Mart Abel: mingid „mõttetud teoreemid mõttetutest asjadest” võivad 50–100 aastat hiljem sageli väga oluliseks muutuda

Mart, tulite meile ülikooli tööle 10 aastat tagasi külalisprofessorina ja olete meil endiselt n-ö külas. Mis teid toona Tallinna Ülikooli meelitas ja mis on teid meie juurde pidama jätnud?

Läänemaailmas (eriti USA-s) on kombeks, et õppejõud ei tööta liiga kaua ühes ja samas ülikoolis. Selle põhimõtte kohaselt tundus huvitav pärast 12 aastat Tartu Ülikoolis töötamist ka mujal jõudu proovida. „Meelitajaks” oli ka praegune TLÜ emeriitprofessor Andi Kivinukk, kes ühel päeval minu Tartu Ülikooli töökabinetti sisse astus ja küsis, kas ma ei tahaks Tallinna Ülikoolis professorina mõneks ajaks tööle asuda. Pidama on jätnud huvitavad ainekursused, mida lugema olen sattunud. Õnneks ei ole minu loetavate kursuste seas n-ö massikursuseid ning ka enamuse kursuste teemad on piisavalt tõsised, et oleks motivatsiooni enne igat loengut selle sisu mõttes läbi käia. Samuti hakkas meeldima rektor Tiit Landi ajal ülikoolis ja MSI-s valitsenud õhkkond, kus rektor, rektoraadi liikmed ja instituudi juhtkond suhtlesid töötajatega üsna vabalt, mitte ei eraldanud end kinniste ustega. Matemaatikaosakonnas jätkub selline nn avatud uste poliitika tänaseni.

Teie vanemad – Mati ja Elts – on mõlemad matemaatikud. Kas see pani teie matemaatilise saatuse juba varakult paika või huvitasid teid ehk mõned teisedki erialad?

Tegelikult on minu lähisugulaste seas veel teisigi matemaatikaga seotud inimesi. Tädi oli pensionile jäämiseni matemaatikaõpetaja, abikaasa on matemaatik, tema isa ja kaks venda on matemaatikaõpetajad. Kooli ajal tegelesin ka muusikaga ja seda kindlasti rohkem tunde kui matemaatikaga, sest pillimängu õppimine vajab järjekindlat harjutamist. Keskkooli lõpuaastatel kaalusin variantidena lisaks matemaatikale ka jätkamist muusikaõpingutega või tollel ajal väga populaarseks muutunud majandusõpingutega. Olümpiaadide tulemuste põhjal oli mulle garanteeritud eksamiteta sissepääs matemaatikateaduskonda. Et rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad oli ülikooli sisseastumiseksamitega samal ajal, siis tuli mul valida, kas osaleda Eesti võistkonnas rahvusvahelisel olümpiaadil ja astuda õppima matemaatikat või mitte osaleda olümpiaadil ja astuda mõnele teisele erialale. Valik langes matemaatika kasuks.

Tegutsete igapäevaselt matemaatika külalisprofessorina TLÜs ja topoloogia kaasprofessorina Tartu Ülikoolis. Lisaks toimetate Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis de Mathematica ajakirja ja olete DTI teaduskolleegiumi liige. Olete varasemalt olnud nii matemaatika bakalaureuse- kui ka magistriõppekava juht. Milline on ühe matemaatiku argipäev? Kuidas kirjeldada oma ametit nii, et rohkem üliõpilasi eriala valides just matemaatika kasuks otsustaksid?

Eks mu tööaeg jaguneb suuresti loengute ettevalmistamise, teadusartiklite kirjutamise, nende refereerimise ja retsenseerimise ning tudengite tööde läbivaatamise peale. Mulle endale on neist kõige meeldivam osa teadusartiklite jaoks materjali loomine. Et olen ise teoreetilise matemaatika esindaja, siis oskan kommenteerida rohkem seda matemaatika osa. Matemaatiku põhitöö on teoreemide tõestamine, mitte rehkendamine või valemite rakendamine, nagu koolist võib tunduda! Teoreetilist matemaatikat kui teadust eristab teistest erialadest ehk kõige rohkem see, et matemaatikas tõestatavad tulemused ei vaja üldjuhul kallist katseaparatuuri ega sõltu ilmastikust või poliitilisest olukorrast. Kui sa ikka tõestad Eukleidilise geomeetria aksioomidest lähtuvalt korrektselt ära, et täisnurkse kolmnurga kaatetite pikkuste ruutude summa on võrdne hüpotenuusi pikkuse ruuduga, siis on see tõsi vaatamata sellele, kas toimub kliimasoojenemine, eksisteerivad valguse kiirusest kiiremini liikuvad osakesed või on olemas vaktsiin COVID-19 vastu. Teistes teadustes toimub sageli eelnevate „tõdede” ümberhindamine ning varasemad kindlad tõed ei pruugi enam mõne aja pärast tõeks osutuda.

