Tõnu Viik: Poliitilised emotsioonid "tõejärgsetes" ühiskondades
Humanitaarteaduste instituudi direktor Tõnu Viik uurib 21. sajandi populismiga seotud, aga mitte sellega piirduvat uut tüüpi poliitilist kujutlusvõimet; uut tüüpi poliitilise afektiivsuse moodustumist ja selle emotsionaalset ökonoomiat.
21. sajandi poliitilist situatsiooni on hakatud iseloomustama terminiga "tõejärgne". Minu arvates on tegemist ebatäpse ja ebaõnnestunud terminiga uue olukorra kirjeldamiseks. Poliitilised praktikad ja ideaalid on tõepoolest muutunud, aga see muutus ei seisne tõe kui normatiivse ideaali hülgamises, vaid milleski muus. Poliitilise diskussiooni väli (avaliku poliitika "diskursiivne formatsioon") on muutunud ühe osa valijate eelistuste järgi uuesti arhailisemaks, kui see oli mõned aastakümned tagasi. Habermaslik ratsionaalne arutelu ideaal, milles osalevad autonoomsed ja poliitiliselt "täisealised" ühiskondliku lepingu subjektid, on teinud ruumi indiviididele, kes taotlevad demokraatlikku õigust lähtuda pigem emotsioonidest kui argumentidest ning kes tahaksid usaldada pigem rahvalikke intuitsioone kui eksperte või professionaliseerunud peavoolu poliitikuid.
Seda arengut võib pidada demokraatia laienemiseks selles mõttes, et poliitikas loeb nüüd ka nende hääl, keda ratsionaalne, sageli ekspertide loodud sõnavaral põhinev diskussioon ahistas ja kelles võõristust tekitas. Avaliku poliitika väljale on ilmunud uut tüüpi poliitilised subjektid, kes realiseerivad oma demokraatlikku õigust kehtestada mitte ainult uued teemad, vaid ka uus avaliku kõnelemise viis. Nende ilmumise poliitilisele väljale ja nende võimupositsiooni taotluse on teinud võimalikuks kaks teineteist vastastikku võimendavat mehhanismi. Ühelt poolt on tänapäevane sotsiaalmeedia loonud sellistele "arvamusgruppidele" kõlakoja ja aidanud neid sellega inkubeerida. Teiselt poolt on mõned poliitikud (Donald Trump, Silvio Berlusconi, Geert Wilders, Marine Le Pen, Frauke Petry, Timo Soini, Mart ja Martin Helme jpt) sellised "arvamusgrupid" teatud võtete abil oma valijateks koondanud. Seda on tehtud nii uut meediat kasutades kui ka traditsioonilise meediaga uuenduslikult ümber käies.
Nii on loodud arvestatava suuruse ja homogeensusega seltskonnad, keda koondab eelkõige ühine emotsionaalne seisund teatud poliitilistel teemadel, n-ö poliitiline "meeleolu" (Stimmung), seda seisundit kinnistavad märgilised päästikud ja (sageli digitaalsed) lubavused (affordances). Seoses nende gruppide muutumisega arvestatavaks teguriks poliitilisel maastikul muutuvad ka poliitilise välja reeglid ja poliitilised praktikad. Seda võib nimetada diskursiivseks nihkeks demokraatlikus poliitikategemises. Poliitilise tähenduseloome analüüsi seisukohalt võib seda nihet näha muutusena viisis, kuidas avalikkuses kujunevad ja organiseeruvad poliitilised seisukohad ja meeleolud, kuidas seda protsessi õhutatakse, juhitakse, orkestreeritakse ja parteipoliitikas ära kasutatakse; kuidas see muudab demokraatlike ühiskondade poliitilist kultuuri, meediat ja avaliku debati pidamise kombeid ning inimeste suhtumist poliitikasse.
