7 küsimust vilistlasele: Kristiina Raud
"7 küsimust vilistlasele" on rubriik, kus tutvume BFMi vilistlastega, et meenutada ülikooliaegu ja uurida, mis neil parasjagu käsil on. Kommunikatsioonijuhtimise magistrikava lõpetanud Kristiina Raud on tänavu BFM-i nooremteadur.
Eriala ja lõpetamise aasta. Mis tekitas teie huvi kommunikatsioonijuhtimise vastu?
Õppisin kommunikatsioonijuhtimise magistris aastatel 2020-2022 ehk täpselt keset COVID-i hiilgeaega, mis omamoodi aitas õppimisele keskenduda, sest suurt midagi muud teha ei saanudki. Töötasin sel ajal ühes inimõigustega tegelevas vabaühenduses kommunikatsioonijuhina ja ülikooli astusingi tollal selleks, et oma tööd paremini teha. See eriala pakkus mulle kasulikku teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste kooslust, alates meedia ja ühiskonna vastastikuste mõjude mõtestamisest kuni kommunikatsioonistrateegia koostamiseni välja.
Mis on teie praegune amet ja mida see hõlmab? (Kuidas olete doktorantuurini jõudnud? Kas magistritöö koostamine ja magistriseminaridel osalemine inspireeris teadustööks?)
Kuigi alustasin magistriõpinguid selleks, et tollast tööd paremini teha, mõistsin õppimise ajal, et kõige rohkem tahan hoopis teadustööd teha. Nüüd olengi BFM-is nooremteadur-doktorant ning uurin meedia ja demokraatia omavahelisi seoseid. Täpsemalt huvitab mind see, kuidas vahendatud kontakt eri ühiskonnagruppide vahel mõjutab inimeste ühiskondlikku osalust. Selle teema alged olid juba mu magistritöös, milles sain ühendada oma teaduslikud huvid tollase töö praktiliste vajadustega. Kogu magistriaja jooksul oligi minu jaoks oluline märgata iga aine seoseid päriseluga, kaasa mõelda ja arutleda ning leida viise, kuidas õpetatavale omalt poolt midagi lisada. Näiteks rääkisin vabaühenduste vaatenurgast, kui jutt käis organisatsioonide kommunikatsioonist ja teiste kogemused pärinesid pigem ettevõtete maailmast.
Aga nooremteaduri töö ei ole ainult oma südameteema uurimine, vaid saab ka teistes suundades areneda. Näiteks juhendan praegu üht bakalaureusetudengit tema lõputöö kirjutamisel, osalen kommunikatsioonijuhtimise magistriprogrammi vastuvõtukomisjonis ja räägin kaasa BFM-i uute akadeemiliste töötajate valimisel. Nii et ehkki jätkan õppimist, olen nüüd siiski töötaja, mitte tudeng, ja osalen ülikooli elus hoopis teistmoodi kui varem.
Rääkige meile projektist, mille kallal te praegu töötate?
Nagu mainitud, uurin ma laias laastus meedia ja demokraatia seoseid. Minu doktoritöö koosneb kolmest uuringust, millest kaks keskenduvad vahendatud kontakti ja ühiskondliku osaluse seostele ja üks on osa suuremast rahvusvahelisest projektist “Mapping Media for Future Democracies” ehk “MeDeMap”. Projekt on laiahaardeline ja ambitsioonikas ning minu ja mu kolleegide ülesanne on uurida, kuidas on seotud inimeste meediatarbimise valikud nende suhtumisega demokraatiasse. Olen väga rõõmus, et mul on võimalik töötada koos oma ala tippudega mitmest Euroopa riigist, kelle hulka kuuluvad ka mu doktoritöö juhendajad dr Alessandro Nanì BFM-ist ja prof Nico Carpentier Karli Ülikoolist Prahas.
Millise ametialase saavutuse või algatuse üle olete kõige uhkem?
Olen üldiselt enda üle uhke, et olen nii kaugele jõudnud ja leidnud ala, milles tunnen end hästi ja mis on alati põnev. Konkreetsemalt aga olen päris uhke oma magistritöö üle, sest suur töö, mida selle kirjutamiseks tegin, sai ka tunnustatud, kui võitsin üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil Sotsiaalministeeriumi eripreemia ja Tallinna Ülikooli üliõpilaste teadustööde konkursil enda kategoorias teise koha. Neid tunnustusi on kontoris hea vaadata, kui doktoritöö kallal pusides mõte kokku jookseb, ja meenutada, et lõpuks läheb kõik ikka hästi.
Mis on sinu kohta midagi, mille teadmine inimesi üllataks?
Kuna see on mind ennastki üllatanud, üllatab ehk teisigi see, et olen Eesti Kaitseliidu liige. Mul läks aega, et kirjutada üle mu lugu endast kui ‘pehmest’ humanitaar-intellektuaalist, kes võitleb ainult sõnadega, ja avastada, et keerulise ja lausa sisemisi (lahendatavaid) konflikte tekitava kohustuse võtmine teeb minust targema ja tugevama kodaniku, mis on ju nii tihedalt seotud demokraatia tervisega, mida ma oma töös uurin.
Teadmine/õppetund, mille BFM-ist kaasa võtsin ja mida igapäevaselt meeles hoian (võib olla nii töös kui ka eraelus):
Olen õppinud kaasamõtlemise ja kaasarääkimise väärtust. Bakalaureusetaseme tudengina olin vaikne ja mul puudus arvamuse avaldamise oskus. Magistrisse tulin juba kogenud professionaalina ja tundsin, et saan õpingutest palju rohkem kasu, kui protsess on dünaamiline ja ma lasen sel ennast kaasa tõmmata. Umbes samal ajal tutvusin ka õppimispsühholoogia tarkuseteradega (tervitused TLÜ Haridusteaduste Instituudi teadur Grete Arrole!), mis ütlevad, et päris õppimine on see, kui me julgeme eksida, eksimegi ja lõpuks konstrueerime ise, oma sõnadega, endale uue teadmise. Jube kasulik igas eluvaldkonnas!
Üks soovitus tulevastele ja tänastele BFM-i kommunikatsioonijuhtimise magistrantidele: Nautige protsessi: mõtlemist, rääkimist, eksimist, pusimist, ekslemist, avastamist, pingutamist ja saavutamist!
Kommunikatsioonijuhtimise õppimine BFMis
Järgmine vastuvõtt kommunikatsioonijuhtimise õppekavale toimub 2024. aasta kevadel.
