Filmi- ja meediablogi

Nelja- ja viiekümnendates naiste Instagrami kontodel domineerivad fitness ja mood

Selfie'd, selvepildid või endlid, mis kujutavad endas ettesirutatud käega või peegelduvalt pinnaselt tehtud ja seejärel jagatud fotosid, tekitavad inimestes vastakaid tundeid. Endlite teemalises ühe minuti loengus sõnab Tallinna Ülikooli BFMi sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri dotsent Katrin Tiidenberg, et neid tõlgendatakse peamiselt eneseväljenduse, enese avastamise ja suhtluse vormina, mis liidab näiteks päevikupidamise, kirjade kirjutamise, peegli ja harrastusfotograafia jooni.

sotsiaalmeedia

Hiljuti ajakirjas Feminist Media Studies ilmunud Tiidenbergi  artikkel “Visibly ageing femininities: women's visual discourses of being over-40 and over-50 on Instagram” uuris, kuidas nelja- ja viiekümnendates naised end Instagrami kontodel esitlevad ning kuidas need esitlusviisid suhestuvad ühiskonnas seni domineerinud naiste vanuse, soo ja keha kohta levinud diskursustega. Selgub, et uuritud kontodel on ülekaalus kaks teemat, mille abil end nähtavaks tehakse – fitness ja mood.

Standardid nelja- ja viiekümnendates naistele

Asjaolu, et tihtipeale hinnatakse naisi vastavalt nende kõhnusele või noorusele, ei ole üllatav. Mõnelgi korral on seda nähtust naeruvääristatud näiteks popkultuuris ja alternatiivsete vaadetega moe- ja ilumaailmas, kuid enamasti ei pea feministid seda arvestatavaks valitsevate visuaalsete diskursuste kriitikaks. Enamik vananemist puudutavast retoorikast seab endiselt ideaaliks igavese nooruse, vananemismärkideta vanaemise ning “aega peatada” suutvad naised. Samas peetakse liiga nooruslikku eneseesitlust keskealiste ja vanemate naiste puhul kohatuks. Sellise surve all tundub üllatav leid, et üldse leidub naisi , kes oma selfie’de kirjeldamiseks Instagramis vanusega seotud teemaviiteid ehk hashtage (#over40, #over50) kasutavad. Millist eesmärki need teemaviited täidavad ja miks riskivad mõned naised meie „mürgises“ visuaalses keskkonnas oma vanuse paljastamisega.

Vormis keha ja mood kui väljendusviisid

Analüüsides 36 Instagrami kontot leidis Katrin Tiidenberg, et neis eristuvad selgelt kaks domineerivat teemat – fitness ja mood.  Domineerivaks teemaks nimetab autor midagi, millest konto omanik regulaarselt ja korduvalt postitab, lisades pildile ka eelmainitud vanusega seotud teemaviited. Muidugi postitavad naised lisaks domineeriva teema sisule ka näiteks pilte reisidest ja toitudest. Fitnessi teemas postitasid naised tihtipeale kaalukaotusest või näitasid treeningutega täidetud elustiili (nt trenn, dieet ja proteiinijoogid). Sealjuures kaalukaotust esitleti tervise ja elustiili võtmes: üksikute „bikiinikehade“ (mis väljendasid nooruslikkust, seksikust või kõhnust) kõrval toodi läbivamalt esile soovi olla terve ja õnnelik,  rõhutati selle nimel tehtavat rasket tööd. Piltidel on tihtipeale treeningud jõusaalis või enne-ja-pärast kollaažid kaalukaotusest. Need pakuvad justkui tõestust, et inimene on oma elustiilile pühendunud. Moe diskursuses kantud kontod näitasid tihtipeale rõivastust, brände ja atraktiivselt meigitud nägusid, ning raamistasid need pildid kirjeldustega, milles viidati heale enesetundele ja õnnelikkusele. Moeteemaliste postituste keskne retoorika oli rõõm ja armastus moe vastu ning tarbijakultuuri tähistamine. Kusjuures mõlema teema puhul oli kesksel kohal nõuannete ja inspiratsiooni jagamine oma konto jälgijatele. Erinevalt fitness-postitustest ei rõhuta miski neil piltidel saleda keha saavutamise / säilitamise nimel tehtavat rasket tööd, ometi on ka moeteemaliste kontode pidajad on enamasti peenikese kehaehitusega. Nii finess- kui moeteemalised postitused rõhutasid  lisaks läbivalt veel kahte elementi – emadust ja iseseisvust. On tavaline, et naised esitlevad end emadena juba profiilikirjelduses ning postitavad pilte oma lastest. Iseseisvust näidatakse läbi enesearmastusele või enesekindlusele viitamise. Pildiallkirjad keskenduvad sageli sellele kuidas olla õnnelik ning rõhutavad, et õnn leitakse iseenda seest.

Naised ei ole enam nähtamatud

Ehkki valitsevas visuaalkultuuris on vananevad naised peamiselt nähtamatud, viitavad Tiidenbergi tulemused sellele, et sotsiaalmeedias  on mõned naised avalikult nähtavad ka nelja- ja viiekümnendates aastates. Ja kuigi finess- ja moeteemaliste postituste tegemine Instagramis võib esmapilgul näida soostereotüüpide taastootmisena, on siinkohal oluline mõista, et nende naiste nähtavus 40 ja 50 aastasena, ning asjaolu, et nad ei ole taandunud tüüpilisse hooldaja rolli, on omal moel valitsevat naiseliku nähtavuse diskursust õõnestav. Uuritud naised näitavad maailmale oma kirge ka muu kui söögitegemise ja emaks olemise vastu, kuid ei loobu samas ka neist rollidest. Lisaks esitlevad uuritud naiste kontod vormis ja hästi riietatud küpses eas keha, keeldudes seeläbi tunnistamast enimlevinud lotendavais teksades emme, või pornograafilise MILF-i kuvandit. Ehkki vanuse märkimine näib praegu olevat endiselt pigem väikeseulatuslik praktika, võib nende kontode olemasolust, avalikust kättesaadavusest ja hashtagimise  (#50feelsgood ja #over40fabulous) viisidest järeldada, et need naised loovad ja levitavad ka nelja- ja viiekümnendates enesega rahul olemise retoorikat.