Kultuuriteadus (kõrvaleriala)

Kultuuriteaduse kõrvaleriala õppekava koosneb kaheksast ainest, mis jagunevad mõtteliselt kahte plokki.

Esimene aineteplokk annab ülevaate olulisematest kultuuri uurivatest teadusvaldkondadest ja loob eeldused kultuuri toimimise ja uurimisvõimaluste paremaks tundmiseks. Selles plokis on järgmised ained:

• kultuuriteooria - kursus annab ülevaate kultuuri määratlemise võimalustest eri kontekstides (kultuur ja keskkond, kultuur ja teine kultuur, kultuur ja ühiskond, kultuur ja mõtlemine, kultuur ja kommunikatsioon). Antakse kõrvutav ülevaade olulisematest kultuuri uurivatest distsipliinidest (kultuuriantropoloogia, kultuuriuuringud, kultuurisemiootika, kultuuripsühholoogia, kultuurisotsioloogia, kultuurifilosoofia). Käsitletakse kultuuriteooria võtmemõisteid (keel, kommunikatsioon, mälu, identiteet, tekst jms)
• semiootika - kursus pakub semiootika põhiprobleemide süsteemaatilist ülevaadet
• kultuuriajalugu - kursuse käigus õpitakse erinevaid viise, kuidas on võimalik uurida kultuuri ajalooliselt, samuti tutvutakse mõjukamate kultuuriajaloolaste tööde ja vaadetega
• populaarkultuuri teooriad - aine keskendub suuresti 20. sajandil levinud käsitlustele popkultuurist: analüüsitakse Frankfurdi koolkonna ideid, ideoloogia mõistet, strukturalistlikku lähenemist, samuti kultuuriuuringute panust ning kõrge ja madala suhteid kultuuris. Käsitlust leiavad ka uuemad, postmodernsusega seotud teoreetilised mudelid

Teine aineteplokk on suunitluselt analüütilisem ja siin omandatakse olulisemad teadmised ja oskused erinevate kultuurinähtuste mõtestamiseks ja analüüsimiseks. Selles plokis leiduvad järgmised ained:

• kultuurikeskkonna analüüs - kursuse kitsam alateema on “Muusika ja tehnoloogilised utoopiad”. Eesmärk on jälgida muusikaliste utoopiate kujunemist, aga samuti muusikas ilmnenud düstoopilisi hirme. Enamik näiteid puudutavad populaarset muusikat, aga üldine pilt on siiski avaram. Juttu tuleb mõnevõrra klassikalisest muusikatraditsioonist, aga ka futuristidest, industriaalajastu massikultuuridüstoopiatest, rokkmuusikast, rave-kultuurist, psühhedeeliast  
• tekstianalüüs - tutvutakse kultuuriteooria klassikaliste autoritega ning analüüsitakse nende tekste. Õpitakse tundma valikut erinevatest kultuuriteoreetilistest vaatenurkadest, lähenemistest ja akadeemilistest väljendusviisidest autoritekstide lugemise, ettekannete tegemise ja seminaridiskussioonides osalemise kaudu
• filmi-, draama- või visuaalkultuuri analüüs - aines käsitletakse seda, kuidas filmimeediumi abiga saame üldistatult vaadelda üldisemaid kultuuri- ja ühiskonnaprobleeme. Analüüsi keskmes ei ole filmikunsti spetsiifilised (näiteks tehnilised) iseärasused, vaid teemad puudutavad pigem popkultuuri, kultuuriajalugu, esteetikat, filosoofiat  
• religioossete protsesside analüüs - kursus annab põhjaliku ülevaate gnostitsismist nii gnostilisena määratletud antiiktekstide, gnostitsismist kirjutanud antiikautorite kui ka uusaja uurijate käsitlustes. Põhirõhk on gnostitsismi õpetuslikul dimensioonil ning gnostitsismi uurimise viimastel aastakümnetel

Rein Raud on Eesti tuntumaid humanitaarõpetlasi, kultuuriteooria ja Aasia kultuuri spetsialist, kirjanik ja tõlkija. Ta õppis jaapani filoloogiat Leningradi ülikoolis ja kaitses oma väitekirja jaapani keskaja kirjandusest Helsingi ülikoolis. Ta on Eesti Humanitaarinstituudi üks asutajaid. Aastatel 2006-2011 oli ta Tallinna ülikooli esimene rektor. 1995–2016 oli ta Helsingi ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor, töötades rööpselt professorina Tallinna ülikoolis.

