Klassiõpetajate teadusseminar: kuidas tulla toime mitmekultuurilises klassiruumis? 

Kui esimeses seminaris keskenduti loodusõppe temaatikale ja jätkusuutliku arengu käsitlemisele, siis nüüd oli fookus mitmekultuurilisel õpikeskkonnal. „Meie eesmärk on anda klassiõpetajatele võimalus kõrvutada oma kogemusi värskete teadusuuringutega. Teine seminar pakub selleks hea võimaluse – kultuuritundlik õpetamine on tänane koolireaalsus,“ sõnas seminaride korraldusgrupi liige ja haridusteaduste instituudi nooremteadur Kaidi Nurmik.

Seekordse seminari tõi osalejateni Maiki Vanahans, kes kaitses sel sügisel Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis doktoritöö teemal „Kultuuridevaheline pädevus uussisserändajatest õpilaste õpetamisel lasteaia- ja klassiõpetajate ning juhtide vaatenurgast“. Väitekirja juhendajad olid Inge Timoštšuk ja Krista Uibu. Uurimistöö pälvis just seminaripäeval ka Eesti Teadusagentuuri iga-aastase üliõpilastööde konkursi haridus- ja teadustööde eripreemia!

„Maiki Vanahansu doktoritöö põhjal saame jagada asjakohaseid uurimistulemusi, mis aitavad õpetajatel oma kogemust paremini mõtestada ja praktikat tugevdada,“ lisas Nurmik. 

Õpetaja kui kultuurižonglöör

Mida teha, kui rühmas või klassis on laps, kes ei mõista eesti keelt ega meelt? Selle küsimustega puutuvad õpetajad järjest sagedamini kokku. Äsja avaldatud TALIS 2024 uuringu tulemustest nähtus, et Eesti klassiruum on viimastel aastatel muutnud märksa mitmekesisemaks. Mullu töötas juba veerand õpetajatest koolis, kus enam kui kümnendikul õpilastest oli õppekeelest erinev kodukeel. Kaks kolmandikku aga koolis, kus vähemalt üks protsent lastest olid sõjapõgenikud.

Samast uuringust selgus, et erinevast kultuurikeskkonnast pärit õpilaste õpetamine võib tunduda õpetajatele heidutav ning sageli puuduvad neil olukorraga toimetulekuks vajalikud teadmised ja oskused. „Uussisserändajate õpetamine võib põhjustada ebakindlust – teistsugune keel, kultuur ja harjumused toovad kaasa palju küsimusi,“ nentis Vanahans. 

Kooli ja õpetaja ülesanne on aga leida viis, kuidas iga laps tunneks end kaasatu ja väärtustatuna. 10. detsembril toimunud klassiõpetajate teadusseminar „Kultuuripimedus või kultuuritundlikkus – õpetaja valikud mitmekultuurilises klassis“ 
käsitleski õpetajate suurimaid väljakutseid mitmekultuurilises klassis ning pakkus teaduspõhiseid toetavaid lähenemisi kultuuritundlikku koolikultuuri kujundamiseks.

"Õpetaja kultuuritundlikkus on ääretult oluline, sest uusi muutujaid tuleb pidevalt sisse," lisas Vanahans. Ta märkis, et seda saab võrrelda žongleerimisega. „Kui alguses on õhus kaks palli ja tundub, et läheb juba päris hästi, lisatakse ootamatult ka kolmas ja neljaski pall.“ 

Kodu tuleb kooli kaasa

Küsimust, kuidas mõjutab kultuur lapse õppimist, ei ole sageli tõstatatud. Seminaris toimunud aruteludest jäi aga kõlama, et keelebarjäär on õppimisel küll üks suuremaid takistusi, ent see ei ole ainus barjäär. Ehkki keelest aru saamine on tunnis kaasalöömiseks tähtis, on väga olulisel kohal õpilase kultuuriline taust. Ja see võib suuresti erineda ka eestlaste endi hulgas. „Keel ei ole ainus, mis määrab. Ka eestikeelsed lapsed on väga erineva taustaga,“ märkisid aastatepikkuse töökogemusega klassiõpetajad. 

Kodune keskkond ning väärtused ja hoiakud, mis koduga kaasa tulevad, on määraval kohal – kuidas suhtutakse õppimisse, milline on rutiin kodus, kas see toetab õppimisprotsessi? Kui kodune suhtumine on halb, võib õpetaja klassis kasvõi pea peal seista, aga õpilasel tulevad uued teadmised visalt.  

Õpetajad märkisid, et kultuurilised erinevused ja harjumised ilmnevad eriti teravalt tunnivälises käitumises. „On erinevad temperamenditüübid, aga ka käitumismustrid. Kasvõi see, kas me vahetame siseruumides jalanõusid? Kuidas käitume sööklas? Toitude valmistamine ja söömisharjumused.“ Lahknevusi ilmneb selleski, milliseid raamatuid ollakse lugenud või superkangelasi teatakse. Suuresti erineb arusaamine ajakasutusest ja ajast. „Kui mõnes kultuuriruumis on hilinemine väga ebaviisakas, siis teises ei ole see sugugi lugupidamatu,“ tõi Vanahans näite. 

