Teisenev maailmamajandus: muutuvad jõuvahekorrad ja arengukontekstid

Majandusliku aktiivsuse ja majandusvõimu jaotus riikide ja suurte majanduspiirkondade vahel ning selle muutumine jäävad seesuguste käsitluste puhul tagaplaanile või tuuakse analüüsi justnagu kõrvalt sisse, näitamata muutuste tekke- ja arengumehhanisme ning seostamata neid maailmamajanduse arenemise üldise kanvaaga. Vastukaaluks sellele on geopoliitilised ja geoökonoomilised analüüsid, kus rõhk on riikidevahelisel konkurentsil võimu, sh majandusvõimu pärast ning sellele omasel siseloogikal, kuid kus maailmamajanduse üldises arengus nähakse tavaliselt vaid võimumängude kulisse.

Essees püütakse leida kompromiss nende kahe käsitlusviisi vahel ning mõtestada geoökonoomiliste trendide arengut ja mõju laiemas kontekstis. Algul vaadeldakse muutuvaid jõuvahekordi riikide tasandil, siis nende mõju avaramas geograafilises ruumis, seejärel arutletakse selle üle, mida võiksid neis toimuvad nihked ja uus konkurentsisituatsioon kaasa tuua maailma kaubandusrežiimide ja rahvusvahelise majanduskoostöö üldmustrite muutumisele ning kuidas kõik see võiks seostuda ulatuslikumate ökoloogiliste, demograafiliste ja muude trendidega. Lõpuks püütakse eelneva baasil teha mõned järeldused Eesti kohta ja selle kohta, kuidas oleks mõttekas Eesti arengualternatiive analüüsida.
Ei saa välistada, et mõnede joonisel 1 esitatud Euroopa-väliste maade osatähtsuse tõusu prognoos on liiga optimistlik. Kui võtta arvesse, et kiire majanduskasv võib toimuda mitte ainult joonisel kujutatud maades, vaid ka reas joonisel esindamata, aga siiski küllalt suurtes maades, on Hiina osatähtsuse jõudmist 25 protsendini ja India jõudmist 10 protsendini raske uskuda, isegi juhul, kui nende majandused kasvavad prognoosijate poolt eeldatud tempoga. See aga ei tähenda, et Euroopa osatähtsus saaks oluliselt kõrgemaks tõusta.

Ennustamist, kui jätkusuutlikuks või vastupidi, ajutiseks võib osutuda ühe või teise riigi positsioon majanduses, raskendab asjaolu, et tugineda ei saa üksnes makromajandusliku analüüsi klassikalistele parameetritele ja hinnangutele teatud ressursside (loodusvarad, demograafiline ressurss, logistilise asukoha ressurss) olemasolu või juurdetekke kohta, vaid peab arvestama ka sellise keerulise teguriga nagu institutsionaalse raamistiku (institutional setting) eripära. Võib rääkida küll ratsionaalse majandamise puhul kohustuslikest põhinõuetest, kuid pole olemas universaalset retsepti, mille järgimine viiks riigi majanduse õitsengule. Kui rahvas suudab sobivate välistegurite olemasolu juures luua sellise tema jaoks sobiva institutsionaalse raamistiku, mis toetab hästi nii materiaalsete väärtuste loomist kui ka inimkapitali ja sotsiaalse kapitali arendamist ja/või uuendamist, kannab see mõne aja jooksul majandusedu. Edu võib katkeda, kas olude muutuse tõttu, millele institutsionaalne raamistik ei suutnud piisavalt hästi kohanduda, potentsiaali ammendumise tõttu või mingil muul põhjusel. Riikide majandusarengu dünaamikat pole võimalik prognoosida lineaarse loogika järgi. Vaatlusaluse maa majanduse kasvu prognoosimine on lihtsam perioodil, kui ta on suhteliselt stabiilsetes välistingimustes läbimas selget arengustaadiumi, näiteks suhteliselt odava tootmissisendiga majandus on jõudnud end esialgselt kehtestada välisturgudel ja realiseerib oma odavuseelist. Raskem on tabada üleminekut ühelt arengustaadiumilt teisele, aga ka seda, millal mingi riik suudab alustada uut arengutsüklit või millal hulk aega töötanud arengupotentsiaal sumbub. On perioode, kus majandusteadlased on näiteks küllalt täpselt prognoosinud Hiina või Jaapani majanduskasvu, kuid kui palju on neid, kes suutsid 1970. aastate lõpul ette näha Hiina ülipika hoogsa majanduskasvu perioodi algust või 1980. aastate lõpul, et imemajanduseks peetav Jaapani majandus satub paarikümne aasta pikkusesse stagnatsiooni. Saada aru, et on tekkimas võimsaks kasvuperioodiks sobiv institutsionaalne raamistik või et endine raamistik keeldub ilma suurte ümbertegemisteta edasi vedamast, on väga raske.

