Teekond õpetajaks saamiseni – ühe üliõpilase kogemus
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi pedagoogika eriala üliõpilane Gerda Vollmann viibis oma välispraktikal Hispaanias Rocca al Mare kooli õppekeskuses ning jagab haridusblogis värskeid muljeid oma õpikogemusest ja ka sellest, kuidas üldse jõudis õpetaja elukutseni.
Esimest korda sattusin ma Rocca al Mare kooli Hispaania õppekeskusesse neli aastat tagasi, 2017. aasta kevadel. Tol hetkel oli mul n-ö vaba aasta, mille ma veetsin Hispaanias, Marbella linnas puhates. See kogemus andis tõuke ka õpetaja elukutse valikuks.
Oma puhkusereisil peatusin peretuttavate juures, kelle kaks last olid koduõppel Rocca al Mare kooli Hispaania õppekeskuses. Ühel päeval läksin lastele kooli järele ja sedasi seadsingi esimest korda sammud sinna armsasse ja hubasesse koolimajja.
Minu esimene mõte oli: "See on nii hea ja sooja energiaga koht, siin tahaksin isegi õppida, või mis veel lahedam – õpetada."
Sel hetkel ma veel ei teadnud, et ma lähen õppima õpetajaks või et see sama maja saab mulle nii oluliseks ja kalliks kohaks. Astusin väravast sisse ning mind võtsid vastu säravate silmade ja soojade naeratustega õpetajad. Minu esimene mõte oli: "See on nii hea ja sooja energiaga koht, siin tahaksin isegi õppida, või mis veel lahedam – õpetada."
Teekond õpetajaks saamiseni
Sealt saigi alguse mõte minna õppima õpetajaks, mille vastu oli mul salamisi kirg olnud juba lapsepõlvest saati. Eestisse naastes alustasingi õpinguid Tallinna Ülikoolis pedagoogika erialal, kõrvalerialadena valisin matemaatika ning käsitöö ja kodunduse. Oma 3. aasta sügissemestril, oktoobris-detsembris, suundusin ma Rocca al Mare kooli (RaM) Hispaania õppekeskusesse välispraktikale.
Foto: https://ramkool.edu.ee/hispaania-oppekeskus
RaM kooli Hispaania õppekeskus on punane Hispaania stiilis ehitatud kahekorruseline villa, mis on ümber kohandatud koolimajaks. Sees valitseb seal hubane ja vaba õhkkond – majas on mitu väikest klassiruumi, õpetajate tuba, suur kaminasaal ja väike köök.
Õues võib leida palmi- ja mandariinipuid, suure soojendusega basseini, kus lastel toimuvad ujumistunnid, purskkaevu, jalgpalliväljaku ja terrassi, kus soojadel päevadel on mõnus lõunat süüa või õpilastega koos õppida. Kõige enam selle kooli juures nautisingi hubasust ja n-ö grande familia tunnet – ehk et me kõik oleme üks suur pere, kus me arvestame ja toetame üksteist sellel teekonnal.
Foto: https://ramkool.edu.ee/hispaania-oppekeskus
Teistsugune õpe
RaM kooli Hispaania õppekeskuses käib õppimine natukene teistmoodi kui tavakoolides. Nimelt ei ole seal koolis kindlaid ainetunde, vaid päeva jooksul toimuvad erinevad õppetegevused, mis hõlmavad endas erinevaid õppeaineid.
Kool algab kell 9 ühise kogunemisega hommikuringis, kus pannakse paika nädala või päeva eesmärgid, arutatakse tähtsamaid teemasid ja lauldakse koos.
Edasi jätkuvad õppetegevused, mis kestavad kuni kella 11ni, pärast mida algab tunniajane lõuna ning edasi jätkub taas kahetunnine õpe. Kõige suurem erinevus selles koolis oli see, et õpilased tegutsesid päeva- ja nädalaplaanide järgi ning õpetaja roll oli olla pigem toetaja ja suunaja sellel teekonnal.
1.–3. klass tegutseb päevaplaani alusel, mille jagab õpetaja kätte igal hommikul. 4.–6. klassi õpilastel on õppimiseks nädalaplaan, mis antakse iga esmaspäeva hommikul ning see peab täidetud olema reedeks.
Mida ma õppisin?