Mis on teile Tallinna Ülikooli puhul silma jäänud viimase kümne aasta jooksul, kui rääkida muutustest, arengutest ja kolleegidest?

Enam on hakatud eelistama praktilist teadust või siis teaduse rakendusi praktikasse. Sellest on veidi kahju, kuid mis parata, eks selline suunamuutus on omane kogu ühiskonnale. Kolleegide juures on näha, et ka nemad tunnetavad, et nende rolli ülikoolis on hakatud nägema vähemolulisena kui varem. Kellele matemaatik ikka oma teoreeme müüb? Üksikuna võttes ei näi matemaatikutest mingit suurt kasu olevat, kuid üsna sageli leitakse alles 50 või 100 aastat hiljem, et mingid „mõttetud teoreemid mõttetutest asjadest” võimaldavad midagi olulist kirjeldada. Nagu näiteks juhtus sõlmeteooria tulemustega, millega tegelejaid arvati lihtsalt oma aega kingapaelte erinevat viisi sõlmimisele kulutavat, kuid 100–200 aastat hiljem osutusid just sõlmeteooria tulemused selleks, mille abil sai DNA muutusi ideaalselt kirjeldada ning teooria muutus n-ö mõttetust tegevusest oluliseks rakenduseks. See suundumus vaid rakendusliku hindamisele tuleks kiiresti tagasi pöörata, sest muidu ei olegi meil varsti enam kedagi, kes suudaks rakenduste jaoks teooriat luua ning peame kogu teoreetilise teadmise mujalt sisse ostma.

Millised hetked, kogemused või projektid on teile nende aastate jooksul eriti eredalt meelde jäänud?

Üheks esimeseks väga meeldivaks üllatuseks TLÜs oli, kui minu esimesel töösemestril toimus ülikooli aastapäeva puhul õhtul pidu, kus diskorina astus üles ka ülikooli rektor. Samuti oli ülikooli üritustel erinevate erialade õppejõudude vaheline suhtlus üsna vaba ja sõbralik. Mujal ma sellist asja ette ei oleks kujutanud. Projektina on minu jaoks olnud üsna olulisel kohal ELU-projekt, mis enne käesolevat semestrit kandis pealkirja „Matemaatika õppevahendite loomine 3D-printeri abil”, mida koos Kalle Kivi ja Tanel Toovaga mitmel korral vedasime. Selle käigus on tudengite poolt loodud kapitäis matemaatikakursuste jaoks olulisi erinevate kehade mudeleid, mida huviline võib matemaatikaosakonna puhkeruumis olevast klaaskapist ise imetlemas käia. Näha nii palju matemaatikast huvitatud (eelkõige teiste erialade) tudengeid aktiivselt koos tegutsemas ja toredaid esitlusi pidamas oli minu jaoks üsna suur rõõm. Eks näis, kas sarnane projekt veidi laiema suunitlusega ka sel semestril käivitamiseks piisavalt palju motiveeritud osalejaid leiab.

Mart, mida toob teile aasta 2022?

Aastal 2022 saab üheks eesmärgiks dotsendi rolliga kohanemine alates uuest akadeemilisest õppeaastast. Teadusartikleid tahaks endiselt aktiivselt kirjutada. Ehk õnnestub üle mitme aasta ka väliskonverentsil osaleda. Et COVID-19 tõttu jäid mitmel aastal minu valdkonna konverentsid ära, siis otsustasin eelmisel aastal konverentsi n-ö koju kätte tuua ning organiseerisin pereliikmetest kolleegidega Tartu Ülikoolist konverentsi Zoomi vahendusel. Lootus on, et ehk saab sügisel siiski ka Itaaliasse planeeritud konverents reaalselt toimuma.

Loogikaülesanne, mille pakkusin kunagi TLÜ lahtiste uste päevale matemaatika letti kooliõpilastele võistlemiseks:

Professor, dotsent ja lektor lähevad kohvikusse. Ettekandja teatab neile: „Meil on võimalik joogiks tellida teed või kohvi. Vaadates teid kolme tundub mulle, et te kõik sooviksite kohvi. Kas mul on õigus?” Esimesena vastab lektor, kes ütleb: „Ma ei tea, kas teil on õigus, sest ma ei tea, mida joovad minu kolleegid.” Seepeale vastab dotsent: „Mulle senini teada oleva informatsiooni põhjal ei ole mul võimalik sellele küsimusele kindlat õiget vastust anda.” Kolmandana vastab professor: „Olles ära kuulanud oma kolleegide vastused, võin öelda, et teil ei ole õigus. Lisaks sellele suudan ma ka öelda, mitu teed ja kohvi peate meile tooma. Vastus on siin paberil,” ja annab ettekandjale paberi tellimusega. Mis oli kirjas professori poolt ettekandjale antud paberil, st mitu teed ja mitu kohvi tuli ettekandjal seltskonnale tuua, arvestades, et iga õppejõud võttis täpselt ühe joogi?

Vastus pärast siinset pilti!

Vastus: 2 kohvi (lektorile ja dotsendile) ja 1 tee (professorile)