Praeguseks tekkinud situatsiooni võtab kujundliku terminiga kokku Oliver Stuenkel, pannes oma vastilmunud monograafia pealkirjaks mõneti provokatiivselt “Post Western World”. Ta väidab, et seesugune maailm on juba kujunemas ja et Aasia maade toimunud ja jätkuv majanduskasv toob paratamatult kaasa vajaduse arvestada neid tõsiselt nii maailma majandusvõimu, selle institutsioonide ja reeglite, aga ka kogu maailmakorralduse muutmisel. Teiste sõnadega ja seostades eelnevat jooniselt 1 näha olevaga: olukorras, kus Euroopa osatähtsus väheneb, ei suuda ilmselt ka USA üksinda, isegi juhul, kui ta majandus jätkab kasvamist, hoida ülal seni suuresti Lääne domineerimisel kujundatud maailmakaubanduse ja maailmamajanduse mängureeglistikku.

Maailmamajanduses toimuva dünaamika analüüsil ei saa piirduda ainult üksikriikide tasandiga. Mõistmaks toimuvat tuleb lähemalt vaadelda, kuidas riigid on maailmamajandusse haakunud ja millised on seal põhilised üksteist võimendavad suhtluspaarid.

Maailmamajanduse põhiteljeks on viimase paarikümne aasta jooksul olnud USA ja Hiina majandussuhtlus. Vaatamata viimase aja nägelustele on ka praegu Hiina USA põhiline impordi päritolumaa ja USA Hiina jaoks põhiline ekspordi sihtriik. Vastastikune sõltuvus ei piirdu ainult kaupade sisse- ja väljaveoga, väga olulised on ka omavahelised kapitalipaigutused. Viimase ülemaailmse finantskriisi ajal sõltus USA hakkamasaamine väga suuresti just Hiina rahapaigutustest USA riigi võlakirjadesse. Mõned autorid kasutavad sellise majanduste sümbioosi tagajärjel tekkinu kohta bipolaarse majandusmaailma mõistet või uudissõnaloomet: Chimerica-keskne maailm, China + America.

Vaadeldes USA majandussuhtlust Euroopa liiderriikidega me sedavõrd tugevat vastastikuse majandussõltuvuse telge ei leia. USA on küll Saksamaa ja UK jaoks üksikriikide arvestuses ekspordi sihtmaa number üks, aga vahe teiste sihtriikidega ei ole, eriti Saksamaa puhul, just suur ning USA seisukohalt vaadatuna ei tõuse ei Saksamaa ega UK osatähtsus ei tema ekspordis ega impordis üle viie protsendi piiri. Peaaegu analoogiline on pilt ka USA ja Jaapani omavahelistes majandussuhetes. Jaapani osatähtsus USA impordi päritolumaade hulgas on küll natuke suurem, kuue protsendi lähedal, samas Jaapani jaoks pole USA enam konkurentsitult tema domineeriv ekspordi sihtmaa, Hiina on tõusnud selles arvestuses USAga võrdsele tasandile.

Geoökonoomilised nihked ja “suur pilt” nende ümber

Muutuv muutuvas. Arutluse jätkamiseks toome sisse veel kaks postulaati. Esiteks, uute kasvupooluste ja majandusliidrite teke pole olune mitte ainult iseeneses, aga ka selle tõttu, et uute kooperatsioonivõrgustike esiplaanile tõusmise kaudu struktureeritakse ringi globaalset majandusruumi kui tervikut ning sellega võivad kaasneda muutused globaalse majandussuhtluse domineerivas reeglistikus ja toimimispraktikas. Võib muutuda see, kas maailmamajandus toimib tulevikus avatumas või suletumas, multilateraalsete globaalsete lepingutega, bilateraalsete lepingutega või majandusblokkide tasandil paika pandud keskkonnas, stabiilsetes või pidevalt ümbermängitavates situatsioonides. Teiseks, geoökonoomilised muutused ei teki ega toimi n-ö õhutühjas ruumis, vaid vastastikuses seoses mitmesuguste teiste, valdavalt laiemate protsessidega: geopoliitiliste, demograafiliste, ökoloogiliste ja ka tehnoloogilistega. Moodustub suurem, mitmete side- ja tagasisideahelatega seospilt, sellel pildil kujutatavat võiks kokku võtta metafooriga “muutuv muutuvas”.

