Dokumentalist ja BFMi vilistlane Johan Huimerind: täiendame end dokumentaalfilmi tehes iga päev

„Ma arvan, et esimese täispika filmi tegemisel pead sa leidma teatava sisemise julguse, et seda teha,“ räägib Huimerind enda debüütfilmi „Laskumine orgu“ tagamaadest. „Kõige olulisem, mis ma koolist kaasa võtsin seda filmi tehes, on see seltskond, mu kursus ja mu õpetajad, kes kas vaimselt, nähtamatult või lihtsalt füüsiliselt kohal olles ja asja arutades mind toetasid,“ ütleb ta.

BFMi dokumentaalfilmi magistriõppesse astus Huimerind 2020. aastal, koroonakriisi ajal. „Mulle tundus alati, et filmi tegemine on mingi kättesaadamatu asi, mida ei olegi võimalik teha. See kõik tundus nii keeruline. Siin olles ma vaikselt sain aru, et see siiski on võimalik!“ meenutab ta.

Filmi tegemine oli fotograafia taustaga Huimerinna jaoks esiti aga väga raske – ta oli harjunud tegema ühte pilti korraga, mitte mõtlema loost ja alltekstist piltide vahel. Ka tiimitöö tundus alguses võõras: „Kuidas ma saan üldse usaldada teisi inimesi, meeskonnaliikmeid enda kõrvale loomingulisi otsuseid tegema?“ Aegamööda on kogemused teda siiski õpetanud ja vilunumaks teinud.

Elu peale kooli

Tagasi vaadates nendib Huimerind, et kõige rohkem arenes ta BFMis inimese ja loovrežissöörina. Koolist saadud teadmistepagas oli samuti lai – magistriõpe kattis ära kõik tootmise etapid kirjutamisest järeltootmiseni, sealhulgas režii, montaaži ja kõiksugu muud loomingulised valdkonnad.

Praegu näeb ta, kuidas dokumentaalfilmi magistriõppest jõuavad tööturule nii monteerijad, operaatorid, sisuloojad kui ka filmitegijad. Lisaks arendab õpe juba filmimaastikul tegutsejaid loominguliselt edasi.

Boonusena toob Huimerind välja rahvusvahelise keskkonna – oma Soome kolleegid, kes on tema vanad kursavennad ja kellega ta praegu saab rahvusvahelist koostööd teha. „Ma arvan, et mul on täna palju parem ligipääs näiteks Soome turule ja võimalus leida Soomes kaastootjat või rahastajaid,“ lausub ta.

Mida koolis ei õpetata

Pärast kooli oli Huimerinna jaoks kõige keerulisem filmitöös arvestada aja planeerimise ja koormusega. „Me küll tegime [BFMis] neli filmi kahe aasta jooksul, mis on päris mahukas ettevõtmine, aga täispika filmi tegemisel tekivad uued probleemid, mida sa ette ei näe, sest need on pikaajaliste protsesside tulemus,“ möönab ta. „Ma arvan, et lõpuks tegin ise lihtsalt sadu tunde rohkem tööd, kui arvasin, et ma teen,“ meenutab ta debüütfilmi valmimist.

Asi, mida tema sõnul koolis ei õpetata, on enesekindlus. Ta vaevleb pidevalt sellega, kuidas enda mõtetele truuks jääda. 

„Muidugi kui tuleb tunnustus või film on nüüd väljas, siis tuleb hästi palju tagasisidet ja ka enesekindlust juurde. Aga ma arvan, et mõni kuu tagasi olin täiesti kindel, et mitte keegi ei veena mind, et ma ühtegi filmi kunagi uuesti peaks tegema. Või et see, mida ma teen, on normaalne asi,“ kirjeldab Huimerind. Ta lisab, et enesekindluse kõikumine käibki filmitegemise juurde.

Viljade nautimine

„See on üllatavalt meeldiv kogemus näha inimesi, keda kotib su film,“ kirjeldab Huimerind „Laskumine orgu“ linastustel publikuga kohtumist. Nähes, et inimestele läheb tema film korda, saab ta tagasi energiat, mis filmi tegemise protsessi ajal kaotsi on läinud. 

Hiljuti pälvis Huimerind ka Docpointi noore dokumentalisti preemia. See tuli tema jaoks ootamatult, kuid on igati tänulik. Tema arvates on oluline dokumentaliste tunnustada: „Ta annab sellist jõudu, mis on nähtamatu, mida kuskilt mujalt ei saa. Mida saab ainult läbi tunnustuse. Et keegi on sind märganud, et sa lihtsalt üksi ei lükka seda kivi sinna mäe otsa, vaid keegi ütleb „tubli“ ka.“ 

Kuigi tunnustus on Huimerinna arvates hea hüppelaud Eesti filmimaastikul edasi liikumiseks, siis ei tahaks ta edule liiga palju keskenduda. „Ma ei tea, kui palju see motivatsiooni juurde annab, et nüüd tahaks uuesti sama vingelt panna. Õnneks mingid projektid vaikselt mulisevad ja ma lähen edasi. Põhiline motivatsioon on muidugi see, et see nüüd on kõik läbi,“ ütleb ta.

Loomingulises töös on tema põhimõtteks pidev areng – ta ei taha jääda seisma ega ka tagasi minna. Igas projektis otsib ta midagi uut: „Õnneks dokumentaalfilm on erinevalt mängufilmist selline, kus me õpime elult nii palju. Pidevalt tuleb ette uusi juhtumeid ja me peame kohanema sellega. Protsess on nii pikk ja nii eluline, et me täiendame ennast filmi tehes iga päev.“ 

Mida ütleksid neile, kes kaaluvad dokumentaalfilmi magistriõppesse tulemist?

„Esiteks võtke see julgus kokku. See on kindlasti eriala, kus te saate filmi teha, kus te saate tohutult edasi areneda. Ja see on ka midagi, kuhu te peate sisse panema kogu oma jõu ja südame. Siis te saate sealt ka midagi väga head tagasi,“ sõnab Huimerind lõpetuseks.

Dokumentaalfilmi magistriprogramm Tutvu sisseastumise ajakavaga