Aleksei Kelli: Avalik huvi andmestunud ühiskonnas - kelle huvi ja kelle arvelt?

Õigusteaduslik vaade avalikule huvile

Ajastul, mil räägitakse palju andmete kuritarvitamisest, on oluline vaadata andmetega seotud protsesse ka intellektuaalse omandi ja autoriõiguse vaatenurgast. Kelli sõnastas oma eesmärgina mõtestada "avaliku huvi" mõistet andmepõhises ühiskonnas, küsides kriitiliselt: kelle huve me kaitseme ja mis on selle hind?

Juristina rõhutas Kelli vajadust defineerida põhimõisted. Ta eristas kolme tüüpi huve:

1. Subjektiivne huvi: see, mida indiviid tegelikult tahab, kuigi see ei pruugi talle alati kasulik olla.
2. Objektiivne huvi: see, mis on indiviidile tegelikult hea (isegi kui ta seda hetkel ei soovi), sarnaselt lapsevanema ja lapse suhtele.
3. Normatiivne huvi: väärtusi kaitsev huvi, mis on sätestatud õigusnormidega.

Avaliku huvi olemus ja funktsioon

Kelli selgitas, et avalik huvi on tavainimese jaoks sageli negatiivse alatooniga, kuna sellele viidates hakatakse tavaliselt üksikisiku õigusi piirama.

• Definitsiooni puudumine: õiguspraktikas puudub üks ja selge avaliku huvi definitsioon. See selgub tavaliselt konkreetsete kaasuste kaalumise käigus.
• Jagamatus: avalik huvi on oma olemuselt jagamatu – me ei saa ära jagada eesti keele kaitset või keskkonnahoidu nii, et igaühel on oma protsent.
• Funktsioonid: avalik huvi täidab legitiimeerivat funktsiooni (õigustab sekkumist), kaalumisfunktsiooni (nt sõnavabadus vs andmekaitse) ja poliitilist funktsiooni (suunab innovatsiooni ja majandust).

Kelli püstitas ka intrigeeriva küsimuse avaliku huvi allika kohta: kui traditsiooniliselt on selle kandjaks riik, siis andmestunud ühiskonnas on oht, et avalikku huvi hakkavad defineerima algoritmid ja tehisintellekt.

Keeletehnoloogia: eesti keele säilitamine kui avalik huvi

Ettekande keskne praktiline näide on eesti keele digitaliseerimine. Kelli leidis, et auditooriumis on konsensus: eesti keele ja kultuuri säilitamine on ülimuslik avalik huvi.

Miks on andmeid vaja? Kelli tõi näite suhtlusest Arvi Tavastiga, kes küsis kunagi, kas ta tohib arvutile muinasjuttu lugeda. See viib meid nn külmkapi probleemi juurde – et me saaksime oma kodumasinatega eesti keeles suhelda, vajab tehisintellekt tohutul hulgal andmeid (vt Aleksei Kelli ja Kadri Videri artiklit “Kas külmikule tohib õpetada eesti keelt?”, 15. märts 2019, Sirbis). Need andmed peavad olema mitmekesised, sisaldades: erinevaid aktsente ja kõnedefekte; kõnet erinevates olekutes (nt alkoholijoobes).

Andmete õiguslikud kihid

Kelli jaoks oli algselt üllatav, et keeletehnoloogia vaates on raamatud ja filmid lihtsalt andmed. Õiguslikult on aga üksainus helifail kaetud väga keeruliste kihtidega:

1. Autoriõigus: tekstile (nt luuletus).
2. Esitaja õigus: inimesele, kes teksti loeb.
3. Salvestuse õigus: inimesele või asutusele, kes helindas.
4. Isikuandmete kaitse: inimese hääl on isikuandmed.

Autoriõiguse rägastik ja andmekaeve

Kelli viitas Mark Twainile, kes arvas, et autoriõigusest aru saamine on isegi jumalale võimatu ülesandeks. Ta nentis, et hea autoriõiguse seadus on see, mis teeb kõik osapooled õnnetuks, sest liigne kaldumine ühele poole riivab kellegi teise huve.

Tasakaalu otsimine. Põhiseadus kaitseb küll intellektuaalomandit, kuid see peab olema tasakaalus teiste õigustega: ettevõtlusvabadus, õigus haridusele, kunsti- ja teaduse vabadus ning sõnavabadus. Euroopa Liidu Kohus on võtnud positsiooni, et tasakaalumehhanismid on rangelt EL-i direktiivide määrata, samas kui Inimõiguste Kohus lubab paindlikumat tõlgendamist sõnavabaduse huvides.

Andmekaeve erand. Eesti oli üks esimesi Euroopas, kes viis sisse andmekaeve erandi, kuid algselt tehti seda ebakorrektselt, piirates vaid andmete töötlemist, kuigi tegelikult toimub andmekaeve käigus hoopis andmete kopeerimine. Täna kehtivad Euroopa Liidu direktiivi alusel kaks erandit:

1. Teadusasutustel on suurem vabadus andmeid kopeerida ja uurida.
2. Üldine/äriline erand, mis võimaldab andmekaevet kõigile, kuid õiguste omajatel on opt-out õigus ehk võimalus keelata oma sisu kasutamine tehisaru treenimiseks.

Isikuandmed ja eetilised dilemmad

Keeletehnoloogia arendamisel on autoriõigusestki suuremaks takistuseks isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR).

• Delikaatsed andmed: Peaaegu igasugune vaba kõne võib sisaldada eri liiki isikuandmeid. Kui keegi väljendab oma poliitilist või filosoofilist veendumust, on see automaatselt delikaatne info.
• Teadus vs äri: teaduse eesmärgil on isikuandmete kasutus paindlikum, kuid ärisektoril on eesti keele tehnoloogia arendamine nendel tingimustel äärmiselt keeruline.

Kelle arvelt toimub areng?

Avalik huvi selgub alati konkreetses kontekstis. Eesti keele digitaliseerimine on vaieldamatult avalik huvi, mis teenib meie kultuurilisi, poliitilisi ja majanduslikke eesmärke. Siiski jääb õhku küsimus: kas me saame seda teha autorite arvelt? Kelli ei poolda autorite täielikku kõrvalejätmist - päris sedasi ka ei saa, et me võtame nende töö ilma neile midagi vastu andmata. Ta kutsub üles leidma tasakaalu, kus täiendavad regulatsioonid ei lämmataks innovatsiooni, kuid säiliks austus loometöö vastu.

Ettekande kokkuvõtte koostamisel on kasutatud tekstiks.ee ja Gemini keelemudeli abi.

 

Vaata Aleksei Kelli ettekannet