Mõjud Eestile ja edasise analüüsi võimalused

Eeltoodud analüüsist võiks teha Eesti kohta vähemalt järgmised üldistatud järeldused.

•     Maailmamajanduse kasvutsenter näib liikuvat jätkuvalt Aasiasse. Eesti asub kõrgetasemelise ja jõuka, küllalt tugevalt integreerunud, aga maailmas tõenäoliselt tasapisi oma positsioone kaotava majanduspiirkonna, ELi äärealal.
•     Nii maailmamajanduses kui ka geopoliitikas osutub tulevikus otsustavaks USA ja Hiina teljel toimuv. Konkurents nende kahe majandusliku suurjõu vahel tekitab eeldatavasti edaspidi teatud tõmblusi, kuid ei kujune tõenäoliselt siiski liiga dramaatiliseks, vaid lõpeb mõlemapoolse tugeva sõltuvuse tõttu teineteisest mingit laadi kompromissidega.
•     ELil on ees mängureeglite täpsustamine suhetes Hiinaga, kuid USA ja Hiina vahelises geoökonoomilises ja geopoliitilises konkurentsis liidripositsiooni pärast jääb ta pigem kõrvaltvaatajaks. Ta on huvitatud stabiilsete reeglite säilitamisest maailma kaubanduses ja muus rahvusvahelises majandussuhtluses.
•     ELi ja Eesti suhted Venemaaga liiguvad üha enam Hiinaga seostuvasse globaalsesse konteksti: Venemaa manööverdamine ELi ja Hiina kui kahe suure majandusruumi vahel, ELi ja Hiina vaheliste transpordimagistraalide arendamine üle Venemaa ja laiemalt üle Euro-Aasia territooriumi.
•     Praeguseks on toimunud küllalt selge tagasiliikumine rahvusvahelise majanduse suureneva avatuse poliitikalt protektsionismi poole ning katsete poole muuta kokkulepitud kaubandusrežiime ja jõuvahekordi majanduses ühepoolsetes huvides. Selle trendi jätkumise või muutumise perspektiivid ei ole selged. Eesti saab tugineda ELi ühisele kaubanduspoliitikale, kuid peab arvestama tulevikus rahvusvahelise majanduskeskkonna võimalike erinevate olekutega: protektsionistlikum, blokistunum, liberaalsem, stabiilsem või anarhilisem.
•     Eesti ettevõtete jätkamine valdavalt olemasolevate tegevusvaldkondade ja senistele sarnaste ärimudelite raames ei pruugi olla piisav saavutamaks edu ka tulevikus. Sõltuvalt nii tegutsemisvaldkonna eripärast kui ka rahvusvahelise majanduskeskkonna edasise muutumise stsenaariumist võivad edu toovateks strateegiateks olla nii siirdumine kaugturgudele, kasutades selleks infotehnoloogia arenguga seotud võimalusi, kui ka hoopis tõsisem keskendumine näiteks lähiturgudele Põhjamaades, tähtsustades senisest oluliselt enam selle regiooni turu konkreetsete toodete ja teenuste lõpptarbijate spetsiifilisi vajadusi.
•     Ökoloogiaga seotud probleemide veelgi kiirem esiplaanile tõus muudab väga oluliselt kogu majanduse konteksti. Seades majandusele piiranguid ja tõenäoliselt alandades majanduskasvu võimalusi, loob see ühtlasi uusi võimalusi, kusjuures nende võimalustega haakumiseks on Eesti asukoht ökoloogiliselt väga tundlike ja nende probleemidega tegelevate Skandinaaviamaade kõrval mõeldavatest üks parimaid.

Saamaks võimalikult head pilti kogu geoökonoomiliste võimaluste spektrist on otstarbekas konstrueerida Eesti majanduse arenguteede läbiarutamiseks vajalikud tulevikupildid selliselt, et need haaraksid kombineeritult nii maailmamajandusega toimuvat kui ka Euroopaga toimuvat. Üks variant on järgnevas esitatav stsenaariumide konstruktsioon.

