Suulise tõlke õpingud kui sõit Ameerika mägedel!
Olen veendunud, et iga inimene, kes valib oma eriala südame järgi (ja ehk vaatab asju ka natuke ratsionaalse külje pealt), võib end väga õnnelikuks inimeseks pidada. Mis on aga veel parem? Küllap teadmine, et see mida igapäevaselt õpime (suulise tõlke eriala omandatakse päevaõppes), tasub end ühel päeval ka reaalses töösituatsioonis ära. Suulise tõlke kui eriala praktilisus, mida tihti võrreldakse tippsportlaseks treenimise või viiuli virtuoosiks pürgimisega, köitis mind enim.
Võin kõigile tulevastele suulise tõlke tudengitele kinnitada, et tegu on ilmselt teie haridustee kõige põnevama etapiga – minu puhul vähemasti küll. Õppeaasta koolinädalad on jagatud teemade vahel nagu õigus, majandus, põllumajandus, Euroopa Liit jpm, mis tähendab, et pea iga nädal koostavad üliõpilased ja õppejõud just antud teemadel kõnesid, mille tõlkimist tudengid saavad harjutada kas siis järel- või sünkroontõlkes. See toob kaasa väga suure varieerumise, mis üheltpoolt nõuab küll üliõpilaselt palju (st eri valdkondade n-ö tuuma selgeks tegemine ja valdkonnaga kaasaskäiv sõnavara), ent teisalt avardab tohutult silmaringi ning mis kõige tähtsam, on lõputult huvitav!
Ent kõnede koostamise kõrval, mis on samuti kunst omaette ja väga vajalik oskus, langeb siiski õppetöös põhirõhk tõlkimise harjutamisele ja eneseanalüüsi välja joonistumisele. Õppetöö on küll jagatud kahe aasta peale, ent tegelikkuses tähendab tõlgiamet ikkagi elukestvat õpet. Võib isegi öelda, et ükskõik kaua seda õpitakse, finišijoont ikka ei ületata, sest ideaalset tõlget ei ole olemas. Suuline tõlge ei tähenda sõna-sõnalist tõlkimist. Tõlk ei tule sõnaraamat taskus üritusele, vaid ta tuleb eesmärgiga tõlkida mõttevahetust ehk tegu on interpretatsiooniga. Selleks, et saada kätte kõneleja jutust see iva, peab tõlk olema väga hea analüüsivõimega. Just seda on võimalik õppida praktika käigus, kui pärast tõlkeharjutust (olgu see järel- või sünkroontõlge), esitavad õppejõud enne tagasiside andmist alati küsimuse: “kuidas läks?”.
Selge see, et tõlkeõpingutes saab ka nalja – ja vahel rohkem kui füüsiliselt ära naerda jõuaks! Kui ollakse tõlgikabiinis ja kõneleja peab kõnet, siis vahel on selliseid päevi, mil ei tule just need vajalikud sõnad kohe mitte kuidagi meelde. Teine kord on suisa nii halvasti, et eetrit saadab vaikus. Mõni teine päev kuuled tagasisides, et kuulsid ingl k “stallion” asemel hoopis tuttavamat nime nagu Stalin või ütleb inglise keele emakeelne kõneleja pärast tõlke kuulamist, et sellist sõna, mille tudeng kabiinist eetrisse paiskas, tegelikult ei eksisteerigi.
Julgen seda eriala soovitada kõikidele inimestele, kes huvituvad keelest, maailmas toimuvast, ei igatse rutiini ning soovivad end alalõpmata proovile panna. Suulises tõlkes – täpselt nii nagu niisamagi elus – on iga tudeng ise oma õnne ja edukuse sepp. Kui midagi näib võimatu või ületamatult raske, aga me pingutame ja näeme, et liigume vaikselt oma eesmärgi suunas, siis ei kõnele see millestki muust kui sellest, et kõik algab ikkagi inimese enda tahtmisest.
Autor: Annika Laar, suulise tõlke magistrant
Vastuvõtt suulise tõlke magistriõppekavale algab 23. juunil. Vaata lähemalt siit.
