LTI silmapaistev vilistlane 2019 - Liisa Puusepp
Tallinna ülikooli Ökoloogia keskuse teadur ja keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik Liisa Puusepp pälvis õppeaasta avaaktusel Loodus- ja terviseteaduste instituudilt silmapaistva vilistlase tiitli.
Loodus ja terviseteaduste instituut näeb Tallinna Ülikooli silmapaistva vilistlasena ülikooli teadurit ja keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunikku Liisa Puuseppa, kes oma tõhusa töö ja säravate isikuomadustega on pannud loodusteadustest huvituma väga paljusid noori. Loe lähemalt Liisa teekonnast ning tegemistest Tallinna Ülikoolis.
Kuidas leidsid tee Tallinna Ülikooli?
Pärast keskkooli lõppu ei olnud ma oma valikutes päris kindel. Viimasel hetkel loobusin Tartu ülikooli õigusteaduskonda minemast. Tagasi vaadates mõtlen, et see oli tõesti õige mõte. Tulin Pedasse (Tallinna Pedagoogikaülikooli) sõbrannaga kaasa. Vaatasin erialade nimekirjast, et kuhu võiks avalduse esitada. Valisin loodusteaduste ainete õpetaja eriala. Nii ma siia õppima tulingi - aastal 1998.
Kirjelda oma teekonda teadusest riigitööni
Algselt olin õpetaja eriala peal, aga sellest ma loobusin õigepea. Sel hetkel ei suutnud ette kujutada end klassi ees õpetamas nii nagu meid õpetati, et peaks õpetama. Kirjutasin motivatsioonikirja, et soovin goökoloogiat õppida ja teadustöösse panustada ning õpetajaks õppimisest loobuda. Edasi läks kõik küllaltki ladusalt. Pärast bakalaureuseõpet tuli magistrantuur ja siis doktoriõpe. Doktoritöö Tallinna Ülikoolis kaitsesin 2011. aastal.
Esimesed tööotsad tegin ökoloogia instituudis (nüüd ökoloogia keskus). Bakalaureuse õpingute ajal olin assistendina kaasas näiteks välitöödel ja töötasin laboris, teaduriks sain pärast magistriõpingute lõpetamist. Olen ennekõike panustanud projektidesse, mis seotud veeökosüsteemidega ja nende arengulugudega, aga üheks oluliseks osaks on ka meeuuringud (mee õietolmuanalüüs).
Kui doktorantuur oli läbi, siis juhtus nii, et mitmed põnevad keskkonnaharidusega seotud projektid leidsid tee mu juurde, ka järeldoktorantuuri ajal Jaapanis. Lisaks panustasin pärast Jaapani elu mõnda aega ka Sagadi Looduskooli tegemistesse, olles seal juhendaja. Üha enam hakkasid kõnetama teemad, mis seostuvad jätkusuutliku arengu haridusega, õppimisega, õpetamisega ja sellega, kuidas tagada õppeprogrammide kvaliteet, eriti mitteformaalhariduses (nt keskkonnahariduskeskustes). Käisin ise koolitustel ja hakkasin loenguid-koolitusi andma ning ka erinevates kohtades neil teemadel kaasa rääkima. Hetkel, mil keskkonnateadlikkuse nõuniku ametikoht välja kuulutati, olin ülikoolis tulevikule mõeldes teataval teelahkmel ning otsustasin väljakutse vastu võtta. Ei saa salata, et meil praegu valitsevas olukorras peab igal võimalikul moel keskkonnateadlikkuse suurendamisesse panustama, minu soov on seda teha ennekõike läbi hariduse. Ja alates märtsikuust teen seda nii, et istun kahel toolil - olen Keskkonnaministeeriumis keskkonnateadlikkuse nõunik ning jätkuvalt ka ülikoolis teadur.
Oled Looduse Akadeemia eestvedaja. Kuidas tekkis Looduse Akadeemia kontseptsioon?