    ” – ” / ” – ” stsenaarium. Maailmamajanduse kasvupoolused hakkavad asuma selgelt Euroopast väljaspool, ELi-sisene integratsioon läheb pigem tagurpidi. Iga riik on sunnitud püüdma ujuda iseseisvalt, leidma endale sobivaid koostööpartnereid Euroopas ja kindlasti ka väljaspool. Situatsioonile reageerimine võib olla riigiti erinev. Tegemata jäävad ühisaktsioonid, mis on vajalikud olulisemate muutuste saavutamiseks, näiteks ökoloogilise tasakaalu tagamine ja suuremate infrastruktuuride rajamine.
    ” + ” / ” + ” stsenaarium. Euroopa maailmamajanduse perifeeriasse liikumine pidurdub, osaliselt ka ELi-sisese integratsiooni tugevnemise tõttu. See nn endise unistuse realiseerimise stsenaarium sisaldab mõningaid uusi, elulaadi muutumist puudutavaid momente, kuid tõenäoliselt vaid piiratud kujul, majandusliku konkurentsivõime tõstmise motiiv jääb siin ilmselt keskseks.
    ” – ” / “+ ” stsenaarium. Euroopa kaotab paratamatult oma positsioone maailmas, aga ELi-sisene integratsioon tugevneb. See variant võib tekkida kahe erineva alusloogika põhjal, mistõttu siin võib eristada kahte allstsenaariumi. Allstsenaarium a: ELi integratsioon toimub selleks, et vältida veelgi suuremat tagasiminekut majanduses, majanduskasv või vähemalt majanduslanguse aeglustamine jääb edasi iidoliks. Allstsenaarium b: Euroopa püüab, osaliselt ökoloogiliste ohtude tugevnemise tingimustes, osaliselt nn postmodernistlike väärtuste esilepääsu tõttu, leida muud rahuldava sotsiaalse eksisteerimise viisi ilma, et primaarne oleks edasine rabelemine globaalses “rottide võidujooksus”. Sellise ideoloogia esiletõusu on nii vanades ja jõukamates ELi liikmesmaades kui ka Eestis võimalik juba täheldada. Vahendite leidmine praegusest erinevale elulaadile üleminekuks ja selle harrastamiseks ei ole jõukamates maades piisava motivatsiooni korral muutuse põhitakistus, küll aga saab piduriks materiaalse elatustaseme langus ja tarbimisharjumiste muutmine. Madalama majandusarengu tasemega maade kaasamine madala majanduskasvu pealt rajatavasse ökoloogilisse Euroopasse ja/või sotsiaalsesse Euroopasse on tõenäoliselt keerulisem, kuid ELi ühispingutuste puhul võib see olla võimalik.
    ” + ” / ” – ” stsenaarium. Olukorda, kus Euroopa oleks edukas oma positsiooni säilitamisel või tugevdamisel maailmamajanduses, aga sellest hoolimata toimuks ELi desintegratsioon, tuleb praeguste trendide jätkumise puhul pidada kaunis ebaloogiliseks ja seetõttu pole selle variandi detailsemal läbitöötamisel ilmselt suurt mõtet. Vähemalt juhul, kui selle alla ei suudeta konstrueerida usaldatavat alusloogikat.

Kõikide kirjeldatud stsenaariumide koostamisel oleks vaja läbi teha nn tagurpidi mõtlemise etapp. Alustades stsenaariumi definitsioonist, tuleks kõigepealt konstrueerida võimalik usutav kontekst, mille puhul stsenaarium saaks käivituda: milliste globaalsete majanduskasvukeskuste domineerimise korral, millises geopoliitilises situatsioonis, millise rahvusvahelise majanduse funktsioneerimise tüübi puhul, mis laadi tehnoloogiliste uuenduste domineerimise juures jne. Võib-olla ka mis laadi ja kui tugeva ökoloogilise surve juures. See lihtsustaks hiljem kirjelduste koostamist sellest, mismoodi Eesti majanduslik ja muu olukord võiks ühe või teise stsenaariumi puhul välja näha ja millised reageerimisviisid avanevad.

Nii konstrueeritud stsenaariumide kaupa on võimalik detailsemalt läbi mängida Eesti konkreetsema majandusliku positsioneerumise variandid: positsioneerumine Põhja-Euroopa (nn Baltoskandia) kontekstis, laiemas ehk Läänemere maade (NB! Saksamaa) kontekstis, majandussuhetes Venemaa ja nn Euro-Aasia liidu majandustega, suhetes USAga ja majanduslikult tõusvate Ida-Aasia maadega.

Kõikide stsenaariumide puhul tuleks püüda kindlaks teha, millised majandusliku spetsialiseerituse põhijooned, milline looduskeskkonnakasutus, mis laadi uutele tehnoloogilistele suundadele ja ärimudelitele tuginemine ning millised inim- ja sotsiaalkapitali arendamise viisid võiksid selle stsenaariumi konkreetsetes tingimustes aktualiseeruda ja edu tuua.

Teksti autor on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professor Erik Terk.

Loe täispikka artiklit ajakirjast Geenius.