Kuus küsimust värsketele doktoritele: Kaija Kumpas-Lenk ja Elyna Nevski

Kaija Kumpas-Lenk kaitses tänavu doktoritööd, milles keskendus väljundipõhise õppe rakendamisele Eesti kõrghariduses. 

---

• Kirjelda täpsemalt oma doktoritöö uurimisteemat. Miks valisid just selle teema?

Kaija Kumpas-Lenk: Kiiresti muutuvas ühiskonnas on üha olulisemal kohal oskus kriitiliselt mõelda, luua, analüüsida, probleeme lahendada, pidevalt õppida ja enda õppimist juhtida. Õpiväljundid on justkui kõrgkooli lubadused õppijale, mille omandamisel on aga üliõpilasel endal väga oluline roll. Õppekava, millele tudengid kõrgkooli vastu võetakse, on sisuliselt õpingute plaan, mille täitmisel peaks üliõpilane omandama just need õpiväljundites kirjeldatud teadmised ja oskused, mis aitavad toime tulla väljakutsetega tööelus ja ühiskonnas laiemalt.  

Doktoritöös uurisingi, kuidas väljundipõhine õpe on Eesti kõrghariduses rakendunud. Selleks analüüsisin 78 ainekursuse õpiväljundeid kuuest Eesti kõrgkoolist ja küsisin samade kursuste 1329 üliõpilase ja 94 õppejõu hinnanguid üliõpilaste õpiväljundite saavutamist toetavate tegurite kohta.

Ajend õpiväljundite uurimiseks tuli minu üliõpilastelt, kes ei olnud rahul, et ei ole selge, mida nad erinevate ainekursuste käigus tegelikult omandama peaksid. See oli 2009. aastal, mil väljundipõhine õpe muutus kõrghariduses kohustuslikuks. Üliõpilaste kriitilised küsimused andsidki mulle tõuke, et uurida, kuidas väljundipõhine õpe on Eesti kõrghariduses rakendunud.

Omandasin oma doktoritöö loomisega justkui võlukeele, mille lähema tundmisega olen saanud tööriista, millega panustada hariduse valdkonna paremaks muutmisesse. 

Kaija Kumpas-Lenk, TLÜ haridusteaduste instituudi doktor

• Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi? 

K.L: Töötan Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuris, kus tuleb doktoritöös uuritud õpiväljundite teemalisi teadmisi rakendada pea iga päev ja igal sammul. Sõltumata sellest, kas on tegemist kvaliteedi edendamisega kõrg-, kutse- või täienduskoolituses või hoopiski mõne teise riigi konsulteerimisel – ikka ja järjepidevalt on fookuses õppimine ja õppe kvaliteet. Omandasin oma doktoritöö loomisega justkui võlukeele, mille lähema tundmisega olen saanud tööriista, millega panustada hariduse valdkonna paremaks muutmisesse. 

• Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisid ja teada said?  

K.L: Et olen üks vintske tegelane.

• Millised on Sinu hobid ning harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?

K.L: Pean tunnistama, et doktoritöö kirjutamise viimane aasta ei jätnud ruumi hobidele – tahe doktoritööga valmis saada oli liialt suur, et muudele tegevustele pühenduda. Oli mõnusat vaimset pingutust täis aasta. Nüüd, kus doktoritöö on kaitstud, olengi nuputamas, et mis on need uued põnevad väljakutsed, millega doktoritöö asemel soovin end siduda, et vaimu jätkuvalt värskena hoida.  

• Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris? 

K.L: Oluline on mõelda enne doktorantuuri astumist – miks ja kellele seda tööd teha, mis on selle töö väärtus laiemale publikule. Kui see on selge, siis edasine on juba  nauding. See on protsess, milles pidevalt õppida ja areneda. Doktorantuuris tundsin esimest korda, et jah, nüüd õpin endale. Lõpuks saan kujundada oma õpitee ja keskenduda oskuste arendamisele, mis olid vajalikud soovitud eesmärkideni jõudmisel, ilma, et mind oleks liialt raamidesse surutud.

Teadus ja uue loomine on äärmiselt põnev ning pingutust nõudev, ja mul on hea meel, et ma ei jätnud võimalust kasutamata, et sellesse oma nina pista. Need, kellel on doktorantuuri astumise mõtted, siis soovitan Eesti kõrgkoolidele lisaks kaaluda õppimisvõimalusi välisülikoolides. Et saada väärtuslik kõrvalpilk ja oskused, mida meie väikeses riigis ei pruugi igas valdkonnas võimalik saada. Loodan, et need, kes võtavad ette õpingud mõnes väliskõrgkoolis on Eestisse naastes valmis oma kogemusi ja õpitut edasi andma. 

