Kogemuslugu

Ü

likooli astudes lahkusin kodulinnast ja mu elukohaks sai ühiselamu, alustasin iseseisvat elu. Mu ülikooli algus oli väga lõbus, sõpru tekkis palju ning tegemised nendega tundusid olulisemad kui õpingud ülikoolis. Loengutele jõudsin harva, esimese semestri eksamitelt vedasin end kursuse tüdrukute abiga kuidagi läbi. Kuid teisel semestril ei jõudnud ma loengutesse ning ka eksamid jäid tegemata. Lõpuks mind muidugi eksmatrikuleeriti. Järgnes aasta, kus tegin mitmeid mulle praegugi piinlikkust valmistavaid asju, proovisin kõikvõimalikke aineid ja sattusin pahandustesse politseiga. Kuid ühel hetkel mõistsin, et sellist elu ei soovi ma elada – tahan tagasi ülikooli.

Kutsesobivusvestlusel küsis õppejõud, kes oli mu taustast teadlik, et miks ta peaks  mind eelistama mõnele teisele tulevasele üliõpilasele, kuna olin ju kord juba ootusi petnud. Kuid eelnevalt olin tulevikuplaanid läbi mõelnud ja nägin kõvasti vaeva enda tõestamisega. Mäletan siiani, kuidas õppejõud ütles, et mind võetakse ülikooli vastu tema vastutusel. Et kui ma seekord libastun, vean lisaks endale alt ka teda ja tema usaldust. Ja ma pidasin oma sõna.

Praeguseks olen lõpetanud nii bakalaureuse- kui magistriõppe, mul on abikaasa ja kaks väikest last. Tunnen sügavat tänutunnet selle õppejõu suhtes, kes päästis mu elu. Ja lisaks eelnevale, on ta kaudselt andnud elu ka mu kahele tütrele ning mõjutab nii minu kui ka mu järeltulijate tulevikuvaateid vist igavesti.