Haridusblogi

Ülevaade Soome kasvatusteaduste päevadest

Igal aastal koguneb Soome kasvatusteadlaste kogukond tähistama Soome kasvatusteaduste päevi. Mina olen osalenud vististi ligi kümnel korral. Suur üritus sadade osavõtjatega toimub erinevates ülikoolilinnades ehk võõrustajateks on ülikoolid, kus õpetatakse kasvatusteadusi. Iga kord on suurkonverentsil oma moto. 

Arutelu

Seekordsed kasvatusteaduste päevad toimusid Tamperes, ja üldine esituste sisu orienteeriv teema kõlas: Headus, tõde ja ilu kasvatuses. Neid kolme ajatut väärtust teatakse kui antiikajast pärit platoonilisi väärtusi, ning motoks on need näiteks kogu kasvatusprotsessile waldorfkoolides. Teemavalik viitab, et soovitakse pöörduda taas selle juurde, mis teeb meid inimeseks, ehk pöörduda ära tehnoloogia võidumarsi trummipõrina kõminast taas oma olemise lätete juurde, kuivõrd viimastel aegadel inimese olemisõigus üldse kahtluse alla seatakse.

Eestist oli meid kolm: minule lisaks Tamperes doktorikraadi kaitsnud kasvatuse/hariduse ökoloogilist suunda uurinud Rea Raus ning kirjanik Ly Seppel-Ehin.

Teemarühmi oli sel konverentsil 39, neist  kolm ingliskeelset ja üks rootsikeelne. Sümpoosiumirühmi 12, neist kolm ingliskeelsed. Temaatika oli avar,  leidus ruumi klassikalistele ja traditsioonilistele valdkondadele (alushariduse teooria ja praktika, kooli arendamine, kasvatussotsioloogia ja –poliitika, kasvatuse ajalugu ja filosoofia, digitehnoloogia, õppimise, õpetamise ja õppekava uuringud,  jätkusuutlikku arengut edendav kasvatus jt) ent ka uutele vaatenurkadele (käsitöö ideoloogiat otsimas;  hariduse ja tööelu võrgustikud, rihmastikud või ökosüsteemid; loodus- ja seikluskasvatus; sugupool, võrdsus, õiglus kasvatuses; globaalkasvatus ja globaalne vastutus; hariduse lubadus ja haridususk; töö ja pere killustunud tegelikkuses; vastasmõju uuringute töörühm; tunnustus kasvatuses;  vägivaldse radikaliseerumise ärahoidmine koolis; kasvatuse inimkäsitus ja väärtuseesmärgid; lapsepõlve ja nooruse institutsionaalsed maastikud jne.)  Ning ka: kas on rahvuskeeltel tulevikku teaduses? 

Seekordse sündmuse tonaalsus puudutas ei vähemat kui maailma saatust ja kasvatusteadlaste vastutust selle ees. Täpsemalt seda, mida on loodusele teinud nö antropotseen. Kohale oli tulnud üle 600 teadlase, kellest enamusel oli ettekanne. Olen tihti soome kasvatusteadlaste seltskonnas kuulnud väljendit: meie asi on teha midagi, et maailm oleks elamiseks parem paik. Järjest enam jõuab mure looduse ja inimkonna pärast ka kasvatusteaduslike uuringute temaatikasse, ning kõige alguseks on siin üksikisiku väärtused ning eetika. Sellel põhines ka päevi avav dekaani Risto Honkose sõnavõtt. Innovatsioon ja tehnoloogiad ilma inimesest lähtuva kriitilise empaatilise mõtlemiseta võivad kogu planeedi viia pöördumatute kriiside olekusse. Just kasvatus võimaldab meil tegelda nende allikatega, mis on väärtuslik ja mida peale hakata nn neetud probleemidega. Soome hariduspoliitiline visioon on, et 50% noortest jõuaksid kõrgkoolidesse. Mitmed avakõnedega esinejad tegid põgusa vaate ka soome kasvatusteaduste ajaloosse ja paradigmaatilistesse muutumistesse. Peatuti 20. saj. suurtel nimedel (Juhani Hollo, Urpo Harva) ja nende kõlama jäänud ning ka tänaseid arusaamu mõjustavatesse tõdedesse: inimesest saab inimene vaid kasvatuse kaudu; ratsionaalne väärtuste siirdamine ei ole piisav moraalikasvatuses; võrdsus hariduses toob kaasa võrdsuse ühiskonnas. Juhtmotiive paljudes uuringutes on olnud inimlikkuse ideaali suhe empiirilisse inimesse ehk mis toimub ja mis võiks olla. Kasvatusteaduste mineviku suurmeeste loomingul on olnud mõju kogu ühiskonna väärtusvalikutesse. 

