Kristel Kotkas: "Teaduspõhise lähenemise kaudu "praktilistele probleemidele" võib õde olla doktor."
12. septembril 2022 kaitses Kristel Kotkas haridusteaduste instituudist doktoritööd "The meaning of teaching and learning for Estonian clinical nurses after the curriculum reform" („Õpetamise ja õppimise tähendus Eesti õenduspraktikas peale õppekavareformi“).
Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
See, mis pakub väljakutset, kuidas tõlgendan oma isiksuse olemust ... Lisaks tervishoiualase hariduse unikaalsus, armastus eriala vastu ja õeskond ise juhtisid mind uurimisteema ning uurimiseesmärgi püstitamise suunas (olen töötanud selle eesmärgi nimel iga päev oma teadlikus elus).
Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?
Loodan, et õendusega seotud põhimõistete – inimene, keskkond, tervis – muutuva tähenduse uurimine tervishoiutöötajate õppimise ja õpetamise kontekstis aitab mõista õdede unikaalset rolli rahvatervise seisukohalt.
Õendusüliõpilaste õppest 50% toimub kliinilises keskkonnas, kus oma praktilist kogemust vahendavad (tava)õed. Loodan, et õendusega seotud põhimõistete – inimene, keskkond, tervis – muutuva tähenduse uurimine tervishoiutöötajate õppimise ja õpetamise kontekstis aitab mõista õdede unikaalset rolli rahvatervise seisukohalt. Erineva keerukusastmega õendustoimingute läbiviimine nõuab õdedelt mugavustsoonist väljatulekut, riiklikul tasandil läbimõeldult planeeritud baasõpet ja tööandja poolt kindlustatud kvaliteetset elukestvat enesetäiendamist. Soovin, et minu töö kõnetab!
Millised olid Sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Kohustuslike ainepunktide ja eksamitega oli lihtne, need tuli vastavalt nõuetele deklareerida ja individuaalsele plaani põhjal positiivselt sooritada, see oli tavaline rõõmus üliõpilaselu. Palju keerulisem oli olla üksinda doktorant vahetusüliõpilasena võõras keskkonnas, peale akadeemilist puhkust, kui olid sündinud lapsed, tuli koguda lisaandmeid ja avaldada teadusartiklid – ikka ette antud ainepunktisüsteemis püsides. Siis sain loota Tampere doktorikooli vahvale rahvusvahelisele võrgustikule ja oma erakordsetele juhendajatele. Olen tänulik, et sain teha koostööd just nende kahe väga erineva tausta ja kogemusega juhendajaisiksusega! Olen väga tänulik ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli kolleegidele jätkuva usalduse ja toetuse eest.
Kuna pidin omavahel koordineerima välislähetusi, akadeemilist kirjutamist, emaks olemist ja päevatööd, püstitasin ajalised eesmärgid iga üksiku vaheetapi saavutamiseks: mitu lehekülge kirjutan, millal saan juhendajatelt tagasiside, mis ajaks olen teksti uuesti läbi töötanud ja avaldamiseks esitanud. Need tsüklid muudkui kordusid ja kordusid ja kordusid ... Sain ja jaksasin oma eesmärgi eduka täitmise nimel võidelda.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Kui tuli erinevaid täiskasvanud õppija rolle sidududa, hakkasid mu lapsed beebidena mind käest hammustama, iga kord kul arvuti poole sirutasin. See oli üks põhjus miks olin pikalt akadeemilisel “emapuhkusel”. Hiljem sain oma tüdrukute joonistamist jälgides idee kasutada kordusandmete kogumisel visualiseerimise metoodit.
Semiootiliselt on tähenduslik, et teaduspõhise lähenemise kaudu „praktilistele probleemidele“ võib õde olla doktor.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?
Minu doktoritöö tõestab, miks tervishoiuvaldkonnas aitab õppimine õpetada ja õpetamine õppida ning kuidas Eesti tervishoiuteenuste kvaliteedi jätkusuutlikkuse tagamise „tarkus“ sõltub sellest, kas õed jaksavad ja tahavad oma kliiniliste kohustuste kõrvalt õppida ja õpetada.
(foto autor: Kirsi Tammi)
