Uurimuse keskmes on eurooplastest naisvõitlejad, kes lahkusid kodumaalt, et minna sõdima vastloodud Islamiriigi eest. Nüüd, kui nad soovivad koju naasta, seisavad nad silmitsi mitmete takistustega ja tekitavad pingeid üle kogu Euroopa, tuues kaasa erinevaid kaasmõjusid ja tagajärgi ning tõstatades keerulisi küsimusi, nagu kodakondsuse äravõtmine.

Selleks, et naisvõitlejate käekäiku paremini illustreerida ja kirjeldada, sisaldab essee lisaks teaduslikele andmetele ka väljamõeldud lugu, mille peategelaseks on Hamburgist Saksamaalt pärit Hazeena Fathima Hussain, kes läheb Islamiriiki otsima eneseteostust ja elu mõtet, mida ta oma koduriigist ei näi saavat.

Kui vaadata naisvõitlejate tausta, siis oli enamasti tegemist noorte haritud naistega, kellel olid ISISega liitumiseks erinevad põhjused – usulised, sotsiaalsed või isiklikud. Tihtipeale langesid nad kodumaal diskrimineerimise, rassismi või võõraviha ohvriks. Nad tundsid, et on ühiskonnast võõrandunud ja eraldatud, mistõttu vastloodud kalifaat tundus pakkuvat sarnaselt mõtlevat ühiskonda, kus lõpuks ometi nende mõistes võrdväärsete kodanikena oma isikuvabadusi nautida.

Hazeena-suguste naiste saatus, kes vabatahtlikult ISISega ühinesid, tähendas abiellumist ja kodus nelja seina vahel viibimist. Samas ei tähendanud see, et nende roll Islamiriigis ebaoluline oleks olnud. Tõendeid napib, aga naised osalesid aktiivselt propagandas ja uute järgijate värbamises sotsiaalvõrgustikes; samuti ei saa välistada, et nad osalesid tegelikus võitlustegevuses.

Euroopa Liit on olukorrale reageerinud mitmesuguselt. Europol peab mässulisi potentsiaalseks ohuks julgeolekule. Vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2178 võib terroristidena käsitleda isegi neid, kes ei kavatsenud terroristlikust tegevusest osa võtta. Julgeoleku tagamiseks on astutud samme nende isikute vaba liikumise piiramiseks.

Kuigi ELi piires on erinevaid lähenemisi, on mitmed liikmesriigid vastu võtnud uusi seadusi, millega võetakse ära nende isikute kodakondsus, kes arvatavasti või eeldatavasti viisid läbi terroriakte ning kujutavad endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. Tagajärjeks on õigusvaakum, mis võib kahjustada rahvusvahelisi rahu kindlustamise püüdlusi. EL liikmesriigid, kes takistavad oma kodanike koju pöördumist, eiravad samas tõsiasja, et radikaliseerumine leidis aset nende territooriumil, juba enne ISISega liitumist, pannes osa vastutust nende õlgadele. Sellise pigem moraalivastase käitumisega veeretatakse probleem juba niigi raskes olukorras oleva piirkonna õlule, kes peaks mässulisi kinni pidama, nende üle kohut mõistma, ja hiljem, vastavalt kohtuotsusele, nende karistused ellu viima. Seda olukorras, kus nendel aladel on praeguseks sõjategevuse tõttu puudulik vastav infrastruktuur, administratiivüksused, ja inimvõimekus. Praegusel hetkel ei ole ka piirkonnas asuvad kinnipidamislaagrid enam ohutud ja võivad olla edasise radikaliseerumise asukohtadeks, esindades seega ohtu nii piirkonnale endile kui potentsiaalselt Euroopale ning ülejäänud maailmale. 

Selle äärmiselt kompleksse probleemi lahendamiseks on vaja välja töötada mahukad riikideülesed resotsialiseerumise strateegiad ja -poliitikad, mis võimaldaksid antud probleemile leida kõige paremad vastused. Parimate tulemuste saavutamiseks ja terroriohtude vähendamiseks peaks antud tegevus olema järjepidev, kindla eesmärgiga ning ennekõike hõlmama rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikide koostööd, mitte iga riigi individuaalset lähenemist. Lihtsaid lahendusi antud keerdküsimustele ei eksisteeri, ent olemasolevate probleemide pisendamine ja võimalik eiramine ei pruugi riikide poolt olla mitte ainult silmakirjalik, vaid tulevikule mõeldes ka ohtlik. 

LOE ESSEED