Eesti keel laias ilmas

13.–18.11 käisime end kurssi viimas sellega, mis elu eesti keel laias maailmas elab. Rõõmuga saame tõdeda, et keelel on jõud sees. Nii Pariisis INALCOs kui ka Brüsseli II ja IV Euroopa koolis nakatatakse keelepisikuga nii täiskasvanuid, kui eri vanuses õpilasi. 

Gerli Klammer: “Minu jaoks oli suur üllatus ja rõõm avastada, et Pariisis asuvas INALCO koolis õpetatakse eesti keelt. Veelgi enam, seal on mitmeid õpilasi, kes on leidnud tee eesti keele juurde ning õpivad seda suure entusiasmiga. See teadmine tekitas minus uhkust ja soojust, sest näha, kuidas meie keel ja kultuur jõuavad maailma eri nurkadesse, on tõeliselt inspireeriv.”

Liis Viru: "Olen väga tänulik võimaluse eest külastada koos eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning eesti keel teise keelena õpetaja eriala üliõpilastega INALCOd Pariisis. Suhtun suure austuse ja tänutundega sealsetesse üliõpilastesse, kes on valinud enda erialaks eesti keele. Oli liigutav kuulata, kuidas mõni üliõpilane meenutas enda esimest reisi Eestisse, oma muljeid meie maast ning tärganud huvi eesti keele vastu. Mõelda, et see soojus kandus nendega tagasi kodumaale ja mõjutas nende erialavalikut, teeb südamega midagi suurt.
Samuti oli eriline võimalus õpetada prantsuse üliõpilastele üht-teist Eesti (ajaloolistest) vähemustest, jagada nendega eredamaid hetki laulupidudest, aga ka läheneda lõbusalt ja liikuvalt värvide õppimisele ning ajada keel sõlme inglise-prantsuse-eesti keelepuntraga emotsioonide ja värvide sidumisel. Kustumatu jälje ja vahest suurima elamuse pakkus aga kohtumine keeleteadlase ja tõlkija Eva Touluze’iga. Tema tarkus, tundlikkus, uudishimu ja soe huumor jäävad mind inspireerima veel aastatekski.
Suur aitäh, merci and thank you – Erasmus õpetab nii, nagu mitte miski muu."

Jah, tõepoolest, tudengid käisid Pariisis välispraktika raames, mis tähendab, et nende reis ei piirdunud vaatluse ja tutvumisega. Nende kanda oli nii keele kui ka kultuuri õpetamine. Kui keeletunni andmine oli eesti keele kui teise keele õpetajatele tuttav formaat, siis eksplitsiitset eraldi kultuuri õpetamist sellisel kujul nagu INALCOs ei olnud tudengitest keegi varem katsetanud. Mõlemad formaadid olid mitmekülgselt õpetlikud. Nagu muljekatketest näha, oli jahmatamapanevaim aga hoopiski nõnda lihtne asi nagu õppijate motivatsioon.

Lily Teppan: “INALCO õppijate motivatsioon ja soov õppida eesti keelt oli väga meeliülendav. Samade sõnadega võiks kirjeldada kohtumist imelise Eva [Toulouze’i]ga, kes vaatamata oma multikultuursele taustale tundus rohkem soome-ugrilane kui nii mõnigi kohalik Eestimaa pinnal.“

Karol Ahja: “INALCOs käis õppimine hiliste tundideni ja erinevad etnilised grupid, kes omandasid mingit täiesti võõrast keelt ning kultuuri panid imestama ning kõigi huulil püsis küsimus: miks nad seda küll teevad? No meil peab ikka mingi kasu sees olema. Ja mis kasu saavad kaks noort prantslannat eesti keele õppimisest Pariisis? Küllap oleme varsti valmis mõistma, kui omamoodi müstiline meie väike riik on ja sellega tõmbab ta ligi mitmeid humanitaarteaduste huvilisi üle maailma. Keegi neist ei peagi ajama taga mingit kasu.”

Alexandra Reinla: “Meil oli ainulaadne võimalus kohtuda rühma erakordselt motiveeritud täiskasvanud õppijatega, kes olid eesti keelt õppinud vaid kaks kuud, kuid kelle entusiastlik lähenemine ja hea algteadmiste tase andsid meile kõigile inspiratsiooni. See näitas ilmekalt, kui suur on huvi eesti keele ja kultuuri vastu ka kaugel Eestist!”

Maria Badjuk: “Meie õppereis pakkus mulle palju uusi kogemusi ja avas teistsuguse vaatenurga õpitavale
ainele. Kõige olulisem oli võimalus näha ja kogeda seda, millest muidu loeme ainult raamatutest või kuuleme loengutes. Kohapeal viibimine andis teadmistele konkreetse ja elava tausta - inimesed, keskkond ja kultuurilised nüansid. Väga huvitav oli ka kohtuda ja kuulata inimesi, kelle emakeel on prantsuse keel, kuid kes õpivad eesti keelt. See tekitas minus austust ja imetlust nende pühendumuse vastu.
Isiklikult olen harjunud töötama pigem lastega, mistõttu oli minu jaoks eriline kogemus näha, kuidas õpivad täiskasvanud. Nende lähenemine ja motivatsioon on hoopis teistsugune. Nad teevad teadlikke valikuid, õpivad sageli hilisõhtuti pärast tööpäeva ning võtavad keeleõpinguid väga tõsiselt. See kogemus andis uusi mõtteid ka minu enda õpetamispraktika jaoks.”

