Kati Vinter: "Doktoritöö on sageli alles esimene samm."

Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?

Naljaga pooleks – üle kivide ja kändude. Mu esmane uurimisteema ei olnud otseselt seotud minu lemmikvaldkonna – psühholoogiaga. Toimetasingi esmalt mitmel rindel ja mitme uurimisteemaga paralleelselt. Siiski jäi uurimisteemade „võitluses“ lõpuks peale õpilaste vaimne tervis. Ei oskagi öelda, miks valik langes just selle kasuks, kuid tagasi vaadates tundub, et tegin õige otsuse – see teema huvitab üha enam ja eri aspektidest. Seoses koroonakriisiga on teema jõudnud ka ühiskonnas oluliselt enam pildile. 

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?

Oleks see vaid nii lihtne, et ühe doktoritööga saaks maailm paremaks paigaks. Kahjuks ma nii optimistlik ei ole. Samas ei tohiks olla ka liiga tagasihoidlik ja usun, et iga pusletükike aitab pikemas perspektiivis keerulisema pusle kokkupanemisele kaasa või siis tekib kõrvale hoopis uus pusle ja hakkab arenema mingi uus suund. Minu uurimistöö aitab mõista õpilaste akadeemilise läbipõlemisega seotud toimetulekumustreid ja annab suuna edasiseks sellealaseks uurimistööks. Siiski moodustab see vaid tükikese äärmiselt mitmetahulisest õpilaste vaimse tervise puslest. Doktoritöö ei olegi reeglina lõpp-punkt – see on sageli alles esimene samm ja kui võimalik, siis tuleb astuda ka teine samm ja miks mitte siis ka kolmas jne. 

Millised olid Sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Konkreetset retsepti ega head salanippi mul kahjuks pakkuda ei ole. Minu motivatsiooniks oli ja on konkreetne eesmärk ja kui olen mingisse protsessi juba piisavalt investeerinud, siis juba seetõttu väga lihtsalt alla ei anna ega loobu eesmärgi saavutamisest. Seega üheks komponendiks on … jäärapäisus? Doktoritöö valmimiseks on vaja kombinatsiooni kohusetundest, järjekindlusest, heast planeerimisoskusest (sh ajaplaneerimisoskusest) ja kindlasti mängivad suurt rolli huvi ja arenemissoov. Samuti tuleb arendada oskust tulla toime paratamatult tekkivate raskustega ja leida selleks endale sobivad strateegiad, sest doktoriõpingud ei kulge tavaliselt lineaarselt tõusvas joones, vaid pigem kuidagi siinus-funktsiooni-laadselt. 

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Üheks toredaks ja samas ka üsna kurvaks kogemuseks osutus mitte otseselt mu doktoritöö, vaid ühe teise uurimistöö haruga seotud kogemus, kui käisin filmimas neljanda klassi õpilaste (tegelikult küll õpetaja) tegevust tunnis. Poiste hulgas sain hoobilt populaarseks ülikooli väikese videokaameraga, ainult üks poiss teatas, et see kaamera on eilne päev ja kas mul tõesti uuemat mudelit ei ole … Mul ei olnud. Eesmärgiks oli siis filmida õpetaja tegevust, kuid kuna tegemist oli õppetegevusega klassiruumis, siis oli lapsevanematelt vaja luba küsida. Tõsi küll, kuigi püüdsin klassi taganurgas märkamatuks jääda, olin ma siiski kogu tunni vältel huvitav õpilaste igapäevarutiini rikkuja ja õpilaste näod vilksatasid ikka aeg-ajalt kaamera suunas – nad ju eeldasid, et nendest tehakse filmi.

Meeldejäävam ja kurvem kogu sellest loost on aga „võitlus“ ühe tüdrukuga, kelle ema lubas lapsel küll õppetegevuses osaleda, kuid ei andnud luba filmile jääda. Kuna tüdruk istus õnnetuseks esimeses pingis, pidin ta varjatumasse kohta ümber transportima, et ka tema peanupp filmile ei jääks. Tüdruk ei nõustunud ajutise ümberkolimisega, oli nutuäärel ja kinnitas korduvalt, et tema ema ikkagi lubas tal filmile jääda. Minu käes olev allkirjastatud paber kinnitas vastupidist … Pärast pikaleveninud läbirääkimisi ja ka täiendavaid „lahinguid“ ühe tagapingis istuva poisiga, kes üritas mulle suuliigutustega ja viibeldes igati mõista anda, et tema kõrvale tüdruku paigutamine ei ole hea mõte, tulin siiski lõpuks sellest lahingust teaduseetika reegleid järgiva uurijana välja ... 
Kuigi ülejäänud õpilaste hulgas olin ma populaarne, siis kahe õpilase meelepaha teenisin küll karmide teaduse tegemisega kaasnevate reeglite tõttu välja … Kuigi see filmimiselugu oli üldiselt tore, siis see intsident varjutas veidi positiivset mälestust, kuid oli kindlasti meeldejääv ja ka mõtlemapanev kogemus. 

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

Minu uurimisvaldkonnast tulenevalt võiks „tark eluviis“ kõige üldisemalt olla vaimset tervist väärtustav ning seda süstemaatiliselt arendav ja parendav eluviis. Märksõnadeks võiksid olla vaimsele tervisele tähelepanu pööramine, sellesse panustamine, sellest hoolimine, vaimse tervise toetamine ja juhtimine. Kokkuvõtvalt – selline pidev vaimse tervise teadvustamise, arendamise ja parendamise protsess. Ja seda igal tasandil, igas sihtgrupis.

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem? 

Taas naljaga pooleks – nad ei seganud mind üleliia, olin väga iseseisev. Kui aga midagi arutada soovisin, olid nad olemas. Pigem oli tööjaotus kujunenud juhendajate vahel ajalises mõttes ilusti nii, et õpingute esimeses pooles olin enam seotud Eesti juhendaja tegemistega ja teises pooles panustas enam välisjuhendaja. See kogemus näitabki, et mõistlik on valida kaks juhendajat – kui ühel ei ole aega, siis ehk teine ikka saab vajadusel abi pakkuda. Kui doktoritöö oli juba täiesti lõpusirgel, siis andsid väärtuslikku tagasisidet muidugi mõlemad juhendajad. Samuti meeldisid mulle oma juhendajate veidi erinevad vaated mingitele konkreetsetele probleemidele. Nad ei ole otseselt samast koolkonnast ja minu jaoks oli see huvitav ja intrigeeriv ning sundis mind välja sõeluma ja konstrueerima „oma tõe“. 

Rohkem Kati doktoritöö kohta