TLÜ blogi

Erki Russow – 20 aastat ülikoolis

Tänane tööjuubel ulatub tegelikult ülikoolieelsesse aega, sest 2001. aasta kevadel kui Ajaloo Instituudi töötajate sekka sattusin, siis oli AI riigi teadus- ja arendusasutus, mis mõni aasta hiljem sai üheks osapooleks ülikooli asutajate ringis.

Erki Russow – 20 aastat ülikoolis

Suund teaduse poole ei olnud kokkuvõttes väga keeruline ja juhuslik, sest side arheoloogiaga ulatub tagasi 1980. aastate lõppu, kui osalesin aastaid Haapsalus päästekaevamistel, millele järgnesid justkui iseenesest mõistetavalt õpingud Tartus (BA 1997). Järgnenud paar aastat tööd Muinsuskaitseametis olid pigem vahepeatuseks, mõistmaks, et ametnikutöö pole kindlasti see, millele tahaks end pühendada. Seetõttu tuli 2000. aastal üsna loomulikult otsus minna Saksamaale Dresdenisse kolmeks kuuks arheoloogilistele kaevamistele, kusjuures eneselegi ootamatult sattusin päästeuuringute juhiks keskaegses linnuses.

Dresdenist naasnuna tekkis väljavaade asuda tööle Ajaloo Instituudi arheoloogiakogudesse koguhoidjana – linnaarheoloogia kollektsioonidega, millega olin õpingute ajal juba sina peale saanud. Sealt edasi tuli aasta-poolteist aastat hiljem võimalus liikuda edasi instituudi teadusprojekti ning kõik järgnev on olnud loogiline jätk 20 aastat tagasi alanud karjäärile akadeemilises keskkonnas. Kokkuvõttes olen saanud teha seda, mida tegelikult tahan ehk teadust, millega on kaasnenud ka tõeline privileeg töötada endale sobival ajal, kohas ja isiklikust huvist lähtuvate teemadega.

Paratamatult seavad soovidele piire aeg ja raha, kuid tegelikult ei jää mitte midagi tegemata kui veidi lahendusi otsida. Hea näide on ajakiri, mille koostaja ja toimetaja olen viimased 10 aastat olnud – Arheoloogilised välitööd Eestis (https://arheoloogia.ee/kirjandus/arheoloogilised-valitood-eestis/). 2009. aastal kadus väljaandel majanduskriisi tõttu varasem 100% garanteeritud rahastus ning järgneval oleme pidanud igal aastal leidma lahenduse, kuidas tagada kogumiku ilmumine. Seni ei ole ükski number ilmumata jäänud, ehkki kombineerimist on vahel päris palju – seega kes otsib, see leiab ka lahenduse.

Mingeid globaalselt suunda muutvaid avastusi on Eesti arheoloogias mõistagi keeruline teha, ehkki ka iga uus teadmine aitab avaramat pilti luua. Ent rahvusteaduse roll ei peagi olema üleilmselt rabavate teadmiste loomine, meie roll ja vastutus peaks siiski mujal lasuma. Mis muidugi ei tähenda, et siinsed uurimistulemused ei võiks pakkuda laiemat huvi kaugemal, selliseid igapäevaseid väikeseid avastusi ja rõõme leian argitöös päris palju. 

Praegu käsil olevatest uurimisteemadest on üks näiteks keskaegsed tinast kaubaplommid, mis on muuseas viimastel aastatel kogu Euroopas aina enam tähelepanu pälvinud leiugrupp. Tallinna vastavaid leide analüüsides on ette jäänud terve rida selliseid, mille päritolu pole siiani teada, sealhulgas rida 15. saj Prantsuse plomme. Publitseeritud andmestikku ning võrguandmebaase läbi töötades selgus, et terve Euroopa peale on neid senini leitud kõigest 11, neist 10 Eestis! Sealjuures on lõbus tõdeda, et sama piirkonna juhtiv uurija ei suutnud leide identifitseerida: selleks läks vaja Ungari kolleegi, kellele näitasin ühte meie leidudest täiesti juhuslikul kohtumisel Londonis. Tulemus? Aasta lõpus ilmuv ühisartikkel hiliskeskaegse tekstiilikaubanduse „prügist“ kümne Eestist ja ühe Ukrainast avastatud kaubaplommi näitel. Niisiis on vahel lisaks tavalisele tööle leiukogudes ning publitseeritud ainesel silma peal hoidmisel vaja ka õnne. Ja usutavasti viib selle „juhuavastuse“ avaldamine lähitulevikus uute leidudeni Läänemere maades.

Ülikooli hallata olev arheoloogia teaduskogu https://www.tlu.ee/arheoloogia-teaduskogu on leidude arvult suurim Baltimaades ning annab kindlasti väga hea ülevaate nii Eesti vanemast ainelisest ajaloost kui ka Tallinna materiaalsest kultuurist. Kuid viimase veerandsaja aasta intensiivne arheoloogiline uurimistöö Tartu ülikoolis on märkimisväärselt kasvatanud sealseid leiukogusid, nii et näiteks Lõuna-Eesti osas tuleb huvilisel kindlasti Tartu kogudega tutvuda. Ent tänu eriti just viimasel paaril aastal laekunud leidudele tasub kesk- ja uusaja olmekultuuri vastu huvi tundjatel kindlasti Rüütli tn kogudest alustada.
Ainuüksi Kalamaja ehk Jahu tänava prügimägi tõi kollektsiooni korraga juurde umbes 40 000 leidu, mis annavad unikaalse sissevaate hiliskeskaegse hansalinna argipäeva – nüüd on meil suurepärane kogum esemeid, mida kõrvutada Linnaarhiivi sama aja rikkaliku kirjaliku allikainesega. Lisaks tavalistel kaevamistel leitule on viimasel 15 aastal lisandunud ka detektoristide avastatud leide. Praegu on rohkem mure selles, et uurijaid, kes seda potentsiaali kasutaks, võiks olla palju rohkem – sealhulgas ka tudengeid.