Peaettekannetest ja konverentsi mastaabist

Peaettekandeid oli kaks, Rebecca Martusewicz USA-st kõneles teemal (pealkiri originaalkeeles) „Re-membering the Room of Love”, sisuks see, mida teeb inimene planeedile ja maaelule tema enese lapsepõlve näitel. Armastuse ruum on loodud väljaspool inimest, see on meie planeet, eksistentsi vitaalsed jõud ja  loodus. Inimene olemine on suhetes olemine nii horisontaalselt kui vertikaalselt ehk läbi põlvkondade. Ettekande rõhuasetus oli eetosel ja elu komplekssusel. Kõneleja kodukohas on tööstuse huvidest juhitud hävitavate jõudude mõju olnud suur. Teine peaesineja oli Soome kunstnik Marita Liulila, ettekande pealkirjaks „Kunsti võlumaailm”, ka siin sisuks tema enese lugu ratastoolis istuvast vale ravi saanud tüdrukust rahvusvahelise mainega kunstnikuks, toetudes usule, lootusele ja armastusele ilu vastu. Nii polnud peaettekanded sugugi teadus meile tuntud mõttes, küll aga üldinimlik narratiiv, kus saab tajutavaks kasvatus ning tema tähendus – vaimsust ja vastutust loovas mõttes. 

Edasi pani konverentsi programm osaleja keerulisse olukorda, kuivõrd paralleelselt kulgesid kümned huvitavad sektsioonid, ent maise sureliku inimesena saad viibida vaid ühes neist. Minu valikud olid mulle enesele hingelähedased alad, mis kaldusid  filosoofia, eetika, ja haridusega seotud suuremate teemade poole. Ning mõistagi sai jälgitud, kes esineb. Oleksin küll soovinud olla ka kasvatussotsioloogia, soouuringute ning globaalse kasvatuse sektsioonides, ent tuli valida, seekord mitme hea vahel. Nimetaksin vaid, et globaalse kasvatuse teemarühmas tulid esitamisele sellised huvitavad teemad nagu Väljakutsed maaimavaatele? Vastuhegemoonia seemned rahvuslike haridussüsteemide koolikogukondades (Heidi Hendrikson), Transformatiivse õppimise ja kaastundekultuuri abil ökosotsiaalse hariduseni (Erkka Laininen). Kosmopoliitsus väärtuse ja eesmärgina – fenomenograafiline vaatlus õpetajaks õppijaid uurides (Leena Lestinen). 

Peegeldusi sektsiooniesinemistest

Kõigepealt jõudsin jätkusuutlikku kasvatust edendavate praktikate töörühma. Algusettekanne (Päivi Ahonen) oli pühendatud Bhutani haridusele, mis on teadupärast üks väga väheseid maid, kus valitsejate abil püütakse ellu viia demokraatia, loodushoiu jm. ideaale. Siin harrastatakse koolis palju vaimseid praktikaid nagu  meditatsioon, kontsentratsiooniharjutused ja väärtuspõhine elu. Praegusega olevat Bhutan ainus maa maailmas, kus CO2 tootmine on väiksem kui looduse puhastusvõime ja metsa kasvab peale rohkem kui raiutakse. Kogu koolitöö on läbistatud looduse austamisest ja loodushoiust.

