1 Minuti Loeng: mida õppida kriisidest ajaloos?
Ohtlikes või tundmatutes kriisiolukordades on lihtne soovitada, et ärge minge paanikasse, ärge kaotage pead, jääge rahulikuks, küll kõik laabub. Iseäranis hirmutavad on sedasorti sündmused või asjaolud, mida me pole oma elus varem kogenud, ei tunne ning mille üle meil puudub minimaalnegi kontroll või võimalus toimuvat kuigivõrdki juhtida.
Meie eelläinud põlved püüdsid samuti maagiliste toimingutega oma igapäevast elu suunata või kontrolli all hoida. Samavõrd aga oldi igaks juhuks umbusklik kõige võõra või uue vastu, mis lähikonda tekkis: kas üleöö aia najale tekkinud sõnnikuhark on ikka aus tööriist või püüab tundmatu kuritõbi või pahatahtlik naaber ennast tuttava eseme kaudu majapidamisse sokutada ja seal laastamistööd tegema hakata.
Viirusi noil ammustel aegadel ju ei tuntud ja sestap oli igaks juhuks mõistlik ka kahtlase päritoluga hangu vars puruks murda – parem karta kui kahetseda!
See viimane ütlus näikse olevat meil nüüdseks ununud. Põhjamaa niiskes kliimas oleme harjunud, et sügistalvisel hooajal on enamusel meist nina tatine ning avalikel üritustel soleerivad köhakoorid ja aevastusansamblid võidu lauljate ja interpreetidega.
Jääda haigest peast koju, kanda kaitsemaski või tõmmata torusall suu ja nina ette, kui tõbi kallal või gripiviirus liikvel – milleks seda, midagi ju ei juhtu ja kui juhtubki, küll arstid ja teised asjapulgad vastutavad! Meditsiini areng ning heaoluühiskonna turvalisus on muutnud meid julgeks ning enesekeskseks. Noored ja nooremas keskeas inimesed on unustanud, et veel 90ndatel põdesid lapsed mumpsi, leetreid ja punetisi, millesse tänapäeval tänu 1994. aastal kasutusele võetud liitvaktsiinile ja vaktsineeritute üldisele tasemele üldjuhul enam ei haigestuta.
Nakkushaiguste puhangutega kaasnesid karantiinid nii haiglates, koolides kui töökohtadel. 1982. aastal vallandud suu-ja sõrataud tähendas seda, et karjalautades töötavad inimesed ei pääsenud loomade juurest minema rohkem kui kuu. Et nad salamisi öö varjus korrakski koju ei hiiliks, valvasid neid relvastatud miilitsad. Tänapäeval tundub see pigem õudusfilmi stsenaarium kui argireaalsus.
Kriisolukorras on vaja ratsionaalseid ja selgeid otsuseid, kuid need saavad põhineda ainult informatsioonil. Kui informatsiooni napib, külvavad asjatut hirmu kõikvõimalikud prognoosid ja ennustused, mida meie tõejärgsel ajastul sajab uksest ja aknast kui küllusesarvest. Nõrgema närvikavaga inimesel lööb see vereõhu üles ja viib une silmist, sunnib asjatuid varusid soetama või mingil muul moel tekitama enda ümber turvalist mulli või halvemal juhul koguni maailmalõpuks valmistuma.
Kahjuks ei suuda ka ajakirjanikud alati kõiki fakte kontrollida ning uudistejanus ühiskonda paisatakse liig tihti toorest, kontrollimata infot, mis hakkab sealtmaalt elama oma folkloorset elu, nagu üks priske mitmepealine lohe kunagi. Lendulastud sõna enam kinni ei püüa ja ehk on siingi kasu oludele vastavaks kohandatud vanarahva tarkusest: üheksa korda mõtle, ükskord ütle. Iseäranis kriisiajal ja hädaolukorras.
Lõpetuseks üks vana lugu. Kord ammustel aegadel kohtusid maanteel Palverändur ja Katk. „Kuhu lähed?“ küsis Katk Palverändurilt. „Mekasse,“ vastas Palverändur, „aga sina kuhu?“. „Ma lähen Bagdadi, pean endaga 500 inimest kaasa võtma,“ vastas Katk. Seejärel läksid mõlemad oma teed. Aasta pärast kohtusid nad taas. „Sa petsid mind,“ ütles Palverändur Katkule, „lubasid võtta vaid 500, aga võtsid hoopis 5000!“. „Ei,“ vastas Katk, „mina võtsin ainult oma 500. Ülejäänud võttis endaga Hirm.“
