Ühiskonnateaduste blogi

Sotsioloogia tudeng Riina: eriala käsitleb ühiskondlikke teemasid, mis puudutavad meid kõiki

Veel paar aastat tagasi ei teadnud ma, mis see sotsioloogia õieti on ning veel vähem oskasin ette kujutada, et ma nimetatud erialal õppima asun. Kuidas ma siis siia üldse sattusin?

sotsioloogia

Keskkooli ajal panin tähele Tallinna Ülikoolis toimuvaid Õpilasakadeemia kursuseid, millest keskkooliõpilased osa võtta saavad, et näha, kas konkreetne ala on just see, mida peale gümnaasiumi lõppu õppida tahetakse. Mina läksin sotsioloogia kursusele, kuigi ma ei kujutanud ette, mida see endast kujutada võiks. Aga seda põnevam! Kursus koosnes pelgalt viiest loengust, kuid kursuse lõpuks olin aru saanud, et see eriala pakub mulle huvi. Kuigi mul piisas vaid ühest Õpilasakadeemia kursusest, et huvipakkuv ala leida, kohtusin ka inimestega, kes olid selleks käinud juba kolmel erineval kursusel.

Vaatamata Õpilasakadeemia sotsioloogia kursusele, oli suvi enne ülikooli minekut siiski veel täis dilemmasid: mida ma peaks õppima? Huvisid oli mul palju, mis pole siiani kadunud: geograafia, ajalugu, loodusturism, saksa filoloogia. Oma lõpliku otsuse tegin siiski suuresti Õpilasakadeemias kogetu põhjal. Minu põhiline eesmärk, miks ma sotsioloogia lõpuks valisin, oli soov enda maailmapilti avardada. Kuigi ma polnud tollal kindel, mida ma tulevikus konkreetselt teha soovin, ja tegelikult ei tea ma seda päris täpselt siiani, teadsin, et avar maailmavaade tuleb kasuks igal pool: nii tööturul kui inimeseks olemisel.

Minu jaoks oli ülikooli minek vabastav. Tundsin, et saan kergemalt hingata kui gümnaasiumis. Nüüd olid ohjad minu käes ning ma sain õppida just seda, mis mulle huvi pakkus ning kellelgi ei olnud võimalust ega vajadust minu katseid füüsikat mõista nukral pilgul jälgida. Üksildustunnet sain ma ülikooliseinte vahel oma kunagistest klassikaaslastest eraldatuna tunda vaid väga lühikest aega, sest kursakaaslastega sõbrunesime üsna kiiresti: sellele aitasid kaasa mitmed grupitööd ja grupiarutelud. Peagi hakkasime põnevamaid arutelusid ka loengust väljapoole viima. Üsna pea peale õpingute alustamist sai selgeks, et sotsioloogia on väga lai eriala. Kuigi kõik minu kursusel olevad inimesed õpivad sama asja, on meie huvid siiski osaliselt erinevad. See peegeldub hästi valikainetes, kus käsitletakse süvendatumalt erinevaid sotsioloogia valdkondi. Ma tulin ülikooli kindla sooviga võtta keskkonna- ja tarbimissotsioloogia ained. Tarbimissotsioloogia jäi küll kahjuks üldse ära, kuid see-eest olen ülikoolis veedetud aja jooksul avastanud muidki valdkondi, mis mulle väga huvi pakkuma on hakanud: näiteks soo- ja perekonnasotsioloogia, põnevusega ootan ka linna- ning haridussotsioloogiat.

Mida sotsioloogia on mulle andnud? Hiljuti esitas üks õppejõud loengus sellise küsimuse ning tol korral pidin vastuse võlgu jääma, kuna koheselt ei tulnudki midagi pähe. Nüüd on mul olnud aga aega ennast analüüsida ning võin nimetada päris mitmeid omadusi, mida sotsioloogiaõppes omandanud olen. Olen kindlalt jõudnud oma põhilisele eesmärgile lähemale: avardanud maailma. Juba esimesel semestril seletati meile, et sotsioloog peab ühiskonda uurima teistsuguse pilguga kui me seda argielus teeme: peab õppima vaatama ühiskonda tervikuna. Selle oskuse kujundamine on olnud põnev väljakutse, sest näha kaugemale kui sind igapäevaselt ümbritsevad sõbrad tuttavad ning keskkond on tunduvalt raskem kui see tundub. Harjutamise käigus olen näiteks avastanud, et huvitav on kuulda olukorra kõiki osapooli, jäädes ise aga vaid pealtvaatajaks olukorras osalemise asemel. Samuti olen õppinud, et mida rohkem osapooli kuulata, seda lähemale jõuab „tõele”. Muidugi ei tohi unustada, et sotsiaalteadustes nagu sotsioloogia ei saa kunagi jõuda „tõelise tõeni”. See ei tähenda aga, et seda üritama ei peaks.