Antti Laherto ja Elina Palmgren tutvustasid uurimust keskkoolinoorte tulevikumõtlemise arenguteedest. Täna näib tulevik noortele pigem kui ähvardus, mitte võimalus, neil on raske end tulevikku projitseerida. Täiskasvanute kohus on muule lisaks arendada noortes ka tulevikumõtlemise oskusi, kuigi elame ettearvamatutes arengutes ja pidevas ebakindluses. Tulevikumõtlemise oskustesse kuulub kompleksne tegelikkuse mõistmine ning süsteemmõtlemine. See aitab luua mudeleid, mis teatud tingimustes võiks juhtuma hakata. Tänaseks on juba palju stsenaariumide loomise meetodeid, neid on vaja õpetada ka noortele, panna neid tuletama tõenäosusi ja põhjuslikkust. Uuring viidi pärast vastavat kursust läbi noorte esseekirjutistena, milles kohtas nii optimismi, pessimismi, ähvardusi kui hirme. Samas arendasid õpilased positiivse tulevikupildi loomise ja stsenaariumide koostamise oskusi ning seda, mida on õppida varasematest vigadest. Tulevikumõtlemise kursuse käigus tõusis noortes lootus, et nad suudavad mõjustada nii enese kui maailma tulevikku. 

Tavatraditsioonidest erines Jussi Mäkelä ettekanne ökosotsiaalsest pöördest ja poeetilisest maailmas olemisest posthumanistliku kunstina. Lähtekohaks  oli Heideggeri filosoofia ja antiigist pärit poiesise mõiste. Toodi välja eetika ja kuskil-olemise seos, ehk kuskil-olemine on eetiline suhe kohta, kus ollakse. Poiesis, mis algselt tähistas esile tulemist ja ette toomist, on kujunenud nn poeetiliseks suhteks, milles tunnistatakse kõik olendid väärtuslikuks iseeneses. Siit edasi kulges mõttekäik posthumanistlikku ajastusse, milles inimkeskne mõtlemine on hakanud jäävalt keskkonda kahjustama ja muutunud hävitavaks teistele eluvormidele. Heidegger teadupärast oli ka keele olemust uuriv filosoof, tuues esile, kuidas keel vormib meie suhteid. Täna on keelekasutus muutnud kõik meie ümber oleva vaid ressursiks, mis taandab eetilist suhet. Keelekasutuse viis mõjustab poliitikat ja majandust, toodab õiglusetust ja säilitab omakasust lähtuvaid väärtushierarhiaid. Posthumanistlikul perioodil on küsitav inimese enese väärtus, humanism ja usk ratsionaalsusse. Ent me võiksime lähtuda tõsiasjast, et inimesel on kujutlusvõime, vaid inimene suudab end kujutleda kellekski teiseks (poi-esis, po-eetika). Ka ühiskonnal on kujutluslik olemus. Kujutlusvõimel on otseseos kunstiga. Siin saame enesele luua kujutluse, kuidas me vormime ja kujundame maailma oma mõtete ja tegudega. Kui ühel pool on puhas kujutluslik soovmõtlemine ja teisal külm ratsionaalsus, jääb vahepeale tunne, mis mõtlemist suunab: nii vastuolude kokkusobitamise kui lohutava kirgastumise teele. Poeetilise maailmasuhte vaatenurgast ei ole puhtalt kujutluslik suhe enam võimalik. Meie väljapääs võib olla tasakaalu leidmine tehnoloogilise mõtlemise ja (po)eetika vahel. Tasakaalu otsiv kunstiline protsess on läbi aegade olnud näiteks monumentaalkunst, skulptuur, mis asetseb tehnoloogia ja poeetika vahealal. Kui meie tegude eesmärkide lähtekoht on täna tehnoloogiline areng ja poliitilis-majanduslikud seaduspärasused, siis ökosotsiaalne vaatenurk lähtub tasakaalust, meie loodussuhte parandamisest. Ökosotsiaalne pööre on võimalik kunstilistele tegevustele omaste piirjoonte tähenduses, mille võtame vastu oma eludesse. Ehk skulptor Rodin on öelnud: maailm ei saa õnnelikuks enne, kui tal on kunstniku hing ja igaüks teeb oma tööd kui kunstnik.

