Rõõmsad edukad lapsed. See on võimalik!

Viimastel aastatel põhiliselt instituudi juhtimise ja teadustööga tegelenud ning neli aastat tagasi doktoritöö kaitsnud Kristi Vinter (38) on varasematel aastatel töötanud õpetajana nii lasteaias kui ka koolis. Ta on kokku puutunud sadade laste ja nende vanematega ning näinud oma silmaga, kuidas kasvatus-, käitumis- ja suunamisviisid laste toimetulekut mõjutavad. Üks tõdemusi, milleni Kristi on jõudnud oma töös nii laste kui tulevaste õpetajatega haridusteaduste instituudis, on just see, et kui laps kaotab oma vanemate pahaaimamatult tehtud vigade tõttu õppimisrõõmu, võib ta küll kasvada targaks täiskasvanuks, kuid on kibestunud ja rahulolematu. Aga see ei ole ju see, millest me vanematena unistame!

Mis siis ikkagi on kõige olulisem, et lapsest sirguks edukas ja pühendumisvõimeline inimene? Kui suurt rolli mängib päritoluperekond, selle toetus (ka materiaalne) ja geenid ning kui suurt osa lapse enda tahtejõud ja enesekindlus, andekus või töökus?

Kõige olulisem on toetav pere ehk kasvukeskkond. Ja ma ei pea toetuse all silmas seda, et lapsele võimaldatakse kõike, mida raha eest osta saab, või kiidetakse valimatult ja kõige eest. Kõige olulisem on see, et last julgustatakse, temaga räägitakse, pakutakse otsustusvõimalusi ja aidatakse seejuures arukaid otsuseid teha. Loomulikult annavad head geenid eelise teatud valdkondades asju lihtsamini saavutada, ent kui panna kõrvuti laisk ja andekas või vähem andekas, aga töökas ning tahtejõuline laps, siis võidab pigem viimane. Uurimisandmete saamiseks geenide ja kasvukeskkonna mõju kohta on jälgitud kaksikuid, kes ei ela ühes peres. Nende teaduslike tähelepanekute põhjal saab öelda, et hea kasvukeskkond võib lülitada halvad geenid välja. See tähendab eelkõige lastega lähedastes suhetes olevaid vanemaid, kes suhtlevad lastega palju ja julgustavad neid aina keerulisemaid elus ette tulevaid situatsioone ise lahendama, pakkudes samas turvalist tuge, kui kõik esimese korraga kohe ei õnnestu. Kindlasti ei tähenda see asjadest ülekuhjatud lastetuba või kõikide materiaalsete soovide täitmist, millega vanemad sageli oma eemalolekut kompenseerivad. Olen üsna veendunud, et kui lapsed saaksid valida, kas neil oleks rohkem koosolemise aega vanematega, kus suhtlemist ei katkesta nutivahendid ning vanemad on päriselt nende päralt, või siis palju asju, valiks enamik esimese.

Kas ja kui tähtis on õpetada väiksest peale lapsele enesekontrollioskust ja seda, et elus tuleb eelkõige ise palju pingutada, et täiskasvanueas edukas olla?

Enesekontrollioskuse õpetamine on lapse heaolu, edukuse, tervise ja toimetuleku seisukohalt hädavajalik ning seda võiks teha juba pisikesest peale. Teadlased on aina enam seda meelt, et tegemist on omandatava kognitiivse oskusega, mille arenemise eest peavadki täiskasvanud hea seisma. Pisikese all mõtlen ma juba 3–4aastast last, keda innustatakse ootama, oma soovidele mitte kohe järele andma ning õpetatakse viise, kuidas kiusatusest üle olla ning sellelt tähelepanu eemale juhtida. Kõikide soovide täitmisega harjunud laps on tegelikult kaotaja. Sellised nipid nagu mõnele muule asjale mõtlemine või tegevuse leidmine, mis mõtted mujale viib; ihaldatud asja negatiivsete külgede ettekujutamine jt on vaid mõned neist, mida lapsele õpetada. Juba päris beebidega tehtud uuringud on näidanud, et need vanemad, kes õhutavad laste iseseisvust, võimaldades neil lahendada probleeme ise, selle asemel et tormata lapsi kohe päästma ja pidevalt kontrollima, toetavad juba aastaste laste puhul eakohaselt nende enesekontrollioskuse arengut. Loomulikult ei saa jätta last hätta, kuid sageli kipub vanem valima strateegia „ma saan ise kiiremini, mis ta siin ikka pusserdab”. Moto, mida võiks juba aastaste laste puhul rakendama hakata, on „Ära mõtle ega tee lapse eest asju ära“. Nii hakkavad välja kujunema nii enesekontroll kui ka tahtejõud.

