Anvar Samost: Mis on kaasaegse Eesti ajakirjanduse suurim väljakutse?

Ajakirjanduse enesekindlus

Anvar Samost sõnas alustuseks, et jätkab sealt, kus Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov lõpetas, eesmärgiga kuulajaid veelgi enam üles raputada. Samosti ettekande keskne teema oli mure Eesti ajakirjanduse hääbuma kipuva selgroo ja enesekindluse pärast. Ajakirjandus on muutumas liiga vastuvõtlikuks välisele survele, olgu see siis poliitiline, ametkondlik või suhtekorralduslik, ning kaotamas oma rolli iseseisva ühiskondliku agenda kujundajana.

1996. aasta Venemaa valimised kui hoiatav näide

Alustuseks meenutas Samost aega, mil aastal 1996. veel õitsev ja mitmekesine Venemaa meedia otsustas hüljata ajakirjanduslikud põhimõtted kõrgema eesmärgi nimel – vältimaks kommunist Gennadi Zjuganovi võimulepääsu ja hoida presidenditoolil Boriss Jeltsinit. Toonased ajakirjanikud teadsid väga hästi, et väljamõeldud narratiivide levitamine mingi kindla eesmärgi nimel ei ole päris ajakirjandus, vaid kampaania, kuid nad õigustasid seda hirmuga kodusõja ees. Boriss Jeltsin valiti küll tagasi, kuid on oluline märkida et see protsess sillutas tee võimu üleandmisele Vladimir Putinile, kes püsib ametis tänaseni. Samosti sõnum on selge – kui ajakirjandus loobub oma sõltumatusest ja hakkab teenima ühte "õiget" narratiivi, on selle muutuse pikaajalised tagajärjed ühiskonnale hävitavad.

Narratiivide surve ja pealkirjade muutmine

Samost tõi eelneva jutu näitlikustamiseks murettekitava praktika Eesti tänases meediaruumis: ametnike või suhtekorraldajate katsed mõjutada uudiste pealkirju, isegi kui neis puuduvad faktivead. Ajakirjanike enesekindluse puudumisega kaasneb publiku usalduse murenemine ajakirjanduse vastu. Ajakirjandus peab esindama oma lugejaid ja kuulajaid, kes on usaldanud toimetustele kriitiliste küsimuste küsimise. Kui ajakirjanikud hakkavad esindama kellegi teise agendat, rikuvad nad seda usaldust ja lugeja teeb pigem varem kui hiljem valiku mõne teise kanali kasuks. Agenda muutmise argument on seejuures väga lihtne: surveavaldajad ei vaidle faktide üle, vaid väidavad, et pealkirja edastatav mõte ei vasta nende eelistatud narratiivile. Samost märkis uhkusega, et ERR-i uudistetoimetuses saadetakse sellised helistajad tavaliselt kuu peale, kuid teistes toimetustes muudetakse pealkirju sageli ilma vaidluseta. 

Võimusuhete teisenemine: Kes teostab tegelikult võimu?

Samost kutsus kuulajaid üles uue pilguga vaatama sellele, kes on tänapäeva Eestis tegelikud avaliku võimu teostajad. Ta leidis, et 90ndate kitsas käsitlus (poliitiline eliit ja suured majandusmonopolid) ei ole enam piisav selleks, et ühiskonnast täpselt kirjutada.

Ametnike võim ja suhtekorraldus

Eestis on võimu teostajateks suures osas ametnikud, kes esinevad avalikkuses teemadega, mis varem kuulusid ministrite või fraktsioonijuhtide pädevusse. On probleem, et ametnikud on huvitatud info hoidmisest passiivselt avalikuna, et nad saaksid seda ise doseerida ja soovitud konteksti panna. Ajakirjanikud on jäänud vähemusse võrreldes lobistide ja suhtekorraldajatega, kelle palgad ja mõjuvõim on aastatega üha kasvanud.

Teiseks oluliseks võimuteostajate grupiks on aktivistid. Siin aitab ainult eluterve skeptitsism: Samost rõhutas, et ajakirjandus peab suhtuma aktivistidesse sama skeptiliselt ja nõudlikult nagu erakondadesse või valitsusse. Kui ajakirjandus on inertne, kaotab see oma ühiskondliku funktsiooni. Nii kujuneb sünteetiline avalikkus, kus sündmused on näiliselt olemas, kuid need teenivad vaid aktivistide või ametnike agendat, mitte tavainimeste huve. Ajakirjanduse esimeseks funktsiooniks peaks olema esindada just tavainimeste huve. 

Majanduslik võimekus ja kvaliteedi paradoks

Samost analüüsis ka meedia majanduslikku olukorda. Siin on oluline mõte, et ajakirjanduse majanduslikud võimalused ja kvaliteet ei ole võrdelises seoses. Kui ajakirjandusel oleks kaks korda rohkem raha, kas me näeksime kaks korda paremat ajakirjandust või lihtsalt kaks korda rohkem sama halba ajakirjandust? Naljalt ei ole võimalik tuua näiteid mujalt maailmast, kus ootamatu rahastus oleks kaasa toonud suurema ühiskondliku mõjukuse või parema teenuse auditooriumile. Kehv majanduslik seis ei vabasta ajakirjanikku kohustusest olla igapäevane sõltumatu agendakujundaja ja küsida, mis on lugeja jaoks tegelikult oluline .

Konsensuse ohtlikkus

Samost peatus ka eri kriisidel (COVID, sõda Ukrainas), mis justkui sunniksid ühiskonda koonduma ühe idee taha. Ta hoiatas, et ühiskonnad, mis koonduvad jäägitult ühe idee taha, ei lõpeta (reeglina) hästi. Ajakirjanduse roll on selliseid stsenaariume vältida. Ajakirjandus peab säilitama kriitilise meele ka kriisiaegadel .

Vajadus "käratsemise" järele

Samost lõpetas olupildikesega neli aastat tagasi Pärnus toimunud ürituselt, kus kõrge riigiametnik teatas dramaatiliselt "Eesti on sõjas!" ning nõudis ajakirjanduse koondumist ja "õigesti tegutsemist". ERR-i ajakirjanikud olid ainsad, kes tõusid püsti ja esitasid protesti sellise suunise vastu. 

Maksumaksja rahastus on privileeg, mis kohustab ERR-i olema eriti valvas oma sõltumatuse suhtes. Tulevikus võiks olla sellistel puhkudel saalis mitu lauda, kus puhkeb "kära, kisa ja protest", kui keegi püüab võimupositsioonilt ajakirjanikele ette kirjutada, mida nad tegema peavad .

Ettekande kokkuvõtte koostamisel on kasutatud tekstiks.ee ja Gemini keelemudeli abi.

Foto: Ere Viisitam

Vaata Anvar Samosti ettekannet