Kuidas läheb, noorteadlane?
Suure osa uuringutest teevad akadeemilises kogukonnas doktorandid, järeldoktorid ja nooremteadurid. Viimastel aastatel on nende staatus ja identiteet tõusnud tähelepanu keskmesse – nii kõrgkoolides kui ka poliitikakujundajate seas. Euroopaülesed poliitikad, mis puudutavad uue põlvkonna teadurite koolitamist ja edendamist, on tõstnud fookusesse noorteadlaste karjääri.
Eelmise nädala lõpus toimuski Tallinna Ülikoolis rahvusvaheline üritus "Noorteadlaste identiteedi kujundamine – individuaalne, teaduskonna ja institutsiooni tasand", mis heitis pilgu algaja teadlase identiteedile ja tema karjääri kujundamisele.
Seminari esimene pool oli pühendatud Eesti noorteadlaste arendamise ja karjäärivalikute kaardistamisele. Ettekande tegi TLÜ ühiskonnateaduste instituudi vanemteadur Triin Roosalu, kes andis ülevaate uuringutest doktorantide ja doktorikraadi omanike karjäärivalikutest ja võimalustest. Liia Lauri Eesti Kutse- ja Kõrghariduse Kvaliteediagentuurist (EKKA) rääkis aga viimase kahe aasta jooksul toimunud doktoriõppe programmide hindamisest ning tõi ühtlasi välja programmide tugevused ja nõrkused. Seminaripäev jätkus paralleelsessioonides/töötubades: poliitikakujundajad ja administraatorid; juhendajad; doktorandid/noorteadlased.
Professor Lynn McAlpine (Lancasteri Ülikool) juhtis poliitikakujundajate sessiooni (töötuba), kus oli tõsiselt vaatluse all väljakutsed doktoriõppes ja noorteadlaste sidumine ühiskonda. Osad teemad olid juba esile kerkinud ka EKKA aruandes, nagu näiteks kuidas rakendada doktorikraadiga inimesi ettevõtete ja üldisemalt ühiskonna arengusse; kuidas toimub teaduse rahastamine ja doktorantide toetamine; rahvusvahelise kogukonna loomine; doktorikraadi omandamise kriteeriumide uuendamine.
Osalejad tõid murekohtadena välja juhendajate liigse koormuse ja vähese koolituse, madala nominaalajal lõpetanute määra, välistudengite lõimimise ja teaduse ühiskonda viimise probleemid. Lahendusena pakuti teaduspõhiste poliitikate arendamist, mis aitaks reguleerida juhendajate koormust ja koolitusi, doktorantide edasijõudmise monitoorimist ja toetamist, praktikavõimaluste leidmist mitteakadeemilises sektoris näitamaks ühiskonnas, et noorteadlastel on oskusi, mida saaks eraettevõtluses ja riigisektoris kasutada. Noorteadlaste arengus on olulisel kohal poliitikate ja tugisüsteemi lõiming ning uute praktikate loomine ja jagamine.
Professor Kirsi Pyhältö (Helsingi Ülikool) töötuba aitas aga kaardistada juhendajate ja teaduskogukonna võrgustikke ja mõista, kuidas neid kasutada doktorantide toetamiseks. Uuringud näitavad, et juhendamise kvaliteedil ja ka kvantiteedil on doktoriõppe protsessile ja doktorandi edasisele karjäärile kõige suurem mõju. Juhendaja ja tema võrgustik aitavad kaasa doktorandi lõimumisele teaduskogukonda, see omakorda suurendab tajutud rahulolu juhendamisega, samuti lõpetamist nominaalajaga, läbipõlemise ohu vähenemist, üldist rahulolu doktoriõpingutega ja parandab karjäärivõimalusi.
Professor Erika Löfström (Helsingi Ülikool), Anu Tammeleht (Tallinna Ülikool) ja kaasprofessor Anna Sala Bubare (Ramon Llull Ülikool) ning Mariona Corcelles (Ramon Llull Ülikool) viisid läbi töötubasid noorteadlastele. Esimene pool oli pühendatud kirjutamise teekonna (Writing Journey) kaardistamisele: kui algaja kirjutaja näeb ära, milline on tema kirjutajaprofiil, siis on tal lihtsam takistustest jagu saada ja kvaliteeti paraneb.
Noorteadlased said oma kasutusse mitu tööriista. Näiteks Writing Journey aitabki neil oma kirjutajaprofiili luua. Samuti on olemas mitmed veebipõhised materjalid, et oma kirjutamise kvaliteeti parandada. Teine pool sessioonist oli pühendatud eetikale. Osalejaid õppisid kasutama eetikapõhimõtteid ja eetika analüüsi, et mõista ja tegeleda juhtumite ja küsimustega, mis võivad teaduskogukonnas esile kerkida. Lühike küsimustik aitas neil ka kaardistada, kuidas nende lõimumine teaduskogukonda on seni sujunud.
Seminari võttis kokku ühine aruteluvoor, kus sai diskuteerida sessioonides esile kerkinud põhiliste teemade üle. Lisaks sai tutvuda euroopaülese veebipõhise platvormiga, mis toetab noorteadlasi.
Üritust väisasid erinevad sidusrühmad: poliitikakujundajad, kõrgkoolide ja teaduskondade juhid, juhendajad ja mentorid ning loomulikult noored teadlased ise. Osalejaid oli väga erinevatest institutsioonidest. Esindatud olid pea kõik kõrgkoolid Eestist, kus saab õppida doktorantuuris.
Kõik seminaril kasutatud esitlused on nähtavad ürituse veebilehelt.
