Tutvus meie värskete doktoritega ehk kuus küsimust Tanja Diboule ja Davide Ticchile
Igal aastal saab Tallinna Ülikool endale juurde hulga doktoreid, keda sügisel pidulikult promoveeritakse. Selleks, et meie doktorite kohta rohkem teada saada ja innustada ka teisi helgeid päid õpinguid doktorantuuris jätkama, küsib Tallinna Ülikool viimase aasta jooksul väitekirja kaitsnud tublidelt inimestelt, millega nad praegu tegelevad, mida õpingute ajal kõige rohkem iseenda kohta õppisid ning millised on head näpunäited, kuidas kaitsmise päeval minimaalselt närveerida ja end enesekindlalt tunda.
Tanja Dibou kaitses augustis oma doktoritööd, milles uuris Eesti noortepoliitikat. Väitekirja eesmärgiks oli paremini mõista, kuidas teevad erinevad osapooled ja riigiasutused koostööd, et tulla toime noorte probleemidega ja vajadustega ning luua soodsad tingimused ja võimalused noore põlvkonna arenguks.
- Mille järgi oma doktoritöö teema valisid ehk miks huvitusid just Eesti noortepoliitikast?
Tanja Dibou: Teema valisin lähtuvalt oma huvidest ja töökogemusest. Doktorantuuri astumise ajal olin mitu aastat töötanud noortevaldkonnas erinevatel ametipositsioonidel. Pakkus huvi põhjalikumalt uurida, mis on noortepoliitika, kuidas erinevad institutsioonid osalevad selle valitsemises ja kuidas ametnikud mõistavad valdkonna lõimitust ning kuidas noored ise on kaasatud noortepoliitika valitsemisse. Kuna noortepoliitika oli üsna uus poliitika valdkond, olin motiveeritud oma tööga uusi teadmisi avastama ja üha enam tähelepanu pöörama sellele, kui oluline on seda valdkonda arendada.
- Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?
T.D: Praegu töötan TLÜs haridusteaduste instituudis noorsootöö lektorina. Samal ajal olen ka noorsootöö rakenduskõrghariduse õppekava kuraator. Doktoritöös saadud teadmisi ja kogemust kasutan õppetöös. Õpetan noortepoliitika ainet nii noorsootöö rakenduskõrghariduse tudengitele kui ka noorsootöö korralduse magistrantidele.
- Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisid?
T.D: See on väga huvitav küsimus ja sellele ei ole lihtne vastata. Kergem on vastata, mida ma üldse olen doktoriõpingute ajal õppinud ja kogenud. Näiteks olen kasutanud DORA ja Kristjan Jaagu mobiilsuse võimalusi käia rahvusvahelistel konverentsidel oma doktoritöö tulemusi tutvustamas ja õppida teistelt teadlastelt. Samuti mäletan doktoriseminare, kus arutleti erinevaid doktoritöö teemasid ja teaduslikke artikleid. Oli vaja palju lugeda inglise keeles ja see aitas keelt paremini õppida. Samuti sain palju teada, kuidas akadeemiline elu käib, kuidas õppida ja õpetada ülikoolis. Olen palju õppinud oma doktoritöö juhendajalt Anu Tootsilt. Meie koostööst on mul väga head emotsioonid. Meie kohtumised ergutasid mind oma tööd edasi arendama. Eriti viimasel aastal enne töö kaitsmist oli juhendajaga suhtus väga intensiivne.
Iseenda kohta sain teada, et olen võimeline oma uurimisvaldkonnas raskeid teaduslikke artikleid analüüsima, süstematiseerima, looma seoseid teooria ja praktika vahel ning ise kirjutama teaduslikke tekste. Doktoriõpingute alguses natukene kahtlesin oma võimetes, kas ma ikkagi suudan ise artikleid kirjutada, sest pole seda varem õppinud. Vaadates tagasi doktoriõpingutele, saan samuti aru, et olen iseseisev ja ennast reguleeriv õppija. Kuigi ei õnnestunud lõpetada nominaalajaga, sain õppida ajaplaneerimist ning mitmeid rolle täitma( üliõpilane-doktorant, TLÜs töö lektori ametikohal, isiklikus elus väikse lapse ema).
