Doktoriõpe

Doktoritöö: vanad hauatähised kajastavad eestlaste kirjaoskust ning vaimuelu

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Pille Arnek kaitses doktoritööd, milles annab tervikpildi ühest seni uurimata eesti kirjakeele allikast - eestikeelsetest tekstidest 16.–19. sajandi hauatähistel.

ratasristid

Vanimad siiani säilinud eestlaste nimesid kandvad hauatähised on Põhja-Eesti kirikuaedades asuvad 16. sajandi lõpust ja 17. sajandist pärit kivist Malta ja ratasristid. Need on käsitsi viimistletud meistritööd, millelt võib leida tekstikatkeid eesti kirjakeele arenguloo vanemast perioodist.

Pille Arneki väitekirjas analüüsitud ristikirjad kajastavad peamiselt külaseppade, kiviraidurite jt külainimeste (mitte kirjameeste ega kirikuõpetajate) keelekasutust, kuna just nemad olid hauatähiste loojateks.

Doktoritööst selgub, et hauatähiste kasutuselevõtu aeg ja hulk näib olevat võrdelises seoses eestikeelsete trükiste kasvuga 17. sajandil ja ühtlasi lugemisoskuse edenemisega. „Vanemad hauatähiste tekstid aitavad seetõttu täiendada seniseid teadmisi eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste kirjalikust keelekasutusest ning kirjaoskusest 16.–19. sajandil,“ selgitab Arnek.

Näiteks enam kui kolmandikul 16.–17. sajandi tähistel on kirjas vaid isiku- ja kohanimed ning aastaarv. 19. sajandi eestlaste tähiste tekstides on aga Arneki kinnitusel varasemast palju mitmekesisemad, mis taas näitab kirja- kui ka lugemisoskuse levikut ning eestlaste sisulist maailmapildi muutust.

Hauatähised ja neil olevad tekstid annavad väitekirja autori sõnul lisainfot eestlaste vaimuelu kui ka ainelise kultuuri kohta. „Ristikirjad kajastavad inimeste tõekspidamisi, mis avalduvad piibli- ja lauluraamatusalmide, aga ka sümbolite kasutuses,“ selgitab Arnek. Laulu- ja piiblisalme hakkasid eestlased hauatähistel kasutama alles 19. sajandil.

Esimene samm eestikeelsete hauakirjade kujunemisloos oli eestlaste nimede jõudmine püsivamatele kivist tähistele 16. sajandi viimasel kümnendil ning 17. sajandi esimesel poolel. Pille Arnek toob oma doktoritöös välja, et kulus pool sajandit esimese eestlase nime ilmumisest kiviristile enne, kui astuti järgmine samm ning ratasristidele hakati peale nimede kirjutama muidki eestikeelseid sõnu. Muu tekst oli 17. sajandi esimese pooles, kas saksakeelne või puudus.

Hauatähised kajastavad doktoritöö autori sõnul väga hästi ka mitmeid tolleaegseid mõjutegureid ja muutusi ühiskonnas, nagu näiteks perekonnanimede panek, üleminek uuele kirjaviisile, kadakasakslus versus nimede eestistamine jms.

Matmiskombed on köitnud etnograafide ja folkloristide, geograafide ning usundiloolaste, ajaloolaste ja arheoloogide tähelepanu. Need on pakkunud huvi kodu-uurijatelegi, kuid keeleteaduse vaatenurgast pole eestlaste hauakirju seni veel käsitletud.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi Pille Arneki doktoritöö „Eestikeelsed tekstid 16.–19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel“ avalik kaitsmine toimus neljapäeval, 19. detsembril. 

Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli emeriitdotsent Jüri Viikberg. Oponendid on Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Kristiina Ross ning Tallinna Ülikooli professor Kersti Markus. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.

K%C3%BClasepa%20valmistatud%20rist%20Vainupeal.JPG