Paratamatult on arheoloogias sageli raske absoluutset tõde leida, sest suur osa väidetest on olemasolevate andmete tõlgendus: iga uus leid võib, aga ei pruugi varasemaid väiteid toetada või need hoopis ümber lükata. Pigem polegi arheoloogiateaduses mõtet midagi liiga kategooriliselt väita. Hetkel on selle heaks näiteks Eesti Ekspressis aina täienev diskussioon Varbola linnuse üle – kui palju on siin erinevaid arvamusi!
Osalt samal põhjusel hoidusin väga kindlatest väidetest ka oma raamatus ´Lood ja leiud Tallinna algusest´, millega aastal 2019 tähistati 800 aasta möödumist Tallinna ala esimesest kindlast esmamainimisest. Raamat sündis ajalehe Postimees jaoks kirjutatud artiklitest, kus püüdsin võimalikult lihtsas ja hoogsas stiilis, näidata, mis arheoloogide leitud esemete taga on või siis vastupidi, mida on keeruline kategooriliselt väita. 

Kõrvuti juba mainitud kaubaplommidega tegelen Lembi Lõugase juhitud teadusprojekti raames ühe eksootilise leiugrupi, hiliskeskaegse Valencia pottseppade valmistatud luksuskeraamikaga (https://en.wikipedia.org/wiki/Hispano-Moresque_ware). Kui enne Jahu tänava kaevamisi oli Eestist teada umbes kolmkümmend leidu, siis neile lisandus veel 80. Arvestades, et kogu Läänemere ümbrusest on seni teadaolevalt leitud alla 350 luksuskeraamika killu – on tegemist äärmiselt eksootilise leiugrupiga, mille vähene esinemus on tekitanud rohkelt spekulatsioone (nt palverändurite toodud suveniirid?), kuid vähe veenvalt põhjendatud vastuseid. 

Jooksva teadusprojekti kõrval on suuremaks väljakutseks ühe aastaid töös olnud uurimuse lõpetamine – kümmekond aastat tagasi asusin Eesti Teadusfondi grandi raames Tallinna varasema asustusloo arheoloogilist alusandmestikku kokku võtma. Vahes pisut üllatav, kuid hoolimata aastakümnete pikkusest arheoloogilistest uuringutest vanalinnas ning eeslinnade alal pole meil siiani kompaktset ülevaadet, kus, millal ja kui palju on Tallinna arheoloogiliselt uuritud. Teisalt, arvestades et tänaseks on arheoloogilisi välitöid tehtud ja juhuleide kogutud pea 1500 korral, siis pole imestada, et kõige selle sünteesimine nõuab aega. Hetkel, kus analüüsi ja uuritud objektide kataloogi hõlmav käsikiri ületas äsja 600 lk piiri, jääb vaid siiralt loota, et aasta lõpuks saaks ülearu mahukaks kujunenud oopusele lõpuks punkt pandud.

Tõsi on see, et kuigi vanuse poolest võiks mul 20 või isegi 30 tegusat aastat ees oodata, sõltub teadlase puhul kõik paljuski sellest, kui edukas oled sa projektide taotlemisel. Paraku on kurb tõsiasi, et praegu teadlasena tegutsedes ei tähenda see, et kahe aasta pärast sul mõni uus projekt töös on. Kui mõelda, et teadlase teadmine ja kogemus koguneb ajapikku, siis tundub iga katkenud teadlaskarjäär varem eraldatud vahendite raiskamisena. Kuigi jah, eks ole ju ka vastupidiseid näiteid…

Loomulikult on mul erialaseid soove ja unistusi. Sellist kollektsiooni, nagu tuli 15 saj II poolest päevavalgele Jahu tänaval, pole kindlasti Läänemere põhjaosas, aga ilmselt mitte ka terves Läänemere ruumis. Selles leiukogus on ka päris mitmeid selliseid esemeid, mida mitte kusagil mujal pole varem leitud. Loodan siiralt, et see kõik õnnestub korralikult publitseerida nii artiklitena kui ka korraliku uurimusena, sest huvi selle materjali vastu on rahvusvaheline – need vähesed väliskolleegid, kellel on õnnestunud leidudega koha peal tutvuda, on kogu erakordsust omalt poolt kinnitanud. Just paar päeva tagasi sain teada, et meie esimene võõrkeelne ülevaade leidudest (https://arheoloogia.ee/ave2018/AVE2018_13_Russow.et.al_Jahu.pdf ) on ühes Soome ülikoolis tudengitele sel semestril seminaris kohustuslikuks lugemiseks määratud. Mitmekülgselt tore uudis, alates meie väljaande märkamisest ja lõpetades kirjatöö tunnustamisega. Sellised asjad annavad kindlasti indu jätkata.