Kas see on praeguse aja märk või kasvatuse vili, et lapsed arutavad juba algklassis, kelleks nad saada tahavad, kusjuures enamasti on põhjenduseks suur palgasumma? Ja mitte ainult eliitkoolides, vaid ka väikestes äärelinna- ja maakoolides. Kas see on halb või äkki hoopis motiveerib last rohkem pingutama?

Ega asjata öelda, et lapsed on kodu peegel – see, mis kodus päevakorral, jõuab ka laste aruteludesse. Lihtne on selgitada „paremat elu tulevikus” materiaalsete asjade võimaldamise kaudu. Algklassides ei ole ajamõiste tulevik lastele veel sedavõrd hoomatav, et nad suudaksid end seal täiskasvanuna ette kujutada. Ma väga kahtlen, et see on suur pingutamise motivaator. Pigem tasuks laste tähelepanu juhtida sellele, et edu võti on head suhted, ning õpetada neile häid koostöö- ja suhtlemisoskusi. Ei ole keeruline teha eelkooliealisele lapsele selgeks seda, et mängu saab laps, kes naeratab, pakub abi ja lohutab kaaslasi, ning mängust välja jäetakse see, kes jalgu trampides endale parimat nõuab, petab, haiget teeb ja vahendeid valimata võita püüab. Nii on ka ju tulevases kooli- ja tööelus.

Kui suure vabaduse peaks lapsele valikute tegemisel andma ja kus peaks ikka vanem oma sõna sekka ütlema, näiteks kui on vaja otsustada, kuhu kooli minna või paljudes huvialaringides käia?

Tark vanem oskab valikuid andes last suunata ja jätta mulje, et laps teeb otsuse ise. Tegelikult ongi nii, et mida vanemaks laps saab, seda enam vajab ta tunnet, et teeb oma valikud ise. Kui ikka soovid, et väike tüdruk paneks täna seeliku asemel püksid jalga, siis uuri, kas ta soovib siniseid, punaseid või hoopis triibulisi pükse. Kui vanem sunnib last vägisi midagi tegema, siis ta ei saavuta muud kui suure stressi ja igasuguse sooritusvõime languse. Lisaks tekib lapsel soov saada vahendeid valimata reaalsusest eemale. Eriti laastavaks kujuneb see aga siis, kui ebameeldivast tegevusest tekib pikaajaline stress, mis juhtubki sageli, kui lastele vastumeelne huviring peale sundida.

Paljude vanemate unistus on see, et nende laps kuuluks tulevikus n-ö eliidi hulka. Selle nimel pingutades aga unustatakse ära, et lapsel võivad olla ka omad unistused, mis kaovad, kui laps liigsesse raami suruda.

