Loo pealkiri ei viita mitte ansambel Smilersi kontserttuurile ega ühelegi teisele kultuuri-, kunsti-, elu- või kirjandussündmusele ega -teosele. Ei, see viitab intervjuule kui tähtsale meetodile, mida tuhanded sotsiaaltöötajad üle maailma oma töös igapäevaselt kasutavad ja mille läbi inimestele lähemale pääsevad. Samuti on intervjuu vorm mugav iseenda reflekteerimiseks ja analüüsimiseks ning need oskused on sotsiaaltöö kontekstis üliolulised. Kõike seda ja palju muudki olen õppinud Tallinna Ülikoolis ja püüan killukese oma mõtetest tuua nüüd ka lugejani.

Kes ma olen?

Olen sotsiaaltöö eriala teise kursuse tudeng ja oma erialavalikuga väga rahul. Eripärana võib välja tuua selle, et gümnaasiumi lõpetamise ja ülikoolis õpingute alustamise vahele jäi mul tunduvalt rohkem aastaid kui keskmisel tudengil ja sellevõrra on olnud palju aega, et koguda, kogeda ja tunnetada elu erinevaid tahke. Minu sotsiaaltööalasteks lemmikmõisteteks on humanistlik lähenemisviis, säilenõtkus ja „võilillelaps“ ning peale õpingute lõppu tahan (ametlikult) pühenduda inimeste psühho-sotsiaalse heaolu suurendamisele.

Miks siis ikkagi sotsiaaltöö?

Kui kõik ausalt ära rääkida, polnud ülikooli astumist kaaludes sotsiaaltöö mu esimene valik. Elu on mind isiklikus plaanis kokku viinud mitmete vaimse tervise teemadega - kohati vägagi valusate, pikaajaliste ja traumaatilistega - ja nii unistasingi aastaid inimhingede tervendamisest psühholoogi või psühhoterapeudina, kaalumata muid võimalusi. Mäletan ennast gümnaasiumi lõpus andunult kutsesobivusteste täitmas ja rõõmustamas, et targad testide koostajad arvasidki heaks soovitada mulle selliseid auväärseid elukutseid nagu psühholoog, kirikuõpetaja, kirjanik või luuletaja. Kindlasti oli selles nimekirjas ka sotsiaaltöötaja amet, mõiste ise jäi mulle tollal aga võõraks ega pälvinud suuremat tähelepanu. Sotsiaaltöö olemust ja olemasolu teadvustasin esimest korda alles siis, kui pikema perioodi vältel igakuiselt Töötukassas käisin. Istusin oma järjekorda oodates ja kuulasin, kuidas klienditeenindajad inimestega suhtlesid – uurisid nende soovide ja võimete kohta, innustasid ebakindlaid end proovile panema, rahustasid ärritunuid jne. See kõik tundus mulle huvitav, jõukohane ja – mis kõige tähtsam – üsnagi „minulik“. Kui järg minuni jõudis, küsisin uudishimust kantuna, et äkki polegi tarvis rohkem otsida ja saan hoopis Töötukassasse tööle asuda. Klienditeenindaja puhkes naerma, siis jäi aga mõttesse, vaatas mu pabereid ja ütles, et kui mul päriselt selline plaan on, peaksin kõigepealt omandama sotsiaaltööalase kõrghariduse. Mõte oli idanema pandud. Saatuse suunaviitadena hakkas mu teele sattuma teisigi inimesi, kes olid lõpetanud või lõpetamas sotsiaaltöö eriala ja kes tegelesid just selliste asjadega, mis mullegi südamelähedased tundusid: nõustamine ja kogemusnõustamine, erinevate teraapiakallakutega gruppide läbiviimine, ühiskonna teadlikkuse suurendamine, nõrgematele vajadusel hääletoruks ja päästerõngaks olemine jne. Nii langeski liisk ja ma pole seda hetkekski kahetsenud.

Mida on sotsiaaltöö õppimine minus muutnud?

Kui keegi oleks viis aastat tagasi öelnud, et hakkan innustunult lugema eesti- ja välismaiseid uudiseid poliitika ja ühiskonna kohta, oleksin ta kõva häälega välja naernud. Reformid, muudatused, erakondade võimumängud ja debatid päevakajalistel teemadel tundusid vaid tühja sõnamulinana, millesse suhtusin – kui üldse kuidagi – siis kerge üleolekuga. Nüüdseks on aga ühiskonna peente jõujoonte märkamine ja nende sobitamine suuremasse süsteemi muutunud põnevamaks kui sudokude lahendamine ja seriaalide vaatamine kokku. Teiseks on nihkunud isiklik kontrollkese väliselt sisemisele – kui varem tundsin mõnes valdkonnas ebaõnnestudes, et olen vaid juhuslike asjaolude mängukann, kellest endast midagi ei olene, siis nüüdseks – kohati iseendalegi märkamatult – kaldub mu identiteet üha rohkem ohvriks olemiselt aitajaks ja eeskujuks olemisele. Eneseteostus, mis mängib nii suurt osa inimese õnnetundes või selle puudumises, vajalik olemise tunne, ühisesse suuremasse süsteemi panustamine – see kõik on tõstnud mu eneseusku ja andnud sihi kulgemisele. Olulisel määral on kasvanud ka mu isklik sotsiaalsus ja suhtlemisjulgus. Grupitööd, mis kogu gümnaasiumiaja jooksul kuulusid kõige hullemate õudusunenägude hulka, tekitavad nüüd pigem elevust ning stimuleerivad mõtlemist ja eneseväljendamist. Järjest lihtsam on ennast avada, jagada mõtteid ning võrrelda neid teiste omadega.