Ka mõned ühes kultuuriruumis süütud žestid võivad tekitada kelleski teises tugevaid reaktsioone. On ette tulnud sedagi, et usulised või kodused tõekspidamised keelavad lapsel oma sünnipäeval teistele kommi pakkuda või teiste pakutut vastu võtta. On neid, kelle uskumused ei luba Eesti hümni ajal püsti tõusta. Õpetaja suhtumine ja kultuuritundlikkus on siin väga oluline, sest laps jääb selles olukorras justkui kahe tule vahele. 

Kui ta sõna ei kuula, siis tutistage!

Suurt rolli mängib eelnev kooli- ja õppimise kogemus ning hariduse väärtustamine lapse päritolukultuuris. Näiteks ilmnes üllatuslikult, et üks Eestis õpinguid alustanud poiss oskas peagi lugeda eesti keeles, ent ei suutnud seda oma emakeeles. Teine siin kooliteed alustanud õpilane jäi sageli väga palju hiljaks või ei jõudnud üldse kooli. Selgus, et kultuuris, kust tüdruk pärines, ei väärtustatud naiste haridust. Pere ei pidanud tema koolis käimist eriti tähtsaks ning leidis, et Eestis kehtiva riikliku koolikohustuse täitmise tagamine on riigi vastutus. 

Lahknevused ilmnevad ka karistustes. „Meie räägime lastega, et neid õppima ja paremini käituma suunata, aga paraku kohtame koolis ka väärkoheldud õpilasi,“ nentisid pedagoogid. Näiteks on lapsi, kes saavad kodus füüsiliselt karistada koolis tehtud märkuse eest. On õpilasi, kelle kultuuris on tavapärane, et antakse joonlauaga vastu näppe. Ja vanemaid, kes ütlevad õpetajale: kui ta ikka sõna ei kuula, siis tutistage!

Vastakaid arvamusi ja teravaid arutelusid on tekitanud küsimus, kas teise emakeelega lapsed võivad rääkida oma emakeeles näiteks vahetunnis? „Me ei saa oodata, et kaks last, kes üldse eesti keelt ei oska, räägivad omavahel kogu aeg eesti keeles,“ märkis Vanahans. Eriti lasteaia vanustel lastel pärsib see mängu kaudu õppimist ja fantaasia arengut. Ent õpetajad tõid ka näiteid, kus ühe pere lapsed rääkisid vahetunnis omavahel eesti keeles. Selgus, et peres oli nii kokku lepitud: koolis räägitakse alati eesti keeles, kodus aga vene keeles.

Maiki Vanahans rõhutas, et ainult eestikeelsele õppele üleminekuga kultuurilist mõistmist ei saavuta. „Me ei tee teise emakeelega lastest eestlasi, see ei ole meie eesmärk. Meie eesmärk on õpetada neile eesti keelt ja tutvustada meie kultuuriruumi – ootuseid, reegleid ja nö nõudmisi.“ 

Kogemuse jagamine aitab lahendusi leida

Seminaripäeva võttis kokku positiivne järeldus – vaatamata kõigile raskustele loob mitmekultuuriline kool palju võimalusi: rikastab klassiruumi, aitab õpilastel aru saada erinevustest ja neid mõista ning mõtestada, aktsepteerida teisi nii, nagu nad on. "Keskendudes ainult sarnasustele, ei märka me erinevuste väärtust," rõhutas seminaridesarja korraldusgrupi juht ja haridusteaduste instituudi alghariduse professor Inge Timoštšuk.

Professor lisas, et seminarides osalemine annab õpetajatele võimaluse oma kogemust teistega aktiivselt jagada ja teaduspõhiseid lahendusi leida. „Oli suur rõõm tervitada õpetajaid nii heal koostöisel lainel. Uued teemad said väga hea päriselulise peegelduse."

Ehkki kogemus on see, mis õpetab, on väga tähtis kogemust ka läbi teooria mõtestada. Klassiõpetajate professionaalset arengut toetav teadusseminaride sari sai alguse tänavu oktoobris ning kestab saabuva aasta juunikuuni. Seminarid toimuvad kord kuus ning toovad kokku algõpetuse valdkonna teadlased ja ärksad klassiõpetajad üle Eesti. Ühtses ja sõbralikus õpikeskkonnas põimuvad teadus ja praktika. Tegevõpetajad saavad uue teadmise kaudu tuge oma karjääri edendamisel ja tulevikusihtide seadmisel. „Süveneme algõpetuse värskeimatesse teadustulemustesse ja arutame nende rakendusvõimalusi igapäevases koolielus,“ selgitas Timoštšuk.

Loe seminaride kohta rohkem siit.