Karin, kui hea iga on 50 aastat ühele lauljale?
Tänan küsimast - tunnen ennast olevat täitsa heas vormis! 
Hääl on laulja instrument ja sellega tuleb heaperemehelikult ümber käia, pidevalt arendada, lihvida ning mis põhiline – hoida pidevalt töös. Nii on mind õpetatud ja sellest olen lähtunud.

Kui hea/halb aeg on praegu ühele lauljale?
Minu töökohaks lauljana on Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kollektiiv, kes annab aastas 60-70 kontserti ja üle poole oma esinemistest on harjunud tegema väljaspool Eestit. 
Aasta tagasi, just märtsis, kontserttuuride võimalus katkes ja elu muutus järsult. Õnneks sai suvel taas muusikalist tegevust alustada, tekkisid kontserdivõimalused Eestis, sahtlis ootel olnud salvestuste ideed tõsteti välja. Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata raskustele oleme olnud pidevas töös ja saanud teha huvitavaid programme ning sattuda Eestis esinema paikadesse, kus EFK pole kunagi üles astunud.
Vabakutseliste muusikute elu on praegu aga kahtlemata väga keeruline.

Kui hea iga on 50 juhendajale, dirigendile?
Juhendaja kapital on aastatega kogenud oskused ja kogemus. Seega on siin suurem pagas ainult abiks.

Mis on kollektiividest koroona ajal saanud?
Kollektiividele on aeg mõistagi väga keeruline. Koor ja ansambel vajacad ühes hingamist, koos laulmist, ühte jalga käimist ning võimalust esineda. Laulmine on praegu aga eriti kõrge ohutasemega huvitegevus ja kõik eelmainitu on olnud alates novembri lõpust taunitud või suisa keelatud. 
Õnneks septembrist detsembri alguseni oli võimalik peaaegu normaalselt tegutseda, aga valmis harjutatud jõuluprogrammid jäid siiski paremaid aegu ootama. Vox Novaga olime õnnelikud, et jõudsime vähemalt ühe vahva jõululauluvideo salvestada.
Alates jaanuarist jälgime täpselt, millisel moel on huvitegevus lubatud - kui lubatud on väikesed grupid, laulame rühmades ja kui vaid individuaalne töö, siis ongi üks laulja juhendajaga. Põhiline on, et lauljatel oleks juhendatud kontakt nii oma hääle, repertuaari kui kollektiiviga. Samas tuleb mõista ka neid, kes praegu peavadki laulmist liiga ohtlikuks ja ei julge tulla.
Tantsijaid on võtnud kinni õues huvitegevuse harrastamise loast ja nii võis neid Nova maja ees ka päris käreda pakasega harjutamas kohata. Külmas laulmist siiski ei soovitata.

Kui kaua oled juba seotud Tallinna Ülikooliga?
Esmalt: olen Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuurharidusteaduskonna vilistlane.
Aastal 2000 kutsus mu dirigeerimisõpetaja Merike Aarma mind toonase Kultuuriteaduskonna kammerkoori juurde, mida ta juhatas, hääleseadjaks. Koor kasvas aastatega Tallinna Ülikooli Kammerkooriks ja oli oma tasemelt võimeline aastal 2010 võitma Eesti Kammekooride Festivalil grand prix ning saavutama kõrgeid kohti mitmel teisel konkursil. Lisaks Merikesele töötasid koori juures eri aegadel dirigentidena Paul Ruudi, Aivar Leštšinski, Aarne Saluveer ja Sander Tamm, kelle kõigiga oli inspireeriv-arendav koostöö. 
Just TLÜ Kammerkooriga töötades sain tunnetuse, kuidas vokaalpedagoog võiks harrastuslauljatega töötada nii, et sellest oleks kasu ja läbi lauljate arengu saaks dirigent ellu viia oma parimaid muusikalisi mõtteid.
2015. aasta sügisel kujunes elu nii, et kammerkoori aeg sai ümber ja sealsete lauljate baasil sündis vokaalansambel Vox Nova, mida juhendan tänaseni. Samal ajal alustasin tööd vokaalpedagoogina ka Tallinna Ülikooli Naiskoori juures, esialgu dirigent Rasmus Erismaa kõrval, aga nüüd juba mõned toredad aastad on tüdrukuid juhatamas energiast ja muusikast pakatav dirigent Toomas Voll. Ühe lühikese perioodi seadsin hääli ka BFM segakooril.

Mida ülikoolis tehtust on hea CV-sse lisada?
Mul on oma visioon ilusast häälekõlast ja selle poole ma lauljatega töötades tahan jõuda,
püüdes kasutada aega, mis mulle on antud, et nii mina kui ka juhendatavad oleksime õnnelikud oskuste arengu üle ja saaksime tasapisi liikuda üha nõudlikuma repertuaari juurde.
Olin väga meeldivalt üllatunud, kui detsembris sain Üliõpilaskonna teenetemärgi ja võtan seda suure tunnustusena.
Veel valmistab rõõmu, et viimastel aastatel on TLÜ kollektiivide ja nende juhendajate vahel tekkinud hea ühise meeskonna tunnetus, oleme teinud projekte nii kõik koos kui eri kooslusi katsetades – olgu siis siinjuures mainitud Rasmus Puuri Tallinna Ülikooli kantaadi ettekanne 2018. aasta märtsis, uhked jõulugalad, aga ka kontsertetendused, kus ühendatud tants lauluga või lihtsalt meeleolukad seganumbrid aktuste tarbeks.

Milliseid plaane tulevikuks pead?
Praegu on küll selline aeg, et kui plaane teed, koroonaviirus naerab...
Aga vaatamata ärajäämiste ahelale on ikka lootus, et ükskord saab taas tunda rõõmu koos laulmisest, esinemistest, suurtest kontsertidest ja neid ei pea keegi kartma. Sinnani tuleb rahulikult toimetades vastu pidada, avastada neid võimalusi, mis tänases päevas on võimalikud.