Kui jõudsime kasvatuse ajaloo ja filosoofia sektsiooni, oli meid huvitanud ettekanne kahjuks juba poole peal. Matti Taneli kõneles teemal: Headus, tõde ja ilu J.A. Hollo ja nüüdisaja haridus/kasvatusmõtlemises. Soome tuntumaid ja tsiteeritumaid kasvatusfilosoofe Juhani Hollo jõudis oma kirjutistega Eestisse esimese vabariigi ajal, mil tõlgiti tema raamat „Kasvatuse maailm“. Hollo oli naabrite ühe suurima rahvuslikule kultuurile aluse panija Snelmanni õpilane ja mitme koolkonna jao soome kasvatusfilosoofide õpetaja. Ent Hollost me enam ei kuulnud, küll aga sellest, mis oli tõest, ilust ja headusest saanud täna, kui võrrelda Holloga. Ettekandja kõneles majandusmõtlemise diktaadist koolis, õpetajahariduses, lõpuks ka juba õpetajate mõtlemises. Soome targalt kujundatud haridusilm on suletud tootemaailma rautahäkkiin (raudpuur). Kõige tehtava põhjendused algavad ja lõpevad majanduses ning õpilased on selle ohvrid, kellele on suunatud reflekteerimata pedagoogika. Õpetajahariduse ideedes puudub täna õilis soov parandada maailma tõe, ilu ja headuse kaudu. Kõike valitseb bisness: kust saada raha? Käib tootmise jutt, konkurentsi jutt ning see on tõeliselt kurb. Kuidas küll räägivad korralikud inimesed sedalaadi jutte, kui ümberringi on nii palju üksindust, tõrjutust ja hingevalu, küsib ettekandja. Meil on aeg küsida toimuva õigustuse järele, sest noored on ju toredad ja õpetajad on toredad, aga õhkkond on selline. Raha las olla Euroopa ämbri jaoks, mitte õpetamiseks, lõpetas ettekandja. Ning auditooriumitäis rahvast jagas tema protesti toimuva suhtes. 

Kõige väsimatum ja tegusam oli kooli arendamise sektsioon, tegutsedes tervelt seitsmel korral. Läksin Oulu ülikooli uurimisrühma liikmete tööde esitlusele pühendatud sektsiooni, mille alapealkirjaks kooli arendamise mõtet otsimas. Ettekannete fookuses oli uusliberalismi mõjud koolile ja haridusele läbi teoreetilise prisma. 

Mirja Koskela ja Sanna Kivijärvi ettekandes käsitleti uusliberalistliku õppijakäsituse ja demokraatia printsiipide vastuolu põhikooli õppekava alustes. Uusliberalistlik vaade on toonud kaasa käsituse, et kool pole mitte investeering, vaid kulud, must auk, mis neelab vahendeid ega too midagi tagasi. Paraku on saanud juba normatiivseks põhimõtteks, et igaüks olgu oma õnne sepp ning küsimuseks on tema tegevuste tootlikkus. Demokraatia mõiste seob enesesse võrdsuse, ühiskondlikkuse, võimaluse erinevateks identiteetideks ja õiguse neid väljendada. Sisuliselt vastandub see uusliberaalsele agendale. Uuendatud Soome riiklik üldharidusõppekava on säilitanud humanistlikud ja demokraatlikud ideaalid, väärtustatud on panus ühiskonda, kodanikuühiskond, loovus, kujutlusvõime, holistilisus, pluralism. Siiski on õppekava sõnastusse ilmunud ka uusliberalistlikku sõnavara. Vastuolud ilmnevad seal, kus on kõneks õpilase vastutus ja osalemine, ent nõutakse temalt tootlikkust. Teine vastuolude koht on inimõigused, võrdsus, õiglus, mis vastandub konkurentsi ning individualismi rõhutamisega. Õpilasele jääb uue õppekava sõnastuses kohaneja roll ning rõhutamine, et elus on kesksel kohal töö. Indiviide kasvatatakse tööelu jaoks, nii on lähenemine muutunud kitsamaks. Siiski on avar ja üldinimlik vaade õppimisele säilinud muusikakasvatuse õppekavas. Paraku on uusliberalistlik diskursus hariduses osaks suuremast poliitikast, mida nüüd normaliseeritakse. Ent uusliberalism on tegelikult ohuks demokraatiale ja eemaldab hariduse tema humanistlikust sisust. 