Üheks minu praktika ülesandeks oli õppida koostama matemaatika ainetunni plaane, mille abil oleks õpilane suuteline iseseisvalt selgeks tegema vajaliku teema ning lahendama harjutusi.
Varem oli mul ettekujutus ühe tunni läbiviimisest või õpetajaks olemisest lihtsalt selline, et tuleb palju klassi ees rääkida.
Esmalt tundus see keeruline, sest esmalt peab mõtlema detailselt läbi, kuidas seletada õpilasele matemaatikat võimalikult arusaadavalt ja lihtsalt, ning seejärel püüdma seda kõike paberile kirja panna võimalikult lühidalt ja selgelt.
Lisaks oli minu ülesandeks 5.–6. klassi õpilaste abistamine ja suunamine matemaatikas ning konsultatsioonitundide läbiviimine. Varem oli mul ettekujutus ühe tunni läbiviimisest või õpetajaks olemisest lihtsalt selline, et tuleb palju klassi ees rääkida.
Reaalsus oli hoopis teine. Pidin suunavate küsimustega toetama õpilaste kujunemist ennastjuhtivaks õppijaks ja rohkem olema õpilase jaoks olemas, ning avastama, milline vaatenurk tema puhul kõige parameni töötab, et teema oleks lihtsamini mõistetav. Nägin hoopis teistsugust külge õpetajaks olemisest ja õppimisest, mis paelus mind väga.
Elumuutev kogemus
Sain praktikal olles palju ja õpetlikke kogemusi, ja mis peamine – mõistsin, et olen valinud õige elukutse. Mul oli tõeliselt hea meel kogeda hoopis teistsuguse lähenemisega õpetamimetoodikat.
Osad vanemad, kes olid oma lapse toonud Hispaania õppekeskusesse esimest korda, olid imestunud, et nende lapsel tekib juba esimsestel nädalatel soov ise õppida ja koolis käia. See oli mulle endalegi üllatuseks, kuidas enamik õpilastest olid nii iseseisvad, avatud ja ausad.
Sain praktikal olles palju ja õpetlikke kogemusi, ja mis peamine – mõistsin, et olen valinud õige elukutse.
Seoses avatuse ja aususega tuleb meelde seik, kus nägin kõrvalt, õpilaste ja õpetaja omavahelist usaldusväärset suhet.
Nimelt oli seltskond õpilasi saanud eelmine päev hakkama ühe pahandusega. Õpetaja kogus need õpilased kokku, istus nendega maha ning küsis otse, sõbralikult ja ausalt, et mis eile juhtus ja igaüks rääkigu täpselt nii nagu oli.
Minu üllatuseks alustaski üks õpilane rääkimist ja ütles ausalt, millega ta hakkama sai. Sealt edasi tegid seda ka kõik teised. Ühiselt arutati läbi, miks see oli halb ning kuidas oma viga parandada saaks. Kõik see lahendati ilma pahandamise ja karistusteta, vaid hoopiski läbi kordasaadetud teo mõistmise ja lapse kui isiku hoolimise ja aktsepteerimise.
Laps tundis end pärast koosistumist mõistetuna ja armastatuna ning sai aru, et tema tegu ei olnud lubatud ja aktsepteeriud. Südantsoojendav oli seda kõike kõrvalt vaadata ning olen kindel, kasutan ka ise sellist lähenemisviisi edaspidi sarnastes situatsioonides, et luua oma õpilastega usaldusväärne suhe.
Meenutan tänutundega Hispaania õppekeskuse juhendaiaid, kes pühendasid mulle oma aega, olid minuga kannatlikud ja suhtusid minusse toetavalt.
Taipasin, et õpetajaks olemine
on minu kirg.
Olen tänulik Tallinna Ülikoolile, kes võimaldas mulle antud praktikakoha. Tänu sellele kogemusele tunnen end palju enesekindlamana oma väljavalitud elukutsele vastu minnes.
Tõdesin, et õpetajaks olemine tähendab minu jaoks midagi palju enamat kui lihtsalt õpetamine. Minu süda hõiskab rõõmust, kui saan olla kõrval laste taipamiste juures, neid selles toetada, aidata neil ennast muserdavatest emotsioonidest vabaneda ja toetada väikeste isiksuste elutervet arengut.
Taipasin, et õpetajaks olemine on minu kirg.
Loo autor:
Gerda Vollmann, TLÜ pedagoogika eriala üliõpilane