Miks ülikool?

Esimesel kursusel küsis üks õppejõud loengus, et kas selleks, et olla hea inimene ja teisi aidata, on vaja ülikoolidiplomit. Vastus on, et ei. Usun, et sotsiaaltööd tulevad õppima keskmisest niigi kõrgema empaatiavõimega inimesed, kes on juba olnud ja saavad jätkuvalt olema oma lähedaste jaoks ärakuulajateks, nõuandjateks, lohutajateks ja julgustajateks, ning et intuitsioon ja südametunnistus kaaluvad üles statistika ja teoreetilised teadmised. Tean, et paljudel vabatahtlikel, kes saadavad korda tänuväärseid tegusid, pole kõrgharidust ja see ei vähenda nende panust vähimalgi määral. Ometi näen iseendaga toimunud muutuste pealt ka seda, kui palju enesekindlust annab teadmiste tegelik omandamine ja kui palju on maailmas avardavat infot, milleni omal käel nö. nokitsedes poleks vist iialgi jõudnud – kasvõi sel lihtsal põhjusel, et vastust on raske leida, kui pole veel küsimuse olemasolugi teadvustanud. Ülikool on seega andnud mulle palju küsimusi. Vastuseid muidugi ka. Kui lisada siia veel üsna tavaline ülikoolidiplomist tulenev tõsiseltvõetavus paljude tööandjate silmis ja valikuvõimaluste laienemine tööturul, siis ongi küsimusele „Miks ülikool?“ vastatud.

Mis on sotsiaaltöös minu jaoks kõige olulisem? Mille poole püüdlen?

Eetika. Empaatia. Südametunnistus ja intuitsioon. Paindlikkus ja mõistmine, et ma ei pruugi küll kõike mõista, aga see ei tähenda, et kõigel poleks siin maailmas oma koht ja olemise põhjus. Enesesõbralikkus. Siiras huvi ja uudishimu iga inimese kui ainukordse ja lummava olendi suhtes. Tahe uskuda, et kõik inimesed on olemuselt rohkem head kui halvad - isegi siis, kui nad ise seda veel ei tea. Oskus seda usku meelde tuletada, säilitada või taasäratada ka siis, kui tundub, et kõik ongi läbinisti halvasti või kui mõnda inimest kohe üleüldse mõista ei suuda.

Mis motiveerib?

Vahel, kui mõni kodutöö eeldab kuhjades ingliskeelsete teadusartiklite lugemist või kui napist ajaplaneerimise oskusest tulenevad viimase hetke „üllatused“ tõstavad stressitaseme lakke, tahaks kõik nö. nurka visata. Oma väsimusega tuleb õppida tegelema – see on vajalik nii tudengile, tulevasele sotsiaaltöötajale kui üldse igale inimesele. Tegelikult võiks see olla õppekavas lausa kohustuslikuks aineks! Olen ka õppinud endas märkama ja ära tundma seda motivatsioonituse vastandit, mis lahvatab minus kirgliku ja ereda leegiga põlema siis, kui loen artikleid või vaatan uudisklippe ühiskonnas valitsevast ebaõiglusest. Sellest, kuidas kurnatud ema hooldab iseenda tervist tappes nii ööl kui päeval üksinda oma täiskasvanud voodihaiget poega; kuidas eakad või liikumispuudega inimesed istuvad oma korrusmajade korterites aastaid lõksus, sest treppidest käia ei suuda ja liftide paigaldamiseks raha ei leita; kuidas vähihaiged jäetakse tervishoiusüsteemi poolt surema, sest nende ravimine pole kulutõhus; kuidas linnaosade poolt jagatavaid tasuta konserve koguneb saama sadu pensionäre, kes külmetavad tunde pikkades järjekordades – mitte, et neil paremat teha poleks, vaid et nälg ja vaesus sunnivad takka – ning paljud jäävad ikkagi ilma ja söövad oma igapäevaseid makarone ilma lisandita; jne. Selline laiema pildi nägemine ja ühiskonna valupunktidele kaasaelamine vähendab tugevalt mu ajutist vaimset väsimust ja suurendab uskumust, et iga samm, mida teen, viib lähemale võimalusele ühiskonnas midagi reaalselt paremaks muuta.

Mis on veel oluline?

Selleks, et valupunktide teadvustamine ja nende likvideerimise püüd ei muudaks elu liiga kibedaks, tuleb osata ka rõõmustada positiivse üle. Näiteks selle üle, et üha tihedamini võtavad Eestis olulistel teemadel sõna sotsiaalselt erksa närvi ja suur südamega inimesed; et vabatahtliku töö tegijaid tunnustatakse ja tänatakse riiklikul tasandil; et MTÜ-sid, mis tegelevad otseselt abivajajate aitamise või aitamiseks vajaliku raha kogumisega, tekib juurde; et kogukonnad aktiviseeruvad, loovad uusi toredaid traditsioone ja hoiavad nö. omadel silma peal; et abivajajatel on võimalik teatud määral saada tasuta psühholoogilist või juriidilist nõustamist jne.  Olen kõige selle eest tänulik ja lõpetuseks olen tänulik ka lugejale, kes võttis vaevaks minu mõtteid lugeda. Võib-olla kohtume veel kunagi – loengus, piketil või konverentsil, kursusekaaslase, vabatahtliku või kolleegina...või lihtsalt inimesena. Kersti Saar on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltöö eriala 2. aasta üliõpilane.