamas loosungiga „Me saadame miljonid välja“, mis viitab sellele, et kõiki sisserändaja taustaga sakslasi ähvardab riigist väljasaatmine.

Seda karmi retoorikat jagab ka Tüüringi liidumaa esimees ja AfD riiklik nägu Björn Höcke, kes on pidanud korduvalt kohtu ette astuma, sest on kasutanud avalikel esinemistel natsiloosungeid. Selle tagajärjel kaotas ta parlamendiliikme puutumatuse. Rõhutan, et kalduvus paremale ei ole ainult endistes Ida-Saksamaa liidumaades esinev nähtus, sest AfD saavutas ka Hesseni ja Baieri viimastel liidumaa valimistel 2. ja 3. koha ning AfD on hiljutiste küsitluste kohaselt 2. populaarseim partei noorte valijate seas. Sellegipoolest, AfD kasutas eriti hästi ära nõrgemaid institutsionaalseid struktuure ja demokraatiateadmiste puudumist, et kujundada kiiresti endast endises Ida-Saksamaa piirkondades juhtiv häältemagnet.

„Venemaa parimad sõbrad Saksamaal“

See selgitab osaliselt ka BSW edu nendel valimistel. Partei, mis on nime saanud oma eestvedaja, endise Vasakpartei juhi Sahra Wagenknechti järgi, esindab vasakpoolseid sisepoliitilisi seisukohti, mis pole kuigi erinevad Vasakpartei ja Roheliste omadest. Siiski on tema välispoliitilised seisukohad palju problemaatilisemad ja sarnanevad AfD seisukohtadega – „Venemaa parimad sõbrad Saksamaal“.

Sahra Wagenknecht ja tema partei ei paista silma mitte ainult USA- ja NATO-vastaste positsioonidega, vaid ka Putinit ning Venemaad toetavate avaldustega. Wagenknecht on juba alates 2022. aasta veebruarist nõudnud relvatarnete lõpetamist Ukrainasse ja keskendumist rahukõnelustele. Wagenknecht eitab täielikult, et Venemaa ei taha läbirääkimisi pidada, ja soovitab Ukrainal rahu nimel territooriume loovutada.

BSW ja AfD on selle poolest väga sarnased: nad võtavad keerulised probleemid ja pakuvad lihtsaid lahendusi. See on tüüpiline populistlik lähenemine. Venemaa osa alahindamine Ukraina sõjas peegeldab nende imetlust autoritaarsete juhtide vastu ja paljastab nende tegelikke soove.Ajaloolane Ilko-Sascha Kowalczuk hoiatab selle eest:

„See, mida AfD ja BSW tahavad Putinilt kopeerida, on nii-öelda need ideed, kuidas hoida ühiskonda kontrolli all – mis on Venemaal traditsiooniks – ja tema viis seda oma autoritaarse riigimudeli kaudu ellu viia.“ See omakorda kõnetab inimesi uutes Saksamaa liidumaades, kes Kowalczuki sõnul igatsevad „autoritaarsete süsteemide“ järele, mis „annavad väga selge raamistiku, kuidas tuleb tegutseda“ ja võtavad ära „avatud ühiskonnast“ tuleneva ebakindluse.

Äärmuslikud ideed imbuvad peavooliparteidesse

Positiivsest küljest on kõik teised erakonnad teinud selgeks, et nad ei kavatse AfD-ga koalitsiooni luua, nimetades neid demokraatia ja põhiseaduse vastasteks. See loob aga väga nõrgad väljavaated stabiilsete valitsuste moodustamiseks nendes liidumaades, kus opositsioonil on suur hääleõigus. Veelgi enam süvendab see pettumust praeguses vasaktsentristlikus föderaalvalitsuses, kes ei ole suutnud täita oma lubadusi ega potentsiaali.

Nüüd on selge, et just natsionalistlik, rassistlik ja vägivaldne retoorika viib inimesed valimiskasti juurde. Enam ei ole ühiskondlik tabu neid mõtteid ja ideid väljendada ning inimesed tunnevad end oma seisukohtades kindlalt. Seega on ammu möödas ajad, kui erakonda nimetati „protestiparteiks;, kus valijad näitasid oma rahulolematust valitsuste suhtes.