Osati on „tõelise tõe” puudumine ka positiivne, vähemalt üliõpilasele, sest ei eksisteeri valesid vastuseid. Ülikoolis leidsin ma oma hääle ning hakkasin loengutes aktiivselt osalema, see tähendab oma arvamust avaldama, olgu see siis lihtsalt vastus õppejõu küsimusele või grupiarutelu osa. Ma ei pidanud kartma, et mu vastust peetakse koheselt valeks või et õppejõud vaatab mind lootusetul pilgul, nagu koolis ette tulla võis. Otse vastupidi: õppejõud on siiani olnud äärmiselt kannatlikud kuulamaks ära kõigi arvamused ning üritanud ka igale esitatud ideele kaasa mõelda. Mis on mulle lausa nalja valmistanud, on mulje, et sotsioloogia õppejõud ei ole suutelised pahased olema. Võibolla pole ma neid piisavalt meeli ärritavas olukorras veel lihtsalt näinud, kuid selline tunne on mulle jäänud ning kohati valmistab see mõte loengutes lausa turvatunnet. Veel üks sotsioloogia õppimisega kaasnev kvaliteet, mille olen omandanud, on jututeemad. Ma võin rääkida peaaegu kõigest, millest loengust kuulsin ning mu sõbra-tuttavad kuulavad huviga. Põhjus saab seisneda selles, et sotsioloogia käsitleb ühiskondlikke teemasid, millega puutuvad kokku kõik või mis ümbritsevad meid kõiki, kuna oleme ühiskonna liikmed. Seda eriti praeguses üleilmastunud maailmas. Sotsioloogiatudengi jututeemade atraktiivsus näitab ka hästi, kui lai sotsioloogia valdkond olema peab, et ta erineva taustaga inimesi kõnetada suudab. Kuigi eks see olegi sotsioloogia üks ülesandeid, kõigini jõuda, nii võimalik kui see on.

Üldiselt võin aga öelda, et sotsioloogia õppimine on mul aidanud leida nii enda huvid kui enda koha ühiskonnas. Meeldivad õppejõud ning arutlustele avatud kursakaaslased on muutnud mu tudengielu mõnusaks, olgugi, et vahetevahel on liiga palju kodutöid. Seda mure saab lahendada aga paari lihtsa meetodiga nagu juba tunnis hoolikalt kaasakuulamine hiljem kodus üksi õppimise asemel ning ajaplaneerimine. Keskkoolis ärritas mind see, kuidas ühiskonnaõpetuse tunnis esitati ühiskonna koostisosad ja protsessid kui faktid, kuid puudus analüüs ja arutelu. Olen mõtelnud, et kui mina oleksin ühiskonnaõpetuse õpetaja, viiksin ma tunnid hoopis teistmoodi läbi: sotsioloogiat õppinuna oskaksin ühiskonda õpetada palju huvitavamalt ja sügavamalt.

Oma tulevikuplaanide kohta võin öelda nii palju, et soovin sotsioloogia õpinguid magistris jätkata. Pole veel kindel, kus ma jätkan, kas Eestis või Saksamaal, ning millele ma spetsialiseerun, sest mu õpingud on alles poole peal ja seega pole ma veel kõikide huvitavate ainetega tutvunud. Sotsioloogia ei jää kindlasti viimaseks erialaks, mida ma õpin. Mul on tugev soov ennast pidevalt arendada ning kuna maailm on nõnda kiiresti arenev, siis ei piisa ainult ühest ametist, millele elu lõpuni truuks jääda. Samas sotsioloogilised teadmised ja oskused on kasuks igal ametikohal.

Teksti autor on Riina Joamets, 2. aasta sotsioloogia eriala bakalaureuseõppe tudeng.