Igor Kotjuh: "Tundsin, et vajasin intellektuaalset väljakutset, et murda välja rutiinist."
TÜHI kirjandusteaduse magistrant, kirjanik ja luuletaja Igor Kotjuhi magistritöö fookuses oli Eesti venekeelne kirjandus, selle seos meie venekeelse kogukonna looga ja eesti kirjandusega.
Oled juba võrdlemisi pikka aega kirjaniku ja luuletajana tegutsenud. Asusid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi kirjandusteaduse MA õppekavale 2018. aastal. Mis ajendas Sind sel hetkel edasi õppima?
Sellel on kolm põhjust. Olen enda loomingu kõrval kirjutanud pidevalt kirjandusalaseid artikleid, mistõttu mul tekkis kasvav vajadus süveneda kirjandusteooriasse. Hindan kõrgelt Tallinna Ülikooli õppejõudude teadmisi, kes on õpetanud mind varem. Tundsin, et vajasin intellektuaalset väljakutset, et murda välja rutiinist. Kolm liini jooksid kokku, nii et otsus sündis kergelt.
Mida uurisid äsja kaitstud magistritöös?
Fookuses oli Eesti venekeelne kirjandus, selle seos meie venekeelse kogukonna looga ja eesti kirjandusega. Kasutasin rohkelt allikaid: Eesti ajalugu ja demograafia, kultuurilugu ja integratsioon, identiteediteooria ja kirjandussotsioloogia. Töö pealkiri: „Andrei Ivanovi teoste retseptsioon ja Eesti venekeelse kirjanduse identiteedi kujunemine“.
Mis oli magistritöö kirjutamise ja tulemuste juures kõige huvitavam?
Paelus vabadusetunne töö kirjutamise ajal, sest meie humanitaarias see on vaat et esimene põhjalikum katse mõtestada Eesti venekeelset kirjandust omaette nähtusena ja ka eesti kirjanduse osana. Kasutasin erinevaid kirjutamistehnikaid (olen ju kirjanik!), lasin kõnelda enda koduraamatukogu raamatutel (olen piki aastaid kogunud teoseid Eesti venekeelsest kultuurist), järeldusteni jõudmiseks lõin metodoloogilise raami kolmest teooriast. Põnev oli vaielda iseendaga ning otsida tõestusmaterjali ühe või teise väite kinnitamiseks. Ühes peatükis on toodud ka Andrei Ivanovi esimene põhjalik elulugu, mis sai koostatud autori abiga. Juhendaja prof Piret Viires oli mulle toeks, tundsin ta usaldust ja julgustust töö kirjutamise ajal.
Mu töös on mitu tähelepanekut seoses Eesti venekeelse kirjanduse olemusega, mida võiks edasi arendada. Põhitees on järgmine: Eesti venekeelsel kirjandusel on tänaseks kujunenud välja kahel alusel põhinev identiteet, geograafiline (maiskondlik, Eestiga seotud) ja keeleline (vene keele ja kultuuriga seotud), mistõttu see nähtus kuulub korraga eesti ja vene kirjandusele.
Kuidas rakendad kirjandusteaduse magistrantuuris saadud mõtteid ja teadmisi edaspidises elus?
Kindlasti praegu mul on palju rohkem teadmisi eesti kirjandusest, kirjandusteooriast ja siinsest venekeelsest kogukonnast kui varem. Paar nädalat tagasi usutlesin ajakirja Looming palvel Jelena Skulskajat ning küsisin temalt ka ta nö geograafilise identiteedi kohta, mida varem poleks osanud küsida. Intervjuud, artiklid, esinemised – nüüd olen põhjalikult ettevalmistunud.
Millised on edasised plaanid?
Seesmiselt tunnen, et võiksin uurida Eesti venekeelse kirjandusega seotud teemasid doktorantuuris. Või rakendada oma teadmisi näiteks mõne kultuurikeskuse juures. Eks igaüks meist soovib tunda end väärtusliku ja kasuliku ühiskonnaliikmena.