• Mõni hea näpunäide või soovitus, kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida? 

K.L: Ma ütleks, et tugev ettevalmistus eelkaitsmisel tagas mulle rahuliku kaitsmise. Eks igaühel ole oma viisid selliste olukordadega toimetulekuks ja ma ei usu, et on olemas ühte ja kõigile sobivat lahendust. Minul oli väga meeldiv kaitsmine – innustav, sisukas ja kaasahaarav. 

---

Elyna Nevski kaitses sel suvel doktoritööd, milles milles keskendus väikelaste (0–3 aastat) digimängule. Täpsemalt sellele, mida kuni kolmeaastased väikelapsed nutiseadmes teevad ning kuidas pereliikmed neid sealjuures juhendavad.   

---

• Miks oma doktoritöös just seda teemat uurisite?

Elyna Nevski: Väikelaste digimängu uurimine ja kaardistamine on oluline, sest tänased lapsed elavad meediarikastes kodudes ja puutuvad juba esimeseks eluaastaks kokku erinevate puutetundlike ekraanide ja digivahenditega. Samas  ei soovita eksperdid (nt lastearstid, pshühholoogid jt) alla pooleteiseaastastel lastel üldse ekraanimeediat tarbida, sest väikelapse ekraanilt õppimise võime on vähese elukogemuse ja veel arenemata võimete tõttu puudulik.

Samuti vajavad nii õpetajad kui ka vanemad infot ja tuge, kuidas väikelapse digimängu juhendada. Minu doktoritöö pakub praktilist väärtust eelkõige perekasvatusele, andes soovitusi, kuidas väikelapse digimängu juhendada ning mida sealjuures arvestada.

• Kus praegu töötate ja kuidas rakendate oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?

E.N: Hetkel olen kahe väikese lapsega kodus, kuid töösuhe on nii Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudiga, kus olen haridustehnoloogia lektor, kui ka Varbola lasteaed-algkooliga, kus olen informaatika õpetaja ja haridustehnoloog.

Kindlasti on doktoriõpingute ajal saadud teadmised abiks üliõpilaste lõputööde juhendamisel, kursuste ettevalmistamisel, samuti eriala puudutavate väljaannete koostamisel. Nüüd sügisel ilmus Tea ja Toimeta (nr 46), mis hõlmab laste digipädevusi ja digimängu juhendamist lasteaia kontekstis. Doktoriõpingute raames saadud teadmised ja kogemus võimaldas mul olla selle kogumiku koostaja.

Doktoriõpingud võimaldasid lihvida oma oskust olla järjepidev lausa filigraanseks.

Elyna Nevski, TLÜ haridusteaduste instituudi doktor

• Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisite/teada saite?

E.N: Doktoriõpingud võimaldasid lihvida oma oskust olla järjepidev lausa filigraanseks. Samuti sain kinnitust, et mitte millekski pole kunagi liiga hilja. Olin juba bakalaureuseõppes tahtnud minna välismaale õppima, kasvõi üheks semestriks. Doktoriõpingute ajal sain olla kaks semestrit Londonis (University College London), mis võimaldas keskenduda artiklite kirjutamisele. 

• Millised on Teie hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?  

E.N: Käsitöö ja tsiklisõit. Käsitööga saab tegeleda aastaringselt, kuid tsikkel ootab kevadet. Väga meeldib ka vabas looduses matkata. Heade sõpradega on meil selline üritus nagu Brokrogain – Risti läbi Eestimaa. Oleme matkanud aastast 2008 ning uued etapid ootavad ees. Ja seda igal aastaajal.

• Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?

E.N: Kindlasti soovitan suhelda mõne doktorandiga, kes hetkel õpib. Küsida otse, mis on doktorantuuris õppimise võlu ja valu. Ise kasutasin ka seda, kui olin mõtlemas, kas ikka jätkata õpinguid ning mida see doktorantuur siis täpselt tähendab – seda nii akadeemilise poole pealt kui ka igapäevaelu korralduslikus mõttes.

• Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?

E.N: Mina olen närveerimist vältinud selliselt, et nii kui mõte läheb ärevale sündmusele, siis mõtlen, millega ma end pärast seda sündmust premeerin. Ja pärast siis endale seda preemiat ka lubanud.