ÜTI TEHA interdistsiplinaarne teaduskoostöö seminar / TEHA interdisciplinary research cooperation seminar

Viimastel kümnenditel on eluteeuuringud üha enam keskendunud sotsiaalse struktuuri ja inimes elutee vastastikuse mõju analüüsimisele. Varasemates uuringutes nähti sotsiaalset struktuuri kui vahetut arengukeskkonda (nt perekond, kool, töökoht), kuid nüüd keskendutakse laiemalt riigi ja majanduse institutsionaalsele mõjule inimeste eluteele. Oluliseks peetakse agentsust ehk inimeste aktiivset rolli oma elutee kujundamisel ning uuritakse, kuidas edu või ebaedu eluteel kumuleerub. Elutee uuringute põhitähelepanu all on haridusteed, elukestvas õppes osalemine, töökarjäär ja sotsiaalne mobiilsus, aga ka erinevate elutee komponentide omavaheline seotus. Suuremat tähelepanu pööratakse elutee erinevate komponentide (haridustee, töökarjäär, heaolu, pereelu, tervisekäitumine, poliitiline osalus jt.) omavahelisele seotusele ning institutsioonide toimimises toimunud muutuste mõju nendele seosele

In recent decades, lifecourse studies have increasingly focused on analyzing the interaction between social structure and individual lifecourses. Previous research viewed social structure as the direct development environment (e.g., family, school, workplace), but now there is a broader focus on the institutional impact of the state and economy on lifecourses. Agency, or the active role individuals play in shaping their lifecourse, is considered important, and the accumulation of success or failure throughout life is studied. The main focus is on education, participation in lifelong learning, career development, and social mobility, as well as the connections between these components. Greater attention is given to the interplay between education, career, wellbeing, family life, health behavior, political participation, and changes in the functioning of institutions that affect these connections.

Rahvastikumuutused toovad kaasa tõsiseid väljakutseid, eriti arenenud riikides, kus klassikali demograafilise teooria kohaselt peaks olema saavutatud rahvastiku tasakaal, kuid reaalsuses ollakse sellest kaugel. Madal sündimus ja pikenev eluiga loovad olukorra, kus uued põlvkonnad on väiksemad kui eelnevad, põhjustades tööturul inimeste nappust ja suurendades survet heaolusüsteemidele. TEHAga seotud rahvastiku-uuringutel on kaks fookust: sündimus ja selle vahetuks raamiks olevad peremuutused ning
rahvastiku vananemine koos vanemaealiste tervise ja heaoluga. Mõlemaid teemasid vaadeldakse eluteeprotsessidena, mida suunavad inimeste otsused ühiskonna majanduslikus, institutsionaalses ja kultuurilises kontekstis. Uuringud analüüsivad, kuidas individuaalsed ja kontekstuaalsed tegurid mõjutavad sündimust, vananemist ning poliitikameetmete mõju neile protsessidele. Kasutatakse erinevaid teoreetilisi lähenemisi, sealhulgas mikromajanduslikke sündimusteooriaid ja terviseülemineku teooriaid, ning nii Eesti-keskset kui ka rahvusvahelist võrdlevat perspektiivi.

Population changes pose significant challenges, especially in developed countries where,
according to classical demographic theory, population equilibrium should have been achieved, but in reality, it is far from it. Low birth rates and longer life expectancies create a situation where new generations are smaller than the previous ones, causing labor shortages and increasing pressure on welfare systems. TEHA-related demographic research focuses on two aspects: fertility and the family changes surrounding it, and population aging, particularly concerning the health and wellbeing of older people. Both topics are viewed as lifecourse processes shaped by individual decisions within the economic, institutional, and cultural context. The research analyzes how individual and contextual factors influence fertility, aging, and the impact of policy measures on these processes.

Heaolu-uuringutel on kaks tasandit – heaolupoliitika kujundamisest lähtuv ning  subjektiivse heao loomisest lähtuv. Metodoloogiliselt ühendatakse normatiivne ja tõlgenduslik lähenemine heaolule. Heaolupoliitika kujundamise perspektiiv hõlmab makrotasandit, uurides, kuidas erinevate põlvkondade ja sotsiaalsete rühmade heaolu (nt sugu, rahvus, haridus, tervis, sotsiaalne staatus) kujuneb elutee jooksul. Seda mõjutavad nii individuaalsed omadused kui ka laiemad institutsionaalsed ja poliitilised tegurid. Oluline on mõista seoseid erinevate tasandite – inimese, kogukonna, riigi ja globaalse – vahel ning kuidas avatud ühiskonna institutsioonid ja poliitikad kujundavad sotsiaalset ja subjektiivset heaolu ning usaldust riigi ja kodaniku vahel. Subjektiivse heaolu loomise perspektiiv hõlmab mikro- ja mesotasandit keskendudes inimesele, tema subjektiivse heaolu kogemuse mõistmisele ja tema agentsusele heaolu ökosüsteemides. See vaade püüab mõista inimeste reaalsust läbi tõlgendusliku lähenemise, lisades heaolu ja seda mõjutavate teguritele arusaama inimese aktiivsest osalemisest (agentsuse realiseerumisest), seda mõjutavatest kogemustest ja väärtushinnangutest ning kogukonnas ise- ja koostoimimise mõistlikust tasakaalust

