Joonas Hellerma: Kultuuri nähtavus ja ligipääsetavus uuenevas meediasituatsioonis

Kultuur kui Eesti riikluse imperatiiv

Ettekandes vaadeldi kultuurimeediat ajakirjaniku, mitte meediauurija vaatepunktist. Nagu autor sedastas, käsitluse lähtepunktiks on Eesti põhiseaduse vaim ja selles sisalduv imperatiiv – eesti keel, kultuur ja rahvus – on Eesti riigi eksistentsi alustalad. Seadusandlik raamistik annab ette suuna, kuidas me peaksime kultuuri meediakontekstis mõtestama. See ei ole pelgalt meelelahutus, vaid riikliku identiteedi säilitamise vahend. Kuigi põhiseadus sätestab kultuuri olulisuse, jääb selle rakendamine igapäevases ajakirjanduslikus praktikas tihti tõlgendamise ja interpretatsiooni küsimuseks.

Ajakirjandus kui kultuuri häll

Ajalooliselt on eesti ajakirjandus olnud alati ka kultuuriajakirjandus. Eesti ajakirjandus algas just kultuuritekstide – luuletuste, juttude ja näitemängude – avaldamisest. Paljud eesti kirjandusklassikasse kuuluvad teosed, näiteks Eduard Vilde "Mahtra sõda", on algselt ilmunud ajaleheveergudel. Varajasel ajakirjandusel oli selgelt artikuleeritud missioon teenida rahvuslikku eneseteadvust ja reflektsiooni. See ajalooline side on loonud vundamendi, kus ajakirjandus ja kultuur olid lahutamatult läbi põimunud. Kuid kaasaegne meediapilt on sellest mudelist oluliselt kaugenenud.

Murrang 90ndatel 

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist toimus ajakirjanduseetikas radikaalne pööre. Ajakirjanduse keskseks funktsiooniks sai valvekoera roll – võimukriitika ning poliitilise ja majandusliku eliidi tegevuse jälgimine. Eesti ajakirjanduseetika koodeks pärineb umbes samast ajast. Selles koodeksis puudub sõna "kultuur" ning kultuuritegevuse edendamine ei ole ajakirjanikele imperatiivne suunis. Erinevalt Eestist on näiteks Läti ajakirjanike eetikakoodeksis selge soovitus väärtustada rahvuslikku ajalugu, kultuuri ja sümboleid. Kuigi 90ndate alguses oli kultuurihuvi suur tänu avanenud vaba maailma mõjudele ja paksudel kultuurikülgedel ilmus põhjalikku esseistikat, hakkas see hoog 2000. aastatel raugema. Kultuurist sai elustiili ja ajaviite osa, kuna see ei taganud enam soovitud kommertsedu.

Kultuurmeedia nišistumine

Hellerma analüüsis kultuuri positsiooni tänapäeva peavoolumeedias, kasutades näitena Delfi meedia "mõjukate" edetabeleid. 100 mõjukama inimese seas on kultuuriga seotud isikuid vaid käputäis – ühe-kahe käe sõrmedel loetav hulk. See viitab sellele, et ajakirjanikud ise ei pea kultuuri ühiskondlikult väga mõjukaks valdkonnaks. Kultuurimeedia püsib täna peamiselt kahel sambal: Eesti Rahvusringhäälingul (ERR), millel on seadusjärgne kohustus edendada kultuuri, ja sihtasutusel Kultuurileht (Sirp, Müürileht, Vikerkaar jt). Erameedias on kultuuritoimetused kahanenud või sootuks kadunud (nt Päevaleht), asendudes toimetustevahelise ühise sisutootmisega.

Kes tarbib kultuurimeediat? 

Kultuurimeedia mõju ei peaks mõõtma vaid klikkide või reitingutega. Hellerma tõi näite Šveitsi saatest "Sternstunde", kus proportsionaalselt on küll vaatajaid vähem kui Eestis, kuid saate mõju on tänu keelelisele ulatusele ja järelvaatamisele väga suur. Toetudes Marju Lauristini uuringule "Eestlane loeb 2025", lükkab Hellerma ümber müüdi, et eesti kultuurisaadetel puudub auditoorium. Kultuurisaadete (nt "OP!", "Plektrumm") vaadatavus on üllatavalt stabiilne ja märkimisväärne. "Plekktrumm" suudab ETV2 kanalil konkureerida põhikanali saadetega. Tüüpiline kultuurimeedia tarbija on vanemaealine, kõrgharidusega naisterahvas. See sihtrühm (õpetajad, kasvatajad) on kriitilise tähtsusega, kuna nemad suunavad noori kultuuri juurde ja hoiavad kultuuri kohalolu meediaruumis.

Tulevikuvisioonid - avatus ja sünergia

Hellerma peatus pikemalt Indrek Ibruse ja Marek Tamme ettepanekutel kultuuriajakirjanduse mõjukuse tõstmiseks. Siin tõi ta esile kaks aspekti: 

• Maksumüüride küsimus: Kas riiklikult toetatud kultuuriväljaanded peaksid olema veebis kõigile tasuta kättesaadavad? Hellerma leiab, et kasu eestikeelse kultuuriteksti levikust (eriti noorte seas) võib üles kaaluda saamata jäänud tellimustulu.
• Ühine platvorm: Hellerma tegi ettepaneku luua sünergia SA Kultuurileht ja ERR-i vahel, et kultuuriperioodika parimad palad saaksid ERR-i portaali kaudu suurema võimenduse. See aitaks ületada praegust juhuslikku ja killustatud ajakirjanduslikku praktikat, kus palju head kvaliteeti jaguneb eri kanalite vahel.

Miks meile on vaja kultuurimeediat?

Lõpetuseks defineeris Hellerma kolm peamist põhjust, miks kultuur peab meedias säilima:

1. Identiteet ja julgeolek: Kultuur on õhk, mida me hingame. Ukraina näide kinnitab, et okupatsiooni korral on mälu, keel ja raamatud esimesed sihtmärgid.
2. Vaimne tervis: Kultuuritekstid tegelevad eksistentsiaalsete küsimustega ja pakuvad "ventiile" keerulistel aegadel.
3. Mõtlemise avardamine: Kultuur võimaldab tunnetada elu mitmekesisemalt kui seda pakub igapäevane majandus- ja poliitikadiskursus.

Hellerma kutsus ka üles mitte lõpetama raamatuaasta algatusi, vaid arendama neid formaate edasi, sest meediaharjumuste kujundamine nõuab aega ja teatud sotsiaalse- ja kultuurilise inertsi ületamist.

Ettekande kokkuvõtte koostamisel on kasutatud tekstiks.ee ja Gemini keelemudeli abi.

Foto: Ere Viisitam

Vaata Joonas Hellerma ettekannet