Ühe Minuti Loeng: kas eesti keelel on oht hääbuda? (Anna Verschik)
Tihti arvatakse, et kui keel laenab midagi teistest keeltest, on see ohu märk. Tegelikult asi nii ei ole: puhtaid keeli ei ole olemas, kõik keeled laenavad, laenamine on keelele omane ja on toimunud alati. Tavakasutaja ei taju kodunenud laene laenudena ega aima, et paljud sõnad ja väljendid on tegelikult võõrast päritolu, selgitab minutiloengus TLÜ üldkeeleteaduse professor Anna Verschik.
Näiteks eesti keeles on laenud sellised igapäevased sõnad nagu rand, hammas, mets, sild, nädal, aken, kauss, praalima, nikerdama. Eesti keeles on ligi 20% tüvesid laenatud alam- või ülemsaksakeelest]. Laenata võib nii sõnu, tähendusi, väljendeid kui ka grammatilisi konstruktsioone. Näiteks meie mineviku ajavormid (täis- ja enneminevik, nagu olen käinud ja olin käinud) järgivad saksa loogikat. Sõnad nagu käsiraamat või õppejõud kõlavad tavaliste eesti sõnadena, kuid mõlemad on tõlkelaenud saksa keelest, kusjuures raamat on slaavi laen.
Selles pole midagi erilist, keeled ei hääbu laenamise tõttu. Keele omapära ei kao kuhugi. Mida laenatakse, kuidas see oma keeleainesega kokku põimitakse, on alati ainulaadne ja eesti keel pole erand. Näiteks sõna vabariik koosneb kahest laentüvest: vaba on slaavi päritolu ja riik rootsi päritolu, kuid selline kooslus, millel on just selline tähendus, on eesti oma.
Keeled hääbuvad hoopis teistel põhjustel, millel pole pistmist keele struktuuri ega laenude hulgaga. Nimelt kui kõnelejad ei pea mingil põhjusel oma keelt prestiižikaks, oluliseks ja kasulikuks, kitseneb keele kasutusala ja seda keelt ei pruugita enam järgmisele põlvele edasi anda. See on juba sotsiaalpsühholoogiline ja mitte keeleline küsimus. Kui eesti keele kasutamine on Eestis iseenesestmõistetav ning eestlased räägivad eesti keelt oma lastega, kirjutavad ja loevad eestikeelseid raamatuid ja artikleid, suhtlevad eesti keeles, nii kohvikus, auditooriumis, internetis kui ka turul, aga ka eesti keele õppijatega, siis on kõik korras. See on meie endi teha.