Kimmo Kontio ja Pauli Siljanderi ettekanne kandis pealkirja „Hariduse efektiivsusdiskursus modernsete kooliteooriate valguses“. Tootlikkust ja efektiivsust rõhutavast uusliberalistlikust diskursusest on välja jäänud kooli pedagoogiline vastutus inimese kujunemise ees. Uurijad näevad et tänastes kooli arengutrendides esineb süsteemne pürgimus hävitada pedagoogika. Modernistlik vaade haridusele andis pedagoogikale erilise koha, rõhutades selle vastutust nii inimeste kui ühiskonna tuleviku ees. Pedagoogika oli kaitstud ala, omaette valdkond ühiskonnas. Kaitsti kõigepealt õppijat ja lapse maailma, teisalt rõhutati pedagoogilise tegevuse vastutust ühiskonna ees. Nii on pedagoogikas immanentselt vältimatu teatud kunstlikkus, professionaalide tegevusele allutatud ala, mida ei saa jätta ühiskondlike huvigruppide hoole alla. Kui pedagoogika on kaitstud ala, toimib ka ühiskond paremini. Täna on mitmed huvigrupid tunginud pedagoogikasse ja survestavad seda kõigekülgselt. Koolireformid on tootlikkuskesksed, efektiivsuse kriteeriumid kirjutatakse ette väljastpoolt, arvestamata, et haridus ei saa ühiskonnale soovitud efekte anda kohe. Koolidesse on toonud see järjest enam kasvatusprobleeme. Tootlikkuse nõue lisab tööd õpetajatele, ning tõusevad ka riigi kulud haridusele, paraku aga mitte ei lisandu oodatud tulemused. Kulude kokku arvestajad on avastanud et kolm neljandikku raharessursist läheb inimestele palgaks, ja väljendanud, et inimesed tuleks asendada tehnoloogiaga.  Seega ei olekski kool enam pedagoogiline institutsioon. Pedagoogika positiivsed mõjud aga ei ole suunatud tootlikkusturule, need on sotsiaalsed nagu demokraatia lisandumine ning demokraatia areng.

Kooli areng peaks kulgema suunas, et hakata uuesti hindama rikkalikku pedagoogilist pärandit. Kooli mõte on olnud suunata mõtestatud õppimist. Pedagoogiline interaktsioon on suhtemõiste sügavamas tähenduses. Ent rahvusvahelised makrotasandi trendid on paraku teistsugused. 

Johanna Linnilä ettekandes "Soorituspõhimõtte vältimatusest muutuvas globaalses maailmas" näidati uurimustele põhinedes, kuidas pedagoogiliste teooriate klassika  on endiselt pädev. Emantsipatsioon ja mõistuse kasutamine ilma teiste juhatusteta on ka täna olulised põhimõtted, ent mõistuse  kasutamise eeldus on enesemääratlusvõime. Andekust on samastatud hea koolisooritusega, andekust on nähtud bioloogilise ja staatilisena. Traditsioonilise kooli soorituspõhimõtted tõid kaasa võrdlemise ja võistlemise. Ilma pedagoogilise tegevuseta, nagu täna propageeritakse turupõhist konstruktivistlikul teoorial põhinevat kooli, ei arenda õpetaja paraku ka mitte õpilase iseseisvat mõtlemist. Ettekandja valgustab Dietrich Benneri teooriat kolmandast teest, mis poleks ei konstruktivistlik ega soorituspõhine. Kooli osaks on vallandada indiviidi õppimispotentsiaal, nii peaks pedagoogiline tegevus edendama indiviidi autonoomiat ja samas olema kultuuri presentatsiooniks ja representatsiooniks. Tegu on tema teoorias produktiivse, mitte heodonistliku vabadusega. 