Laste unistustega võiks selles osas küll kaasa minna, et isegi kui need tunduvad vanemale ebarealistlikud või mõttetud, võib nende kaudu lapse seesmist motivatsiooni ära kasutades saavutada tahtejõu kasvatamise väärt õppetunde. Jah, lapsest ei pruugi saada head lauljat või priimabaleriini, aga teda innustades arenevad nii oskused kui ka tahtejõud ning kindlasti ka enesetaju: milleks ta on üldse suuteline. Kui laps ei saavuta oma unistuse nimel pingutades sellist meisterlikkust, mida ta ise soovib või teistega võrdluses näeb, on ta enese tundma õppimise teel siiski palju edasi liikunud ja oma tahtejõulihast harjutanud. Kindlasti ei saa aga soovitada seda, et vanemad võtaksid muutliku meelega unistaja pärast esimesi tagasilööke kohe huviringist ära ja tormaksid järgmist otsima. Siin tasuks teha kasvõi lühiajalisi kokkuleppeid väikeste eesmärkide saavutamise peale. See õpetab pingutama ja esimese tuju või tagasilöögi peale kohe mitte loobuma – seda oskust on tulevases elus väga vaja. Seejuures võib eesmärk olla näiteks ka ühe klaveripala, tantsu või laulu meisterlik valdamine või spordis edenemist eeldav kokkulepe meetrites, sekundites või muus mõõtühikus. Kui see on saavutatud, aga loobumise soov on endiselt aktuaalne, võib sellele kogemusele koos joone alla tõmmata ja lugeda see lihtsalt last rikastanud kogemuseks.

Laps saab esimese tagasilöögi enesehinnangule, kui vanem viib ta eliitkooli katsetele, kuid ta ei läbi neid ja ees ootab kõige tavalisem kool. Kas ja kuidas peaks vanem seda lapsele selgitama: kas ta peaks lohutama, julgustama, motiveerima, sundima veel rohkem pingutama vms?

Kõigepealt tahaks öelda, et sellisel juhul on vanem juba mõtlematult käitunud, kui ta on lapse eliitkooli katsetele viimisel seda esitlenud testimisena ja tulevikku määrava tegevusena. Kui vanema suur soov on see, et laps läbiks katseralli siiski võimalikult paljudes koolides, tuleks last säästa sellega, et rääkida neist käikudest pigem kui kooliga tutvumisest ja mõnede kooliülesannete täitmisest, mis annavad aimu, mida õppimine koolis tähendab; kui tädide-onudega jutustamisest, kes aitavad aru saada, millised lapsed kooli tulevad, et neid parimal moel sügisel õpetama asuda. Kindlasti ei tohiks koolikatseid siduda sellega, et tembeldada laps saamatuks ja rumalaks. Seda ei tohiks vanem teha ka oma südames, sest lapsed on vanemate emotsioone lugedes väga sensitiivsed. Väikese lapse jaoks ei ole hullemat tunnet kui pettumuse valmistamine vanematele ning kui see juhtub juba enne kooli, siis ei pea palju mõtlema, millise hoiaku ja mõttega laps koolis käima hakkab.

Kumb on hullem variant, kas see, kui vanemad on liiga hoolitsevad oma lapse tuleviku suhtes (võimalikult hea haridustee, mitmed trennid jne) või see, kui nad jätavad kõik lapse enda otsustada? Või on olemas ka kuldne kesktee?

Kahe äärmuse vahel valides ütleksin, et liigne hoolitsemine on tuleviku suhtes isegi halvem – seda aga variandi puhul, kui teisel puhul antakse küll kõik asjad lapse otsustada, kuid ei jäeta teda füüsiliselt ja emotsionaalselt hooletusse. Kuldne kesktee on muidugi kõige parem. Laps peab tundma, et teda aktsepteeritakse tema valikutes ja suunatakse asjakohaselt. Juhul kui lapse valikud tunduvad vanemale mingil põhjusel ebamõistlikud, peaks laps kogema seda, et teistsugustel valikutel on oma põhjendused, mida lapsega ka arutatakse. Selline põhjuste ja tagajärgede üle arutlemine on lastele jälle kuldaväärt õppimise koht tuleviku tarbeks.

Kuidas ja kui vanalt rääkida lapsele seda, mis aitab elus edasi jõuda?

