Kes on täpsemalt meie uued doktorid ehk kuus küsimust Maarja Merivoo-Parrole ja Merike Kurisoole

Maarja Merivoo-Parro kaitses möödunud aasta detsembris doktoritööd, milles uuris väliseesti mentaliteedi ajalugu ja erinevaid eestluse kehastustusi teise maailmasõja järgses USAs.

• Mille järgi oma doktoritöö teema valisid ehk miks just see teema, mida uurisid?

Maarja Merivoo-Parro: Valisin ajaloo, kuna tahtsin teada, miks maailmas on asjad just nii, nagu nad on. Võtsin luubi alla väliseestluse, kuna see on teema, kus kohtuvad globaalne ja lokaalne, kultuur ja poliitika, rahvas ja indiviid.

•  Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?

M.M-P: Juhin ETV teadussaadet “Uudishimu tippkeskus” ja mul on mitu südamelähedast uurimisprojekti, mis mind mobiilsena hoiavad: sügise hakul olin Ameerikas, möödunud nädalal Hiinas, hetkel Austraalias, jõulude eel tuleb sõita Lätti ja uuel aastal algab kõik jälle otsast pihta. 

Tegutsen ka Baltic Heritage Networki ja Eesti Diasporaa Akadeemia juhatustes. Kevadsemestril hakkan Georg Otsa koolis popkultuuri ajalugu õpetama.

• Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisid?

M.M-P: Olen veidralt väsimatu karakter ja üle kõige meeldib mulle süveneda.

• "Elus on vähe hetki, kus toatäis tarku inimesi on võtnud vaevaks end Sinu loominguga detailideni kurssi viia. Naudi neid ilusaid tunde, mil saad süvitsimineva vestluse kaudu oma aastatepikkusele tööle ja vaevale punkti panna."

   

  Millised on Sinu hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?

M.M-P: Mind huvitab muusika ja mul on väga vedanud, et olen ajaloolaseks olemise kõrval saanud võimaluse olla ka värske ja vaba Raadio 2 tegevtoimetaja. Meie mitmekülgne DJ-kolleegium loob kirglikus ja konstruktiivses õhkkonnas eetrit, mis on sisulise ulatuse poolest maailmatasemel. Raadio 2 toimetusse jooksevad kokku Eesti kultuuri kõige põnevamad karakterid ja seal on mul sageli tunne, et peaksin olema mitte ajaloolane, vaid hoopis kroonik.

• Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?

M.M-P: Kui tahad uut maailma luua, siis tule doktorantuuri. Kui ei taha, siis mine ja ela. Need on kaks erinevat teed ja üks pole parem kui teine.

• Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida? 

M.M-P: Elus on vähe hetki, kus toatäis tarku inimesi on võtnud vaevaks end Sinu loominguga detailideni kurssi viia. Naudi neid ilusaid tunde, mil saad süvitsimineva vestluse kaudu oma aastatepikkusele tööle ja vaevale punkti panna.

 

---

Merike Kursioo kaitses mais doktoritööd, milles uuris, kuidas kirikuruum muutus 16. sajandil katoliiklikust luterlikuks. 

• Mille järgi oma doktoritöö teema valisid ehk miks just kirikuruumi ja pildikultuuri teema?

Merike Kurisoo: Minu varasemad uurimistööd olid keskendunud eeskätt keskaegsele kirikukunstile. Selle käigus kerkis minu huvifookusesse küsimus, milline oli katoliku perioodi sakraalpärandi tähendus ja kasutus pärast reformatsiooni, luterlikul perioodil Eesti- ja Liivimaal ja laiemalt teistes evangeelsetes piirkondades.

Olemasolevad pühakojad kohandati 16. sajandil ümber vastavalt uuele konfessioonile, samas jäi suur osa katoliiklikust pärandist kirikutesse alles ja on seda siiani. Oma doktoritöös keskendusin ma 16. sajandile, üleminekuperioodile katoliiklikust luterlikuks ja muutustele siinses pildikultuuris. Uurimistöös huvitas mind ka pilditähenduse muutumine ning tollased teoloogilised arutelud piltide rolli üle, samuti pühaduse mõiste teisenemine. Laiemalt huvitas mind, kuidas ja miks muutuvad piltide ja esemete tähendused ja kasutused ajas, milline on nende roll ja elulugu.

• Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?

M.K: Ma töötan Eesti Kunstimuuseumis, Niguliste muuseumi kuraator-programmijuhina. Samuti juhatan Eesti Kunstimuuseumi teadusnõukogu. Niguliste muuseumis asub Eesti kõige olulisem ja uhkem kesk- ja varauusaegse kirikukunsti kogu. Minu igapäevatööks ongi vanema sakraalpärandi uurimine ja mõtestamine, mille väljundiks on näitused, teadusartiklid, raamatud. Seega oli minu doktoritöö otseselt seotud igapäevatööga.

• "Doktorantuuri astumise ajendiks peaks olema isiklik sisemine äratundmine ja soov areneda, uusi asju teada saada ja seda edasi anda uusi teadmisi luues. Minu jaoks oli see loomulik teadlase ja kuraatorina kasvamise osa." 

  Millised on Sinu hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?

M.K: Doktoritöö valmimise viimasel pooleteisel aastal käisin pea igapäevaselt pikkadel jalutuskäikudel. See oli väga vajalik vaheldus mõttetööle. Kahe lapse emana kuuluvad minu igapäevaellu nendega seotud tegevused, mis hoiavad kahe jalaga maa peal ja teevad rõõmu. Hiidlasena on minu jaoks väga olulised suved Hiiumaal. Soiku on jäänud matkamine ja surfamine, mis vajavad ehk hobidena taaselustamist. Minu õnn on see, et minu töö on seotud kunsti ja lugemisega, seega selles osas on piir teaduse- ja igapäevatöö ja puhkuse vahel ebamäärane. Eriline kirg on krimisarjad, väga naudin pühapäevaõhtuid Saga Noréni või inspektor Morse’iga. Kevadest sügiseni hoolitsen oma ürdiaia eest.

• Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?

M.K: Uudishimu on suur edasiviiv jõud. Doktorantuuri astumise ajendiks peaks olema isiklik sisemine äratundmine ja soov areneda, uusi asju teada saada ja seda edasi anda uusi teadmisi luues. Minu jaoks oli see loomulik teadlase ja kuraatorina kasvamise osa. See on isiklik soov, st see peab saama alguse iseendast. Kui see soov on olemas, siis on doktorantuur õige valik.

• Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida? 

M.K: Kaitsmiseelne närveerimine on paratamatu, sellega tuleb lihtsalt toime tulla. Väga palju aitab varasem esinemiskogemus ja ettevalmistumine. Kaitsmisel eel tuleb endale meelde tuletada, et sa oled oma ala ekspert, kes on teinud aastaid tööd oma uurimisteemaga. Samuti aitab teadmine, et kõik kokkutulnud – oponendid, komisjon, juhendajad ja kuulajad – on heatahtlikud, nad on tulnud kohale, et näha sinu õnnestumist ja suure töö valmissaamist. Kaitsmine võtab kokku doktoriõppe teekonna, see on koht punkti panemiseks ja selle üle rõõmu tundmiseks.

 

---