Orientatsioon suurtele mõtlejatele ning pedagoogika, filosoofia ja ühiskonnateaduste suhestumisele klassikute teooriates läbis nii mõndagi ettekannet. Dietrich Benneri teooriate taaselustamist leidus veel paaris esinemises, samuti pälvis tähelepanu Axel Honnethi haridusõiguse ja tunnustamise teooria. Läbi mitme ettekande oli vaatluse all Bildungi teooriaist pärit Bildsamkeit (inimese haritavus). Taastulemise võimalus läbi noorte uurijate on ka Wolfgang Klafki, Max Horkheimeri ja Martin Buberi teooriatel. 

Õppekavauuringute sümpoosiumi viisid mind poleemilised ettekannete pealkirjad. Tero Autio võrdles kaht õppekavade põhiparadigmat, kus ühes (angloameerika curriculum) on õpetaja mõistetud intellektuaalselt passiivseks süsteemi agendiks ja teises, euroopalikus, on õpetajale võimaldatud autonoomia. Angloameerika mudelis taandub õpetamine testide täitmise õpetamisele, testid ja teadmine on pärit väljastpoolt kooli. Euroopalik mudel aktsepteerib õpetaja vabadusi, õpetaja on õppekava mõtestaja, toimub vastasmõju teadmise ja subjekti vahel, atmosfäär klassis ei ole orienteeritud testimisele, vaid teadmisele ja interaktsioonile. Õhkkond on vabam ja loovam. Selline mudel on pikki aegu toiminud Soomes, algul rootslaste eeskujul. Nüüd on Rootsi haridusest see kõik kadumas ja Soome osaks on olla teistele teenäitaja. Tero Autio avab ka viimaste aegade globaalsemate arengute taustu. Kuhu on siis turule orienteeritud orientatsioon viinud? Haridusmõtlemine on viidud majandusmõtlemise kaanonite alla, uus keel hariduses sisaldab mõisteid nagu standardid, aruandlus, privatiseerimine, mõõdikud. Haridus on taandunud testide tegemiseks ja õpetaja efektiivsust mõõdetakse sellega, kuidas nad parandavad õpilaste testide tulemusi. Euroopalikus õppekavamudelis on tähtsal kohal olnud moraalne vaatenurk, moraal aga tähendab vabadust, tundlikkust inimsuhetele, vastastikuseid suhteid. Õppekava ei pea olema ping-pong, vaid kommunikatsioon. Tero Autio nimetas veel, et õppekava on kasvatuse ja kooli intellektuaalne keskpunkt, ning õpetaja vajab intellektuaalseid koordinaate. 