Tegelikult saab juba neljandast eluaastast alates hakata õpetama lapsele seda, kuidas soovitud tasu edasi lükata. See on hea verstapost, kus hakata lapsele pingutuse tähtsusest rääkima ning selle tulemusi nähtavaks tegema. Lapse konkreetse mõtlemise jaoks on hea võrdluseks tuua näiteks erilise hoolega joonistatud töö ning kiire kritseldus. See, kui laps lihtsalt hüppab kaugele või kui ta hüppab veel kaugemale, sest on selleks harjutanud ja sellele keskendunud, on tajutav vahe, mida laps hästi mõistab. Selline pingutuse väärtuse rõhutamine hakkab vaikselt kujundama mõtteviisi, et kui sa vaid soovid ja pingutad, on tulemused alati paremad. Paremad ja korralikumalt tehtud asjad, viisakad ja abivalmis inimesed on alati see, mida kõrgemalt hinnatakse. Seega, kui soovid enda ümber toredaid ja toetavaid inimesi ning ühiseid vahvaid tegemisi, siis see tuleb oma käitumise ja pingutusega välja teenida.

Üks laps pühendub ainult õppimisele, teine jõuab selle kõrvalt tegeleda veel mitme huvialaga. Kui nii saab üldse küsida, siis kumb variant on parem? Kas siin on pigem tegemist pühendumisega või võimekusega?

Kumbki neist ei ole halb. Pühendunud õppija, kelle jaoks eneseületamine ja paremaks saamine on oluline, ei ole halvem sellest, kes ehk geenidega on saanud kaasa kiiremat edenemist soodustava võimetekomplekti ning realiseerib end mitmes valdkonnas. Lõpuks dikteerib mõistlikkuse ikkagi see, et laps ei oleks päeva lõpuks kurnatud ja elust tüdinenud, mida paraku liigse pinge all tegutsevad lapsed tunnevad.

Ehkki niimoodi pole ilus vastandada, küsin siiski, kumb jõuab elus kaugemale, kas andekas, kuid laisavõitu poiss või suhteliselt keskpärane, aga õpihimuline ja kohusetundlik tüdruk?

Inimesi puudutavates valdkondades on alati mitmeid tegureid, mis ei võimalda anda ühest vastust. Nii ka siin. Aga kui hinnata tõenäosust, siis ma ikkagi ennustaksin edu kohusetundlikule tüdrukule. Selleks et andekusest sünniks midagi enamat kui vaid elus kergemini läbiajamisele mahitav äraolemine, on vaja ikkagi kõrvale pingutust. Anne üksi ei taga edu.

Aga teistpidi küsides: kummal lapsel on lootust elus kaugemale jõuda, kas sellel, kes omandab eliitkoolis korraliku hariduse, või sellel, kes õpib tavakoolis, aga on oma huvialale pühendunud?

Kui laps saab aru pingutuse vajadusest ning sellest, et õppimise tulemused sõltuvad temast endast; kui ta soovib õppida, siis on tema elus edasijõudmise edu täpselt sama suur kui eliitkooli lapsel. Vahest ehk enamgi, sest n-ö tavakooli laste hulgas on elus ettetulev variatiivsus suurem ja kogemused rikkalikumad ning ma julgen spekuleerida, et ka stressi tase on neil väiksem. Lõpuks on eesmärk ju see, et lapsest saaks võimalikult tubli, elus toimetulev ja terve inimene. Pigem võib siin juhtuda, et hoopis vanemate väljaöeldud ootused koolile hakkavad lapse õppimist pidurdama. Väga ettevaatlik tuleks olla koolile ja õpetajatele rumaluse diagnoosi panemisega. Piisab vaid sellest, kui rääkida lapse kuuldes mõnest õpetajast kui rumalast ja ebameeldivast inimesest, kui vanem on andnud juba päris suure panuse selleks, et lapse jaoks pole enam selle õpetajaga õppimine nii oluline. Nii et olgem sõnadega ettevaatlikud. Pühendunud huvialaga tegelemine on väga hea võimendaja! Pingutamine ühes või teises tegevuses, et olla hea ja edasi areneda, loob väikeseid võite ja eduelamusi, mis kanduvad ka teistesse eluvaldkondadesse. Seega on süvendatud huvi mõne hobi vastu niikuinii õppimisele soodsa mõjuga, sest eduelamuse kogemine sünnitab edu ka mujal.