See ühiskondlik natsionalistlike ja rassistlike seisukohtade aktsepteerimine kajastub äärmuslike vägivaldsete rünnakute arvu kasvus ning selles, et paljud peavooluparteid on omaks võtnud mõned ranged rännet puudutavad seisukohad, mida tavaliselt on nõudnud ainult AfD. Valijate tagasivõitmiseks eriti sisserände osas, kuid see ainult tunnistab AfD seisukohad õiguslikuks. Strateegia näib olevat selge, kuid on ka tõestatud, et see ei toimi, nagu märkis politoloog Werner Krause:
„Mida rohkem meedia sisserändajate teemat kajastab, seda parem on see AfD jaoks. Nad saavad selle nüüd esile tuua mis tahes muu ühiskondliku probleemi asemel, nagu eluasemepuudus, hariduse allakäik või tööturu võimaluste kahanemine.“

See ei tähenda, et peavooluparteid ei peaks sisserändest rääkima ja sellega seotud probleemiga tegelema, kuid nad ei saa järgida AfD eeskuju ning pidada seda lahenduseks paljudele põhilistele ühiskondlikele probleemidele, sest see sageli ei ole nii.

Praegune föderaalvalitsus reageeris sellele avalikule pingele, kehtestades ajutised rangemad piirikontrollid ebaseadusliku sisserände haldamiseks. See otsus tehti pärast Süüria kodaniku sooritatud noarünnakut, mille käigus hukkus kolm inimest Solingenis, ja enne Brandenburgi liidumaa valimisi. Selle asemel, et tegelda rünnaku asjaoludega, nagu integratsiooni puudumine ja ebapiisav õiguskaitse, käitub föderaalvalitsus nii, nagu seisneks probleem rändepoliitikas.

See toetab professor Krause teesi, sest on suurepärane näide, kuidas paremäärmuslik ideoloogia mõjutab poliitika kujundamist juba praegu. Seetõttu, kui Eesti siseminister Lauri Läänemets väidab, et Saksamaa piiride sulgemine on õigustatudtoetab ta paremäärmuslike ideede süvenemist Saksamaa peavoolupoliitikas.

Putin võib jõuda Euroopa aruteludesse

Mõlema erakonna – kuid eriti AfD – edu on selge julgeolekurisk nii Saksamaale, Eestile kui ka Euroopale. Kuna partei populaarsus kasvab, tungib nende demokraatia- ja põhiseadusvastane ideoloogia peavoolupoliitikasse ning nõrgestab Saksa demokraatiat ja riiki. See destabiliseerib ja polariseerib ka elanikkonda, kes jaguneb üksteist põlgavateks ideoloogilisteks ning piirkondlikeks rühmadeks. Peale selle on paljude vähemuste – nii rassiliste, seksuaalsete kui ka usuliste vähemuste – turvalisus tõsises ohus.

AfD ja BSW ei ole ka Euroopa projekti pooldajad ning on teinud selgeks, et „Brüsseli“ mõju tuleb nõrgendada. Nad kurdavad tehnokraatliku järelevalve üle, kuid ei too esile ühtegi positiivset külge. Selle mõju on juba praegu Euroopa sisepiiride ajutisel karmistamisel tunda, mis ohustab avatud ühiskonda ja eluviisi, mida me, eurooplased, hindame. Kui need parteid tegelikult võimule pääsevad, võib olukord veelgi halveneda: nad võivad ellu viia oma nõudmised EL-i laialisaatmise või Saksamaa väljaastumise osas. See ei ole kindlasti Eesti huvides.

Veelgi hullem ja tuntavam on aga Venemaa ning Ukraina sõja teemaline poliitika. Liitvabariigi koalitsioon emma-kumma erakonnaga tähendaks igasuguse toetuse lõpetamist Ukrainale – millega Saksamaa valitsus niigi hädas on – ja tooks Putini kohaloleku Euroopa aruteludesse. Eestlased ning paljud teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on lõpuks saavutanud positsiooni, kus neid võetakse kuulda tõeliste ekspertidena Euroopa julgeolekuküsimustes – selle arengu pööraks Saksamaa kiiresti pea peale, kui ta hakkaks jälle Venemaa propagandat omaks võtma.

Kasvav paremale kalduv poliitiline suundumus kogu Euroopas peaks meile kõigile muret valmistama. Samuti on tähtis mõista, kui tihedalt on omavahel seotud meie poliitiline tegevus, meie julgeolek ja meie vabadus ning et me peame selle eest seisma ja tegutsema ühiselt riigipiire arvestamata.