Tema erialased huvid on seotud ennekõike üldise kultuuriteooria, keskaja jaapani kirjanduse ja võrdleva filosoofiaga. Ta on avaldanud suure hulga raamatuid, nii ilukirjandusteoseid kui ka teaduskäsitlusi, sh eestikeelse kõrgkooli õpiku “Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” (2012) ja ingliskeelse monograafia “Meaning in Action: Outline of an Integral Theory of Culture” (2016).

Marek Tamm on kultuuriajaloo professor ja vanemteadur Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Ta on TLÜ Kultuuridevaheliste uuringute tippkeskuse ning Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli nõukogu esimees. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja semiootika erialal (1998), omandanud magistrikraadi keskaja-uuringutes Pariisis, Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is (1999) ja doktorikraadi ajaloo alal Tallinna ülikoolis (2009). Ta on avaldanud viis monograafiat, üle seitsmekümne teadusartikli mitmes keeles ja toimetanud tosinat teaduskogumikku. Tema peamised uurimisvaldkonnad on keskaja Euroopa kultuuriajalugu, ajalookirjutuse teooria ja ajalugu ning kultuurimälu uuringud.

Marek Tamm meedias:

• "Mis saab eesti kultuurist rändeajastul?", Päevaleht (4.06.2017)

Jaan Lahe on kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent. Doktorikraadi teoloogias sai ta 2009. a Tartu ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles gnostitsismi ja judaismi seoseid. Tema juhendajaks oli maailma üks tuntumaid gnostitsismi eksperte, professor Kurt Rudolph Saksamaalt. Jaan Lahe on täiendanud ennast õpingute ajal Marburgi ja Berliini Humboldti ülikoolis ning töötanud külalisteadurina Erfurti, Bonni ja Heidelbergi ülikoolis.

Jaan Lahe uurimisvaldkonnaks on usundid Rooma keisririigis – erinevad nn idamaised kultused (Mithras, Isis), gnostitsism ja varane kristlus. Ta on tegev ka tõlkija ja esseistina ning antiikkultuuri populariseerijana.

Lauri Linask on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria lektor. Oma teadustöös tegeleb ta semiootika teooriaga, uurides kultuuri, mõtlemise ja tunnetuse suhteid ning nende suhete kujunemist lastel semiootika vaatenurgast. Samuti paeluvad Lauri Linaskit kultuuri ja tähenduslikkuse piirid ja suhted looduses, millesse kultuur on istutatud ja seotud.

Daniele Monticelli on õppinud, õpetanud ja teadurina töötanud Itaalias, Saksamaal, USAs ja Eestis nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis.

Ta õpetab eesti, itaalia ja inglise keeles kursusi tänapäeva itaalia ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast, keelefilosoofiast, võrdlevast kirjandusteadusest, tõlkimisest ning kureerib mitut uurimisseminari nii BA, MA kui ka doktoriõppe tasemel.

Daniele Monticelli teadustegevust iseloomustab lai interdistsiplinaarne haare. Ta uurib tõlkimise ja tõlgete kultuurilist ja ideoloogilist aspekti, eriti seoses rahvusliku identiteedi kujunemise, sotsiaalsete muutuste ning totalitaarsete režiimide ja tsensuuriga. Tema teoreetilised huvid seostuvad ka teoreetilise semiootika, poststrukturalismi ning kriitilise teooriaga, eriti Giorgio Agambeni, Jacques Rancière’i ja Alain Badiou poliitiliste kontseptsioonidega. Ta on analüüsinud poliitilisi kujutelmaid ehk utoopiaid ja düstoopiaid ning tunnete, kirgede ja aistingute konstrueerimist ilukirjanduses.

Tõnis Kahu

Popkultuuriteooria lektor