"Minu meelest doktorantuuris saab võtta aega teooria mõtestatud lugemiseks. See arendab kriitilist mõtlemist. Võimalik on keskenduda põhjalikumalt oma uurimishuvile ja professionaalselt oma ala arendada, õppida ise, õpetada teisi ja õppida palju teistelt. Doktoriõpingud avavad uksed teadusmaailma.
Tanja Dibou, ühiskonnateaduste instituudi doktor
- Millised on Sinu hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?
T.D: Minu kirg on reisimine. Mulle meeldib maailma avastada. Kuigi enamik reise on olnud tänu õpingutele või tööle, on just need andnud mulle energiat ja uusi mõtteid. Lisaks reisimisele hoiavad mind põnevil teater ja kontserdid. Hea meelega käin ka kinos vaatamas ajaloolisi ja seikluslikke filme. Kahel viimasel aastal olen ka tegelenud spordiga, käin jooksmas ja koos lapsega ujumas. Kui on ilus päikeseline ilm, meeldib lihtsalt linnas jalutada.
- Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?
T.D: Minu meelest saab doktorantuuris võtta aega teooria mõtestatud lugemiseks. See arendab kriitilist mõtlemist. On võimalik keskenduda põhjalikumalt oma uurimishuvile ja professionaalselt oma alal areneda, õppida, ise õpetada teisi ja õppida palju teistelt. Doktoriõpingud avavad uksed teadusmaailma.
- Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
T.D: Praktiline nõuanne on ette valmistada oma kaitsmiskõne ja seda paar korda harjutada ning vastata kõikidele retsensendi küsimustele. Kaitsmise päeval olla positiivne, uskuda endasse ja väärtustada oma tööd!
Davide Ticchi kaitses septembri alguses doktoritööd, milles keskendus narratiivteraapiale kui soodustavale meetodile, mis aitaks ühiskonnas end paremini tunda nendel noortel inimestel, kelle keha on mingil põhjusel deformeerunud.
- Mille järgi oma doktoritöö teema valisid ehk miks huvitusid just narratiivteraapiast?
Davide Ticchi: Sama teemat uurisin ka oma magistritöös antropoloogias. Samuti on see inspireeritud minu isiklikust kogemusest. Narratiivteraapiline lähenemine sotsiaaltöös püüab kanda hoolt rindkere seina deformatsioonidega noorukite ja nende perede heaolu eest ühiskonnas.
- Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?
D.T: Plaanin uurida, kuidas minu uuritud mittestigmatiseeriv lähenemisviis võiks olla abiks laiemale sihtrühmale. Kõige parem on see, kui ma saaks teha koostööd järeldoktoritest kolleegidega ja õpetada nii Eestis kui ka välismaal.
- Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisid?
D.T: Ennekõike sain teada, kuidas võiks suurel määral oma huvidele pühendumine mind kogu doktorantuuri vältel aidata. Olen end alati positsioneerinud väärtuspõhise inimesena. See võimaldas mul mõtestatult läbi viia oma uurimistöö. Õppisin ka seda, kuidas paremini teistele kirjutada ning viimaks mõistsin iga päevaga rohkem oma doktoritöö tähendust.
"Mõelge hoolikalt varem õpitud asjadele teistest vaatenurkadest, üllatage teisi ja olge ise innustunud, et saate levitada uusi teadmisi. Õppige oma elu äärealadel kõndima, kuid ärge unustage, kuidas lahkuda."
Davide Ticchi, ühiskonnateaduste instituudi doktor
- Millised on Sinu hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?
D.T: Mulle meeldib kooris laulda, sport, oma lemmiklooma eest hoolitseda ja reisimine. Vaatan filme ja läbi nende meeldib mulle mõtestada erinevaid lugusid, mida inimesed minu ümber elavad.
- Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?
D.T: Mõelge hoolikalt varem õpitud asjadele teistest vaatenurkadest, üllatage teisi ja olge ise innustunud, et saate levitada uusi teadmisi. Õppige oma elu äärealadel kõndima, kuid ärge unustage, kuidas lahkuda.
- Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
D.T: Jagage oma parimaid mõtteid inimestega, kes teist sügavalt hoolivad ja kuulake neid.
