Ühiskonnateaduste potentsiaalist nurjatute probleemide valitsemisel ja muutuste juhtimise õppimisel
ÜTI novembrikuu teadusseminaris arutlesid nurjatute probleemide valitsemise ning teiste küsimuste üle Marju Lauristin (sotsiaalse kommunikatsiooni professor, Tartu Ülikool), Triin Vihalemm (kommunikatsiooniuuringute professor, Tartu Ülikool) ja Peeter Selg (poliitikateooria professor, Tallinna Ülikool).
Nurjatud probleemiks peetakse lahendamatut, kontrollimatut või valitsemata probleemi. Sotsioloogi pilguga pole probleemid nurjatud vaid toimivad salakavalalt, kui neid probleeme hakata lihtsalt lahendama, siis moonduvad need tihtipeale keerulisemateks probleemideks, kui esialgu võis arvata. Peeter Selg tõstatas üles ka mõtte, et kuigi probleeme on keeruline lahendada, võib tihitipeale olla aga keeruliseks aspektiks see, et probleemi, mida üritatakse lahendada varjatakse, kuid selle lahendust mitte. Marju Lauristin avaldas oma mõtte nurjatu probleemi kohta analüüsides Tartu tselluloositehase juhtumit, Triin Vihalemm aga lõimumisküsimuse abil.
Marju Lauristini mõttekäik nurjatu probleemide kohta: probleemi lahendamisel on alati keeruliseks osaks, et tihtipeale pole seal ainult kaks osapoolt. Probleemi lahendamine muutub keerulisemaks, kui sisse tuleb ka kolmas ehk C osapool, milleks tihtipeale on meedia. Meedia tõlgendab situatsiooni oma nägemuse järgi ning võib seetõttu muuta probleemi lahendamise keerulisemaks. Tselluloositehas, kui nurjatu probleemi näide. Esialgu algas situatsioon kahe osapoolega, kus A oli ettevõtjate kogum ehk Est-For Invest OÜ ja B oli valitsus. Hiljem selgus aga osapoolte jaoks, et plaanitavas kohas on lisaks esialgsele B-le ka veel seal piirkonnas elavad inimesed. Mida suuremaks erimeelsused läksid, seda rohkem lisandus B osapooli, kuna kõik hakkasid võrdlema, millist kasu võrreldes kahjuga saadakse. Lisaks oli selles ka veel kolmas osapool ehk C (M) meedia, kes tõlgendas toimuvat situatsiooni. Lõpuks toimus A ja B osapoolte vahetus ehk B omanikud + valitus ning A kogu avalikus Tartu piirkonnas. Hiljem muutus ka esialgse probleemi sisu, kus tekkis uue probleemina Tallinn vs Tartu võrdlus, kus vaidlus kulmineerus juba selleni, et kas piirkonnad peaksid enda õiguste eest seisma.
Triin Vihalemm analüüsis nurjatuid probleeme lõimumisest lähtudes. Lõimumistemaatika võib olla kas ideoloogiline probleem või nurjatu probleem. Tundub, et eri aegadel on probleem olnud erinev. Kui 90ndatel oli lõimumise põhiteemaks just kodakondsuse küsimus, kuid hiljem muutus keele küsimuseks ja sealt juba edasi. Probleem, mis esialgu tundus selge, muutus järjest ebaselgemaks, eriti pärast Pronksöö toimumist. Pärast pronksöö toimumist selgus, et 2000ndate alguses tekkis etniseerumine ehk oma kultuuri säilimise tähtsustamine, näiteks vene rahvusest inimesed pöörastid rohkem tähelepanu oma päritolu säilimisele. Siinkohal toodigi välja, et see on ehe näide sellest, kus probleem võib aja jooksul muutuda väga erinevaks. Identiteet pole ratsionaliseeritav probleem, ta on kas nurjatu või on tegu probleemiga, mis sisuliselt pole selge, aga lahendus ise on.
Kui Lauristin selgitas, et probleemis võivad osapooled vahetuda ning hiljem probleemi sisu süveneda, siis Vihalemm tõi oma näite põhjal välja, et sama probleem võib erinevatel ajahetkedel olla täiesti erinev nii sisu kui ka tähtsuse poolest.
Nurjatu probleemi põhitunnus on see, et lahendust pole, aga siiski on neid komplekseid probleeme võimalik struktureerida. Struktureeritus ilmneb aga siis, kui probleem on juba polariseerunud. Probleemide puhul on keeruline jõuda ka konsensusele, kuna osapooltel on keeruline leida ühest lahendusviisi - erinevate lahendusviisidega on aga ka tulemid erinevad, kuid puudub teadmine, milline tulemus võiks paremini sobida. Erinevaid probleeme saab vaadata eraldi aga mitte eraldi olevatena. Nurjatuid probleeme pole võimalik osadeks jagada ning neid pole võimalik lahendada vaid ainult ohjeldada. Probleemi olemus ehk see, kas tegu on nurjatud probleemiga selgub siis, kui seda üritatakse lahendada.
Seminaril tõstatati küsimus, kuidas viia ühiskonnani sõnum, et mingeid probleeme tuleb käsitleda kui lahendamatuid probleeme selle asemel, et käsitleme kõiki probleeme kui keeruliselt lahendatavaid probleeme. Teadlased peaksid mingis mõttes selles rohkem kaasa rääkima ning olema kriitilise reflektsiooni tekitaja rollis. Pakuti välja idee, kuidas nurjatuid probleeme lahendada, selleks võiks sobida action learning. Action learningu põhiideeks on viis, kuidas inimesed väikeses grupis üritavad probleemile lahendust leida. Üks inimene grupis tõstatab probleemi ning teised tohivad ainult küsimusi esitada kuni inimene, kes probleemi tõstatas, oskab sõnastada selle. Tartu Ülikooli doktorandi töö näitel räägiti, et rohkem võiks taolist meetodit kasutada probleemi sõnastamiseks. Inimene, kes probleemi tõstatab, mängib väga suurt rolli selle edasisel kujunemisel. Nurjatud probleemi lahendusele jõudmiseks on vaja kõikide inimeste/keskkonna muutumist.
Pilte seminarist saab vaadata SIIT.
Seminar toimus koostöös Eesti Sotsioloogide Liidu ning Käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooliga (finantseerib Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond, Tallinna Ülikooli ASTRA projekt „TLÜ TEE ehk Tallinna Ülikool kui targa eluviisi eestvedaja“).
