Möödunud pühapäeval kogunes Tallinnasse haridusasutuste töötajaid 21 riigist. Neli päeva kestnud Erasmus+ programmi kontaktseminaril otsiti ühiseid projektiideid digipädevuse teemal. Üritusel esinenud Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi vanemteadur Mart Laanpere räägib, kuidas digimaailm õpetaja ja õpilase rolle muudab. Laanpere on seotud ka haridusministeeriumi tellitud digipädevuste tasemetöö koostamisega. „See põhineb täiesti uutel alustel ja on minu jaoks väga põnev. Just teadlasena on see minu jaoks tõsine ja huvitav väljakutse. Ma olen selles valdkonnas tegutsenud oma kolmkümmend aastat ja nüüd tundub, et tuleb selline uus hingamine,” usub ta. „Uus digipädevus pole lihtsalt oskus Wordis referaate sisse toksida” Tallinna Ülikoolis tegutsevat digipädevuste uurimisrühma huvitavad Laanpere sõnul eriti sellised projektid, kus õpilased ise muutuvad digitaalsete õppematerjalide või -tööriistade loojaks. „Hiljuti käivitus üks Interregi rahastusega projekt*. Seal oleme loonud veebipõhise platvormi, mille abil loomaaeda külastavad lapsed saavad ise mänge luua. Näiteks, 6a klass kutsub välja 6b klassi ja esitab neile väljakutse, et tegime mängu ja kes saab 10 punkti täis, see võidab. Projektis on sees Helsingi loomaaed, Stockholmi loomaaed (Skanseni vabaõhumuuseum) ning Tallinna Loomaaed ehk saab teha turniiritabeleid ka kolme loomaaia vahel. Just sellised asjad meile meeldivad, see on uut sorti digipädevus, mis pole lihtsalt oskus Wordis referaate sisse toksida. Ollakse uutmoodi digipädev näiteks siis kui ei kasutata oma nutiseadet ainult helistamiseks, vaid lood uut teadmist mingis digitaalses vormis.” Kas uue digipädevuse juures on dilemmasid, kas mõne tegevuse õpiväärtus võib näiteks halveneda? „See on teist tüüpi kasutamise kultuur. Alati kui toimub nii-öelda kultuurikatkestus, pead hakkama midagi sinu sügaval sees olevaid, võib-olla isegi peidetud, asju muutma. See on keeruline ja ülemineku ajal võib tekkida igasuguseid tagasilööke. Näiteks, õpetaja ütleb, et lasin õpilastel tunnis nutitelefone kasutada, aga nad ei osanud äppi peale panna. Need on sellise lapsehaigused. Kui õpetaja ei jäta jonni ja ajab kuu-kahe jooksul intensiivselt sama rida, siis need mured unustatakse. Teine asi on, et lapsed ei oska vahet teha, kus on õppimise ja töö ning mängu piir. Kiputakse kergesti libisema Facebooki või mõne mängu juurde. Sellest tuleb välja kasvada, harjutamise küsimus. Kolmas on turvalisuse probleem. Oma andmete kaitse osas peame lati enda jaoks kõrgemale tõstma ja harjuma tegema asju teatud moel. See jällegi võtab aega.” „Õpetaja peab tunnistama, et ta teab digitehnoloogiast vähem kui õpilane.” „Mõned inimesed kipuvad mõtlema, et digi tuleb pärismaailma asendama. Päris nii ei ole. Jah, mingis mõttes tuleb, näiteks digiõpik asendab paberversiooni, sest koolil ei ole raha, et osta mõlemat. Vanemad õpetajad rõhutavad tihti, et kui õpilased on internetis, siis nad ei suhtle enam inimestega. Kunstlik vahetegemine reaalse ja virtuaalse suhtluse vahel on vanemale põlvkonnale oluline ja iseloomulik. Nende jaoks on virtuaalne nii-öelda takistatud suhtlus, aga noorte jaoks pole vahet. Noored kas suhtlevad või ei suhtle, kas oled mu kontaktide listis, kas jälgid mu postitusi. Tähtis on suhtlemine ise, mitte keskkond! Ilmselt kaob kirjeldatud vahe tegemine kui minu põlvkond välja sureb.” Teadlane ei ühine kriitikute kooriga, mis väidab, et kõik on õpetajate taga kinni, sest õpetajad ei oska digivahendeid