Kristina Brunila ettekande pealkiri sisaldas meie keelde tõlgituna õige mitmetähendusliku sõna: kiihdyttävä (kiirenev, hoogu andev, vihastav, ergutav). Kiihdyttävä yliopisto, seega. Esineja tutvustas rahvusvahelise mitmete ülikoolide õppejõudude uurimuse tulemusi. Uusliberalistlikud reformid on ülikoolidesse toonud konkurentsi ja turu valitsemise. Selle mõjud väljenduvad ülikoolirahva tajutuna kõikjal: suhetes, tunnetes, vastandumises. Uuritud oli 30 ülikoolides töötava teadlase ja õppejõu arvamusi viies riigis, teemaks suhtumine ülikoolireformidesse uusliberalistlikus vaimus. Uuritavad kirjeldasid oma tundeseisundeid, milleks ebapiisavuse tunne, uued tabud, ahistus, stress, ebakindlus, süütunne, arvestuslikkus suhetes. Brunila näitas katkeid uuritavate kirjutistest, milles kõneldi kirjutajate ängistusest arvnäitajate ülimuslikkusest (kõike mõõdavad arvud, pole vahet, mida sisuliselt õpetan), formaalse tulemuse kesksusest (tulos tai ulos – tulemus või uksest välja), eemaldumisest aktiivsest teaduselust (hoidun kõrvale ja jälgin mängu), raha võimust (maksab vaid saadud raha, mitte see, mida uurid;), inimese asendatavusest ja tühisusest (tule toime või kao näitelavalt). Brunila väitis, et uuritud õppejõud hindavad oma väärtust pilgul, mis sobiks psühhoteraapilisse kultuuri, nimetades seda mõistega: suletud subjektiivsus. Reformide hind on katkenud suhted, vestluskultuuri kadumine, läbipaistmatus. Mõiste kiihdyttävyys tähendab siinses kontekstis teatud toodetud afektiivsust, mida iseloomustab suhete katkemine, eesmärgitus, küünilisus. Esiplaanile asetuvad eluspüsimise väärtused. Uurija arvates vajaksid ülikoolid täna tähelepanu väljastpoolt ja selle paljastamist, millistel viisidel selline valitsemine toimub ja kuhu on see viinud. Praegu me veel ei tea milliseid eriarvamusi ja väärtusi toodab kogu muutunud haridussüsteem. Ettekande kommentaarides auditooriumist väideti, et Nõukogude Liidu kokkukukkumine päästis läänemaailmas lahti tõeliselt julma manipuleeriva ja küünilise kapitalismi, sealt on pärit ka majanduse dominantsus üle kõigi sfääride. 

Liisa Hakala ja Tiina Kujala etteanne "Teel haridusteoreetilise ainedidaktika poole" keskendus Wolfgang Klafki teooriale didaktikast, õppekava sisu struktureerimisest vastavuses ühiskonnas olulistele ja alati olemas olevatele valdkondadele. Õppekava lähtekoht on maailm ise. Ettekandjad vaatlesid Bildungi-ideestiku ja tähenduste muutumist läbi erinevate ajaperioodide ning selle keskset teesi indiviidi ja maailma vahelisest suhtest (Humboldti vaimus sünnib haridus seal, kus kohtuvad inimene ja maailm). Hariduses toimub vastastikune subjekti arengu ja sotsiaalse rekonstruktsiooni protsess. Bildungi-ideestikus on rõhuastus õppija enesemääratlustel. Õpetajaid nähti siin  õppekava arendajatena, kriitiliste mõtlejatena, autonoomsete professionaalidena, kes suudavad paindlikult vastata õpilaste vajadustele. Pedagoogilist suhet õpetaja-õpilase vahel suunab õpetaja professionaalne eetika. Praegu peale tungivas angloameerika agendas rõhutatakse õppekava institutsionaalset vaatenurka, nii õpilased kui õpetajad on väljast ette kirjutatud õppekava vastuvõtjad, õpetajat abistab tugimaterjal. Ettekandjad vaatlevad ka Bildungi ideestiku refleksiooni kriitilises kasvatusteaduses, mida esindas ka Klafki, ning kus analüüsiti hariduse poliitilist loomust. Kriitilise teooria esindajate vaatenurgast on hariduse ülesanne lisada hariduslikku võrdsust ning võtta kriitilise vaatluse alla ajastuomaseid praktikaid, mis meid kõiki puudutavad. 

Täna on noortel küll head teadmised, aga neid ei huvita aktiivne osalus ühiskonnas. Õpilasi huvitavad pigem oma kultuuriidentiteedid, vastutus oma arengu eest, ent ei huvita sugupoolte võrdsus ja globaalsed probleemid. Probleemiks on saamas, et õpetaja ei soovigi võtta vabadust, mis talle antakse, sest tema töökoormus on nii suur. Uus didaktika peaks tähelepanu fookusse võtma, milline õppesisu on tähtis õpilaste tuleviku seisukohalt ja kuidas seda struktureerida. On juba palju raamatuid ilmunud, milles viidatakse, et praegune mõtteviis maailmast mõelda viib katastroofi kogu tsivilisatsiooni. Bildungi mõtlemine väärib taastulemist meie aja probleemide võtmes. 