Miks kaob paljudel lastel juba algklassides koolirõõm ja koolis käiakse sellepärast, et vanemad ja kohustus nõuavad?

Eks siin tasub meil taas otsa vaadata endile, täiskasvanutele. Kuniks lapse seesmine motivatsioon alles kujuneb, peab tema jaoks õppimise turvavõrku pakkuma täiskasvanu – kodus lapsevanem ja koolis õpetaja. Me oleme harjunud lapsi innustama ja tunnustama sõnadega tubli ja/või proovi veel, küll lõpuks tuleb välja. Need on aga võrdlemisi sisutühjad abimehed, mis varsti devalveeruvad ja millel ei ole siis enam toimet. Samuti võivad nad võtta ära motivatsiooni, sest alati uuesti proovimine ei aitagi, mõnikord on vaja toimetulekuks valida teistsugused strateegiad ja meetodid ning neid tuleb lastele õpetada. See on ka osa õpikäsituse muutusest, millest koolides palju räägitakse. Kui me õpetame lastele erinevaid õppimise viise, analüüsime koos, kus ja miks takistus ette tuleb, ning leiame alternatiivseid teid, tunnustame pingutust ja osundame sellele, kuidas õppimise tulemus ja pingutus on omavahel seotud, siis on need esimesed viisid, mis pähe tulevad, kui mõelda last edasi aitavale innustamisele. Miski peab sõltuma ka lapsest endast ja see on sageli pingutuse määr. Koolirõõmu hoidmisele aitab kaasa see, kui lapsed julgevad vigu teha ja neist samas õppida. Vigu ei tohi eirata, aga neid ei saa ka pahaks panna – see on osa õppimisest. Lihtsalt koos tuleks analüüsida, mis on vigade põhjused ja mida saaks edaspidi teisiti teha.

Kui laps tahab käia kolmes huvialaringis, aga vanem näeb selgelt, et see käib talle üle jõu, siis mida teha, kui laps ise ei taha kuuldagi, et seda kõike on liiga palju?

Siin soovitaksin niisugust „jalg ukse vahele” taktikat: leppida esialgu lühiajaliselt kokku näiteks üheks kuuks ning siis teha koos kokkuvõte, kuidas see lapsele mõjunud on. Enne tasuks ka läbi rääkida, mida selle kuu jooksul jälgida ja hiljem kokku võtta, olgu need siis väsinud hommikud, tegemata jäänud koolitööd, napid unetunnid, madalamad hinded vms. Seejärel tuleks arutada, et võib olla saab midagi nendest huviringidest jätta tulevikku või leida suveks mõni temaatiline laager. Ühesõnaga, mõelda koos võimalikele alternatiividele, kuidas ajaga toime tulla, samal ajal mitte lapse huvisid maha surudes.

Mida vanemad võiksid teha selleks, et laps tunneks end peres turvaliselt ja hoituna ning teaks, et ta võib oma muresid iga kell nendega jagada?

Eks peamine soovitus ongi see, et kujundage endale igapäevased digivabad koosolemise harjumused, kus saate päevasündmusi ja homseid plaane arutada. Selleks ei olegi enamat vaja kui pool tundi ühist õhtusöögiaega, mida ei häiri plinkivad ekraanid ega kutsuvad sõnumihelid telefonis. Julgustage lapsi rääkima nii kordaminekutest kui takistustest ja muredest. Lapse julgus ja usaldus kaovad, kui nad saavad räägitu pärast pahandada. Püüdke jääda ka keerulistel hetkedel konstruktiivseks ja toetavaks – kui teie oma last raskedel hetkedel ei toeta ega aita, siis leiab ta abi mujalt. Kurb, kui see muu abi satub olema seltskond, mida te heaks ei kiida, või keegi, kes ei jaga teiega samu väärtusi.

Intervjuu ilmus ajakirja Pere ja Kodu psühholoogia erinumbris mais 2017. Täname siinkohal autorit, kelle lahkel loal võisime intervjuu taasavaldada.