kasutada. „Mina ütlen, et õpetaja ei peagi oskama! Õpetaja digipädevus seisneb täna orkestreerimises. Õpetaja peab korraldama õppetööd nii, et just õpilased kasutaksid nutiseadmeid. Selleks peab loobuma vanast rollide jaotusest, kus õpetaja teadis kõike ja õpilane ei teadnud suurt midagi ning õpetaja andis jaopärast oma tarkuse varasalvest. Nüüd peab õpetaja tunnistama, et ta ei tea ja ei hakkagi kunagi teadma digitehnoloogiast nii palju kui tema õpilased teavad ja see on okei. Samas, õpilased ei tea nii hästi, kuidas seda kasutada teadmiste loomiseks ja õppimiseks. Seal peab hakkama orkestreerima. Samamoodi ei tea dirigent, kuidas tšellot, flööti või tamburiini mängida, aga ta on oluline komponent, et kogu magic tööle hakkaks. Sama peaks toimuma klassiruumis.” „Iga kord kui õpilane on midagi uut mõelnud, natuke targemaks saanud, läheb info digiarhiivi hoiule ja on kolme sekundiga kätte saadav.” Milline on uutmoodi digipädev õpilane? „Õpilasel peaks olema välja kujunenud oma personaalne digiõpikeskkond oma isiklikus seadmes ja selle taga olevas pilvelahenduses. Lisaks peab tal olema välja kujunenud oma õppimisstiil. Kellele meeldib kirjutamine, võtab seadmeks sülearvuti, kes on visuaalse mõtlemisega, joonistab midagi paberile, teeb sellest pildi, laeb üles… Iga kord kui õpilane on midagi uut mõelnud, natuke targemaks saanud, läheb info digiarhiivi hoiule ja on alati kolme sekundiga kätte saadav. Lisaks individuaalsele käib see üha rohkem ka grupi tasemel. Tihtilugu on nii, et igal üksikul grupiliikmel ei ole olemas seda individuaalset digipädevust, aga grupp tervikuna on supertiim kes võib ükstapuha, mille ära teha. Supertiimis kõik täiendavad üksteist, igaüks on mingis valdkonnas tugev, aga samas suudab teistega (kes on teistes valdkondades tugevad) koostööd teha. Näiteks, graafik teeks koostööd programmeerijaga – igipõline probleem! Programmeerija mõtleb süstemaatiliselt-analüütiliselt, graafiline disainer aga piltides ja üldisemalt, aga neid on võimalik koostööks koolitada ja seda tuleks alustada maast madalast.” Milliseid tulemusi võime oodata Tallinnas toimunud seminarist? „Esimesel päeval alustasime tõdemusest, et riigiti on täiesti erinevad arusaamad sellest, mis asi digipädevus üldse on. Osade jaoks on see siiani klassikaline informaatikaõpetus, mis meil toimus 80ndatel – programmeerimine, algoritmid, andmestruktuurid. Eelnev põhineb teoreetilisel informaatikal ja tuleks õpetada eraldi õppeainena. Teiste jaoks on see jällegi pedagoogikavaldkonda kuuluv oskus ehk eelpool kirjeldatud orkestreerimise või õppija poolt vaadatuna teadmiste loomise ja jagamise oskus. Kolmandate jaoks on digipädevus aga teadmine, mis su arvuti kapoti all on ja oskus MS Office’it hästi kasutada,” kirjeldab Laanpere. „Kõik need arusaamad on sel seminaril esindatud ja seetõttu ei ole lihtne kokkuleppele jõuda, millist digipädevust nad oma projektis edasi arendama hakkavad. Loodan, et õnnestus leida mõttekaaslasi, sest ühtemoodi mõtlevad inimesed suudavad teha iga lähenemise juures huvitavaid projekte.” Mõttekaaslasi ilmselt leiti, sest seminaril sündis 14 erinevat rahvusvahelist projektiideed, mis järgmise sammuna peaksid osalema uues Erasmus+ programmi taotlusvoorus. *SmartZoos – Nutikad Loomaaiad – Piiriülesed teenused Kesk-Läänemeremaade loomaaedades loovaks avastusõppeks. Intervjueeris: Karol Sepik SA Archimedes Kommunikatsioonibüroo vanemspetsialist karol.sepik@archimedes.ee Ilmus: 15. septembril 2016, SA Archimedes kodulehel