Minu ettekanne tuli esitamisele sektsioonis, mille pealkiri oli "Kasvatuse inimkäsitus ja väärtuseesmärgid". Sektsiooni juht filosoof Timo Purjo kõneles inimkäsituste tähendusest pedagoogilises mõtlemises, kui ikkagi soovime pürgida väärtuspõhisuse poole. Ta tegi seda teineteist välistavate vastandite laadis, pakkudes kaks valikut.  Taaskord on aeg küsida: miks on inimene maailmas olemas? Milline on inimeseks olemise ideaal, kas vaimne ja eetiline või olla nagu kõik teised, keda võivad korvata robotid. Millised on inimeseks olemise ontoloogilised alused? Kas vaimsed-eetilised nagu headus, tõde, ilu ja armastus? Või majanduslikud vahendiväärtused nagu majanduskasv, võistlus, tarbimine? Mida inimene võiks enesest maailmas teha? Kuidas tuleks inimesel kasvada, kui tema ise ongi eesmärk? Ja võttis kokku: kasvatuse eesmärgiks peaks olema, et just inimesele võimalik parim hakkaks temas kasvama. 

Ettekannetes käsitleti veel positiivset pedagoogikat ja selle lähtealuseid Martin Seligmani teoorias. Ettekandjad väitsid, et ka kõige suurepärasem positiivne teooria ei toimi, kui aluseks võetud inimpilt on lihtsustav ja instrumentaalne. Pelk heaolu lisamine inimelusse ei ole piisav, kui heaolu teooria ise on normatiivne. Köitev oli meesõpetajast uurija Timo Nevalaise  fenomenoloogiline analüüs Martin Buberi dialoogifilosoofiast ning Mina ja Sina sügavamast ontoloogilisest loomusest. „Inimest, kellele ütlen sina, ma ei koge. Kogemus on distants sinaga. Sina kohtleb mind oma armust. Suhe temasse on vahetu, mingi eesmärk või siht ei asetu mina ja sina vahele, ei ahnus, ei ootus, sest iga vahend on takistus meie vahel. Sina juuresolek on kui vaim vete peal.“

Minu enese ettekanne kandis pealkirja: „Kasvatus kui kultuuris olev jõud. Eesti kultuuris tuntud inimeste arusaamu kasvatuse põhiväärtustest ja muutustest kasvatuses“. Olime kaasuurijaga kogunud 26 süvaintervjuud hariduse, kasvatuse, kooli ja lapsepõlve kohta  meil tuntud kirjanikelt, kunstnikelt, teadlastelt ja õpetajatelt. Nende kõnelustest vaatas vastu kaunis ideaalide maastik, omalaadne sügavam tarkus, miks inimeseks sünnitakse ja kuidas peaks toimuma kasvatus. Julgesin järeldada et tarkus kasvatusest ja temaga kaasnevaist väärtustest on omalaadne kultuuriline fenomen, mille asupaigaks kultuuriline tähendushorisont, ning selle jäävus ka läbi raskete aegade aitab inimestel uuesti lootust koguda ja edasi elada. 

Märkimisväärne oli konverentsi raamatulett. Kohale olid tulnud mitmed kirjastused, kus antakse välja kasvatuse ja haridusega seotud raamatuid. Originaalkirjanduse lett oli vähemalt 20 meetrit pikk, ilmub aina uusi nimetusi  lugema ahvatlevate pealkirjadega. Indekseeritud artiklite paine pole Soome uurijailt võtnud indu kirjutada oma rahvale. Kõige erinevamatel teemadel üksikprobleemidest laiade filosoofiliste horisontideni oli raamatuid külluses. Ise tulin koju seitsme teosega. Ja lootusega jõuda mingil hetkel nende lugemiseni.