Kogemuslugu

M​​inu kogemuslugu pärineb Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas õppimise ajast ja on tihedalt seotud teadmisega, kui oluline meie kõigi jaoks on üksteisest hoolimine, toetamine, erinevuste märkamine. Oskusest olla kohal hetkel, kui kaastudeng vajab vaid killukest positiivset suhtumist või mõistmist, mis annab talle jõudu edasi liikumiseks ning õpingute jätkamiseks.

Kasvatasin õpingute ajal kahte väikest last, kellest noorim sündis õpingute ajal. Olin jõudnud kolmandale kursusele, kui talvise eksamisessiooni ajal, enne rasket eksamit, haigestus minu vanem laps. Sel hetkel tundsin, et jõud on otsas, kuna tekkis ka süütunne, et olen vähe tähelepanu pööranud laste vajadustele. Nii sündis otsus õpingud pooleli jätta, kuigi väga paljud rasked eksamid olid juba seljatatud.

Tudengid olid jaotatud kahele, järjestikusele eksami päevale, millest nimekirja alusel pidin eksami sooritama esimesel päeval. Kuid arvestades eksami raskust, otsustasin mitte osaleda selles. Siiski andsin õppejõule teada eksami mittesooritamise põhjusest.

Kuid ühel hetkel seisis mul ukse taga kursusekaaslane teavitusega õppejõu poolt, et "olgu eksamile tuldud ja ülikool lõpetatud", mis andis mulle lootust ja usku iseendasse hetkel, kui kõige rohkem seda vajasin. Ja seetõttu suutsin ka eksami edukalt sooritada.

Meenutan senini tänutundega kogemust, kui olulise väärtusega on inimlik lähenemine ja usk tudengi võimekusse. Alati pole tegemist „laiskusega“, kui üliõpilane ei jõua õigeaegselt töid esitada. Soovitus on siiski mõelda selle üle, mis on need takistused, mis antud olukorras on esile kerkinud.