Kätlin Aron: "Erasmusprojekti raames avanes võimalus külastada Pariisis INALCO-t, kus saime anda keele- ja kultuuritunni. Juba kooli hoonesse sisenedes oli tunda, et tegu on keskkonnaga, kus mitmekeelsus ei ole mitte erand, vaid normaalsus. Meie eesmärk oli tutvustada eesti keelt ja kultuuri väikesele rühmale õppijatele ning kuigi grupp oli väike, oli kogemus ise väga kõnekas. Mulle avaldas muljet nende siiras huvi - ehkki nende eesti keele oskus oli valdavalt algtasemel, oli valmisolek kaasa mõelda ja rääkida täiesti olemas. 

INALCO jättis mulle väga sooja ja inspireeriva mulje. Antud kogemus tuletas mulle meelde, et keeleõpetus ei ole kunagi lihtsalt sõnade või grammatika vormide edasiandmine. See on kohtumine inimesega tema kõige haavatavamas ja samas kõige lootusrikkamas kohas. Ja INALCOs kohtusin ma inimestega, kes tuletasid mulle meelde, miks ma üldse tahan õpetada. See on kuulamine, märkamise kunst, väike ühine samm sinna, kuhu õppija ise tahab jõuda. Keeleõpetus on dialoog, mis juhtub ka siis, kui sõnu veel napib, sest mõistmine sünnib vahel juba enne lause valmimist."

Meid võeti INALCOs tõepoolest soojalt vastu ning huvitav oli eesti keele lektori Riina Roasto ja professor Eva Toulouze’iga arutada sealseid keeleõppeprintsiipe ja lähenemisi, kultuurikonteksti ja vajadusi.

Inga Kaup: "See oli väga huvitav kogemus, sest Prantsusmaal on INALCO ainuke ülikool, kus saab õppida eesti keelt ja seetõttu on ka mõned õppijad Zoomis, sest nad ei ela Pariisis. Huvitav oli, et tegelikult paljudel õppijatel ei ole otsest seost Eestiga, nad hakkasid eesti keelt õppima sellepärast, et neile hakkas see keel meeldima kui nad seda kuulsid või hoopis Eesti kultuur hakkas meeldima ja nad tahtsid rohkem teada saada. Eesti keele õppimiseks nad loovad iga kursust ise. Neil on olemas õpik, millest nad lähtuvad, koostajateks on Riina Roasto, Merit Kuldkepp ja Antoine Chalvin. Saime tuttavaks ka Eva Toulouze’iga ja rääkida rohkem Riina Roastoga, kuidas see eesti keele õppimine toimib, sest Riina Roasto on nende õppijate õpetaja, kellele me tundi läbi viisime. Riina on õpetanud eesti keelt Ukrainas, Saksamaal ja nüüd Prantsusmaal. Huvitav inimene on ka Eva Toulouze, kes on muidu itaalia, portugali ja prantsuse juurtega, kuid teda hakkasid huvitama soome-ugri keeled ning nii ta jõudis eesti keeleni. Ta on ka töötanud Tartu Ülikoolis ning ta siiani igal vabal hetkel veedab oma aega Eestis."

Muidugi on üheskoos reisimisel lisandväärtusi.

Lisanna Lajal: "Reis oli nii hariv kui ka kursusekaaslastega lähendav. Sain teada palju oma erialakaaslaste tausta ja tulevikuplaanide kohta ja tunnen nüüd, et mul on toredam grupitöid teha, kuna suhestun nendega ka isiklikul tasandil. Samuti õpetas reis, kuidas organiseerida majutust, transporti ja ajakava seada. Igas mõttes kasulik kogemus." 

Enesetäiendamisreis viis meid edasi Brüsselisse, kus käisime kahes koolis, kus eesti keelt kuulda. IV Euroopa koolis võttis meid vastu Kerttu Maripuu, tänu kellele saime vaadelda erinevaid eesti sektsiooni tunde ehk jälgida eestikeelset õpet ka loodusõpetuse, matemaatika, bioloogia aga ka eesti keele ja kirjanduse tundides. II Euroopa koolis tervitas meid Edward Kess, kes demonstreeris meile üht kirjanduse ja üht eesti keele tundi. Tuleb tunnistada, et reaalne kontakt piiriüleste kolleegidega kipub olema inspireerivat laadi ning on enam kui tõenäoline, et suuremas või väiksemas seltskonnas leitakse end taas kuskil harimas, praktikat sooritamas, vaatlemas, jälgimas, õppimas.