Wellbeing research operates on two levels: the design of wellbeing policies and the creation of subjective wellbeing. Methodologically, the normative and interpretive approaches to wellbeing are combined. The policy perspective examines the wellbeing of different generations and social groups (e.g., gender, ethnicity, education, health, social status) over the lifecourse, shaped by individual traits as well as broader institutional and political factors. Understanding the relationships between the individual, community, state, and global levels and how open society institutions and policies influence social and subjective wellbeing and trust between the state and citizens is essential. The subjective wellbeing perspective focuses on the individual, aiming to understand their experience of wellbeing and agency within wellbeing ecosystems. This approach seeks to grasp people’s realities through an interpretive lens, adding an understanding of people’s active participation (realization of agency), the experiences and values affecting their wellbeing, and the balance between individual and collective agency in the community..

Avatud ühiskonna keskmes on demokraatlikud poliitika- ja valitsemisstrateegiad, mille kaudu taastoodetak demokraatlikku riigi- ja ühiskonnakorraldust. Neid strateegiaid tuleb pidevalt ajakohastada, arvestades nii kaasaegseid suundumusi nagu depolitiseerimine, radikaliseerimine, globaliseerumine, digitaliseerimine ja ühiskondlik killustatus kui ka jätkusuutliku arengu väljakutseid. Teisalt lähtub see toimijate tegevusvõimalustest nii poliitikute, poliitikakujundajate ja eri tasandi ametnike kui ka kodanike, ühenduste, kogukondade ja teiste valitsetuses osalejate vaates ning arvestades korralduslahenduste uuendamise võimalusi. Uurimissuuna teadustöö keskmes on demokraatia kvaliteeti edendavad lahendused, nende kujundamine ja toimimine. Eeskätt uuritakse poliitilist, hariduslikku ja sotsiaalmajanduslikku võimestamist, seda eri sihtrühmades ja kontekstides ning arvestades Eesti vaate kõrval teiste riikide konteksti. Keskendutakse demokraatlikule kodanikuharidusele ja kogukondade sotsiaalmajanduslikule võimestamisele, kodakondsusele, rändele ja lõimumisele, aga ka kodanikuühiskonnale ja kogukondadele

At the core of an open society are democratic policy and governance strategies that reproduce democratic state and societal arrangements. These strategies must be constantly updated to account for modern trends such as depoliticization, radicalization, globalization, digitalization, and societal fragmentation, as well as the challenges of sustainable development. On the other hand, these strategies depend on the agency of actors, including politicians, policymakers, officials, citizens, associations, communities, and other governance participants, while considering opportunities for innovative governance solutions. The focus of this research is on solutions that promote the quality of democracy, their design, and functioning. Research particularly examines political, educational, and socio-economic empowerment, in various target groups and contexts, considering both the Estonian and international perspectives..

Inimõiguste ja julgeoleku uuringusuund käsitleb inimõiguste ja julgeoleku seoseid normatiivses, õigusteoreetilise õiguspraktika ja ka ühiskondliku arvamuse aspektidest. Kas eelduslikult on inimõigused ja julgeolek positiivses korrelatsioonis – st mida kõrgem on inimõiguste kaitstuse tase, seda kõrgem on ka vastavas ühiskonnas julgeoleku tase. Normatiivselt uuritakse julgeoleku ja inimõiguste regulatsioonide vastastikuseid seoseid. Õigusteoreetiliselt käsitletakse küsimust, kas julgeoleku ja inimõiguste baasnormid ja põhimõtted kattuvad, ning millised üldistuse faasis toimub lahknemine. Õiguspraktika aspektist käsitletakse julgeoleku ja inimõiguste kaitsemehhanismide seoseid ning küsimust, kas julgeoleku tagamise argument nõrgestab relatiivsete ja võib-olla ka absoluutsete inimõiguste kaitset. Kõiki eelnimetatud küsimusi käsitletakse võrdlevalt nii riigiti kui ka ühiskonnagruppide ja sotsiaalsete võrgustiku tasanditel. Uuritakse kas varanduslikud, hariduslikud, tööhõive jm näitajad mõjutavad inimeste arusaamist julgeoleku ja inimõiguste seostest

The human rights and security research area addresses the relationship between human rights and security from normative, legal-theoretical, and practical perspectives, as well as from the standpoint of public opinion. Are human rights and security assumed to be positively correlated – meaning the higher the level of human rights protection, the higher the level of security in a given society? The interaction between security and human rights regulations is normatively studied. Theoretically, the question of whether the foundational norms and principles of security and human rights overlap and at what stage generalization leads to divergence is addressed. In terms of legal practice, the relationship between security and human rights protection mechanisms is examined, as well as the question of whether the argument for ensuring security weakens the protection of relative, and possibly even absolute, human rights. All of these questions are addressed comparatively across countries, social groups, and social network levels. The research explores whether economic, educational, employment, and other indicators affect people’s understanding of the relationship between security and human rights..