Põhjusi, miks Looduse Akadeemia tekkis on mitmeid. Ühelt poolt arusaam, et kesklinnas on puudus loodusringidest, teisalt ka täiesti isiklik kogemus - viisin last Lasnamäelt Loomaaeda loodusringi ja see nõudis küllalt palju panustamist - lapsel on ülikooli palju lihtsam tulla. Olulist rolli omas Looduse Akadeemia tuumiku soov panustada just sellisesse loodusringi, mis selgelt lähtub jätkusuutliku arengu hariduse põhimõtetest, kus kohtumised on omavahel orgaaniliselt seotud ning tegemist ei oleks traditsioonilise hobikooliga, kus teaduse populariseerimise nimel tehakse lihtsalt riburadapidi plahvatusi. Looduse Akadeemia kohtumised oleme püüdnud seostada igapäevaeluga, siduda omavahel teadmised ja praktika ning ei unusta ka emotsioone ja sotsiaalseid suhteid. Meie jaoks on see kui liivakast uute õpetamisviiside katsetamiseks ja ka iseenda proovile panemiseks, et toimetada tudengite kõrval ka algkoolilastega. Ideaalis võiks see olla ka praktika koht mõnele tudengile. Siiani panustanud õppejõud teevad seda sisemise põlemise toel. Hiiglama tänulik olen kõigile, kes on panustanud Looduse Akadeemia tegemistesse!
Mida Looduse Akadeemia haridus noorele eluks kaasa?
"... siin töötavad ja õpetavad toredad inimesed, mitte laboritesse peitu pugenud kuritõsised tegelased"
Püüame rääkida ja avada seda, kuidas meie elu meie sees ja meie ümber on seotud, kuidas seda teaduslikult saab kirjeldada ning kuidas igapäevaselt oleme toetatud looduse süsteemse toimimise poolt. Oluline on siduda teadmised ühtseks tervikuks ning näidata lapse enda rolli ümbritseva keskkonna kujundajana ja hoidjana. Ja hästi olulised siinkohal on ka meie endi omavahelised suhted ja läbisaamine (igapäeva elus ju ka) - neile pöörame ka kohtumistel tähelepanu. Üllatuslikult ka vaate ülikoolist - siin töötavad ja õpetavad toredad inimesed, mitte laboritesse peitu pugenud kuritõsised tegelased.
Oled Tallinna Ülikooli teadur ning töötad ka Keskkonnaministeeriumis. Kuidas on sul õnnestunud neid kahte ameti ning asutust kombineerida?
Ilmselget on mõnikord keerukas vahet teha, kas ma nüüd teen ministeeriumi või ülikooli tööd - sama asja eest kõnelen ma ühel ja teisel juhul. Ülikooli poolt on huvitav teadurina keskkonnahariduse ja -teadlikkuse suurendamisesse panustada läbi teadustöö, ministeeriumis on päris suur väljakutse ülikooli parimaid sõnumeid ja võimalusi rakendada. Kindlasti on siin koostöövõimalused ja ära ei tasu unustada Haridus- ja teadusministeeriumi - just selliselt koostöös saab haridusse ja teadlikkuse suurendamisesse võimsamalt panustada.
Kuidas ülikoolist saadud teadmised on laiendanud sinu karjäärivõimalusi?
Ülikool on võimaldanud mul leida need teed ja viisid, kuidas teadmisi saada. Ülikool ise teadmisi ei anna. Ja väga paljud siinsed inimesed on olnud kõrval, kellelt on olnud suurepärane võimalus õppida, kes on inspireerinud ning seda mitte enam üliõpilasena, vaid ka nüüd.
Olen küll nüüd silmapistev vilistlane, aga ka alates käesolevast õppeaastast ka üliõpilane. Olen jõudnud esmase erialavaliku juurde siiski tagasi - õpin õpetajaks.
Palun kirjelda enda esimest eredat mälestust ülikoolist.
"Ei ole vaja kurjust ja rumalust tõrjuda,
vaja on headust ja arukust jagada."
Ma ei ole päris kindel, milline mälestus ülikoolist see kõige esimene on. Tuleb meelde sisseastumiseksam. Pidin mingisugust optikaga seotud ülesannet lahendama ning seda komisjonile nii esitama nagu nemad oleksid õpilased ja mina õpetaja (oli ju õpetajaks õppijate sisseastumiseksam). Kuna polnud ise lahenduskäigus väga kindel, siis rääkisin täie veendumusega oma loo ära ja andsin "õpilastele" koduse ülesande, et nad minu teooria kodus kontrolliks ning järgmises tunnis ülevaade anda, kas ma rääkisin tõtt. Oletan, et esinesin veenva õpetajana, kuna erksalt on meelde jäänud komisjoniliikmete näoilmed.
Üliõpilaseks olemise ajast tulevad meelde ruumid - auditooriumid, laborid, keelte maja söökla - suvine bioloogia praks Hiiumaal, hommikune korvpall ja loomulikult inimesed.
Missugune oleks sinu tsitaat tulevasele tudengitele?
Ma olen enda jaoks ise viimasel ajal mõelnud nii:
"Ei ole vaja kurjust ja rumalust tõrjuda,
vaja on headust ja arukust jagada."