Nimetan seda uusarhailiseks poliitikategemise viisiks. Siin taaselustatakse vanu, demokraatiaeelseid poliitilisi ideaale ja tundmusi kõige uuemat tehnoloogiat kasutades. Uusarhailise poliitika uudsus seisneb kollektiivsete emotsioonide uut tüüpi korraldamise viisis ja digitaalse sotsiaalmeedia kasutuselevõtus: alates poliitilistest kommentaariumitest traditsioonilise meedia veebilehtedel kuni uue poliitika eesmärkidel selleks eraldi loodud suhtlusplatvormide ja meililistideni. Lugejal on varasemaga võrreldes kergem sulguda infomullidesse ning olla mõjutatud "rahva hääle" muljet loovatest "trollidest", kelle massi moodustavad üksikud omaalgatuslikud entusiastid, poliitiliste jõudude poolt organiseeritud (ja makstud) poliitetturid, aga ka luureteenistuste palgatud professionaalid ja nende loodud veebirobotid. Internetimeediat tuleks aga sellegipoolest vaadelda uusarhailise poliitika tehnoloogilise vormina, mis selle kujunemist kiirendab ja edendab. Raadio, televisioon ja (kõmu)ajakirjandus on tegelikult juba varem uut tüüpi poliitiliste emotsioonide kujunemisele ukse lahti teinud.
Uusarhailise poliitika arhailisus seisneb vanade, eelkõige afektiivsete poliitiliste otsuste tegemise viiside kasutuselevõtus. Need eelnevad ajalooliselt teadmispõhise otsustamise ja habermaslikult mõistetud valgustatud poliitilise subjekti ideaalidele, mille levik (poliitilise elu ideaalidena) kulmineerus eelmise sajandi lõpus. Uusarhailine poliitika on taas kord emotsionaalne poliitika, mis adresseerib ja loob poliitilise subjekti meeleseisundeid, kuigi nende emotsioonide objektid ja päästikud kuuluvad demokraatiaeelsesse aega. Samas kattub uusarhailise poliitika esiletõus tänapäeva demokraatlike ideaalidega selles mõttes, et see paneb subjekti "jälle poliitikast huvituma", "äratab ta poliitilise võõrandatuse tardumusest" ning suunab teda poliitikas osalema.
Mõistagi on poliitikas alati apelleeritud emotsioonidele. Propaganda ja ideoloogia on mänginud emotsioonidega poliitika sünnist alates. Alati on selle juures oma rolli täitnud valetamine, klatš, kuulujutud ja kõmu, kuid uue poliitikategemise viisi juurde kuuluvate libauudiste poliitiline psühholoogia on siiski teistsugune võrreldes traditsioonilise propaganda juurde kuuluva valetamise ja ajupesuga. Eelmiste ajastute ideoloogilist valet iseloomustab teistsugune tõerežiim. Ideoloogilist valet esitatakse kui tõde ning valitsev režiim taotleb, valvab ja kontrollib selle uskumist tõena. Vale ilmsikstulek kahjustaks ideoloogiliste eesmärkide täitmist, mistõttu tõde varjatakse ja represseeritakse selle kahtluse alla seadjaid. Vaba ajakirjandus töötab nendes oludes ideoloogia eesmärkidele vastu. Ent libauudiste paljastamisel traditsioonilises meedias, nagu allpool näeme, on vastupidine efekt — see süvendab valesse uskumist ja selle lausujale osutatud emotsionaalset toetust. Vähe sellest, valet ei esitatagi uusarhailises poliitikas tõena, vaid "alternatiivse" fakti või seisukohana. Publik on väga hästi teadlik sellest, et mitmed autoriteedid (eksperdid, peavoolu poliitikud) on "alternatiivse" seisukoha valeks tunnistanud, aga see ei vähenda nendesse "uskumist" ega kahanda toetust nende "alternatiivsete" seisukohtade eest seisjatele. Kui vanad ideoloogilised režiimid on olnud sunnitud kahtlejaid represseerima, siis uusarhailise poliitikategemise edu toetub paradoksaalsel viisil just nimelt nende tõeväiteid õõnestavatele autoriteetidele. Uusarhailises poliitilises tähendusloomes toimib tõenduspõhiselt ümber lükatud vale teatud kogukonna jaoks samamoodi ühendava jõuna nagu tõeseks peetud ideoloogiline veendumus vanas poliitikas. Selle muudatuse võimalikkus seisneb minu arvates uute poliitilise tähenduseloome reeglite kasutuselevõtus, mida me allpool põhjalikumalt vaatleme.
Loe täispikka artiklit ERRist (avaldatud 12.10.2018)
Artikkel ilmus ajakirjas Studia Philosophica Estonica 11 (2018) numbris "Faktid, vaidlused ja argumendid tõejärgsuse ajastul", (toim) Leo Luks.
