Martin Šmutov: Õhtulehe vaade – isikuandmete kaitse ja “avalik huvi” andmestunud meediakeskkonnas
2026. aasta BFMi meediakonverentsil tegi ettekande Õhtuleht Kirjastuse juhatuse esimees ja Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov.
Andmed kui ühiskonna peegel. Elame ajastul, kus andmete kasutamise, kogumise ja säilitamise reeglid on muutunud häguseks. Küsimus on: millised on õigused ja piirangud erinevatele osapooltele – meediamajadele, tehnoloogiahiidudele, tehisaru platvormidele ja eraisikutele? On oluline mõista, kas andmete kasutamine teenib konkreetse isiku, asutuse või kogu ühiskonna hüvanguid. Šmutov märkis, et kogus selleks ettekandeks sisendit kolleegidelt üle Eesti, esindades nii laiemat Eesti ajakirjanike vaatenurka, mitte vaid Õhtulehe oma.
Suletud riik ja "Vene tee" oht. Ettekande keskseks teemaks oli Eesti riigi liikumine suurema suletuse suunas. Šmutov viitas Tarmo Vahteri 2018. aasta 21. juunil Õhtulehes ilmunud artiklile kui tüvitekstile, mis on täna sama aktuaalne kui ilmumise hetkel kaheksa aastat tagasi. Sageli väidetakse ametkondades, et isikuandmete kättesaadavuse piiramist nõuab Euroopa Liit, kuid Vahterile toetudes on see vale! Enamik algatusi info leviku piiramiseks pärinevad tegelikult Eesti siseriiklikest struktuuridest. See suundumus on kestnud aastaid. Kui varem oli võimalik viidata umbes 11 põhjusele, miks infot mitte väljastada, siis tänaseks on see arv sisuliselt kahekordistunud. Lisaks on info varjamine muutunud riigiametnikele mugavaks ja ohutuks. On tekkinud “passiivne avalikkus”: dokument on justkui kättesaadav - kui seda küsida - kuid kuna seda pole kuskil avalikult üleval, siis keegi ei tea seda küsida. Eestil on oht muutuda kinniseks riigiks nagu Venemaa. Eesti kodanikke tuleks usaldada ja riiki peaks hoidma avatuna.
Andmehalduse paradoksid
Perevägivalla andmete säilitamine. Näitlikustamaks eelnevalt toodud väiteid, tõi Šmutov välja oma kogemuse 2020. aastal tehtud päringuga perevägivalla kohta. Kuus aastat tagasi tehtud päriningu tulemusena saadud andmestik on Šmutovil alles. Samal ajal on politsei pidanud käsu korras need andmed oma süsteemidest ära kustutama. On tekkinud absurdne olukord – kui keegi soovib täna koduvägivalla ajaloo kohta kirjutada, peab ta andmeid küsima peatoimetaja isiklikust arvutist, mitte riiklikust andmebaasist.
Teise näitena tõi Šmutov välja küsimuse kohtupidamise avalikkusest. Kohtuistungeid ja -otsuseid muudetakse järjest rohkem salajaseks, samas põhiseaduse järgi on kohtupidamine Eestis avalik. Selliste piirangute rakendamine on ohtlik samm demokraatia kahanemise suunas.
Andmehalduse küsimusega seondub ka tehisaru ja globaalsed tehnoloogiahiidude tegevus Eestis. Teisisõnu, kõnekas on ebavõrdne konkurents kohaliku meedia ja globaalsete platvormide vahel. Suurtel tehisaru ettevõtetel on ilmselt kõik Eesti kohtulahendid ja Riigi Teataja sisu juba ammu alla laetud. Riigi poolt seatud "robotlõksud" on ebatõhusad – lihtsa koodikirjutamisega on võimalik neist mööda minna. Tekib küsimus, miks seada takistusi heade kavatsustega kohalikele uurijatele, kui globaalsed botid nagunii andmed kätte saavad? Meediaväljaanded (nt Delfi, Õhtuleht) on püüdnud oma sisu boti-vabaks muuta, kuid sisu varastamine jätkub sellegipoolest.
Ametkonnad teesklevad, et probleemi justkui pole. Sest et Google või Facebook ei tegutse Eestis, neil pole siin kontorit. Seejuures müüvad need platvormid siin aktiivselt reklaami ja töötlevad Eesti kodanike andmeid, ilma et neile rakenduksid sama ranged reeglid ja karistused, mis kohalikule meediale.
Ajakirjanduse ellujäämine sõltub otseselt andmetest. Andmed on kohaliku (eesti) meedia konkurentsieelis. Meedia peab tundma oma lugejat, et pakkuda talle asjakohast sisu ja reklaami (nt teadmine, et lugejal on koer või huvi teatud automargi vastu). Sealjuures ei tohi meedia neid andmeid Google'ile või teistele hiidudele ära anda, sest andmed on meediaettevõtete peamine konkurentsieelis tulevikus. Kui riik teeb andmete kogumise liiga keeruliseks või pakub lihtsaid lahendusi andmekogumise keelamiseks, halvendab see vaba ajakirjanduse suutlikkust püsida majanduslikult sõltumatuna.
Vaba meedia on vaba ühiskonna garantii. Informeeritust tuleb väärtustada kui põhiõigust. Iga kord, kui riik hakkab midagi üha rohkem varjama, peame küsima, millises ühiskonnas me tegelikult elada tahame? Vaba ajakirjanduse kahanemine ja andmete suletus on otsene tee suletud ühiskonda.
Ettekande kokkuvõtte koostamisel on kasutatud tekstiks.ee ja Gemini keelemudeli abi.
Foto: Ere Viisitam
