Kuidas kõlab ekspertide hääl Eesti ühiskonnas?

Katrin: Teisel novembril kirjutas kolumnist Janan Ganesh ajalehes Financial Times, et praegu pole suurim oht demokraatiale mitte autokraatia (loe: Trump), vaid hoopiski ebakompetentsus. Jaak Jõerüüt iseloomustas äsja Eesti Päevalehes praegust aega tabavalt sõnadega „lolluse terror“, mis viitab sellele, et asjatundlikku arvamust avalikus debatis just ülearu palju pole või ei pääse see mõjule. Eks see tõdemus sünnitas ka selle saate. Soov eksperdid rohkem valgusvihku tuua ja nende hääl kõlavamaks muuta.

Mart: Hetkel on olukord suhteliselt hea. Mulle meeldib, et siis kui häda on tõepoolest käes, vähenevad igasugused „lameda maa“, „jooge pesuloputusvahendit“ ja „5G tapab“ teooriad ning keskendutakse nende inimeste väljaütlemistele, kes ühte või teist teemat tõepoolest

„Miks ei võiks olla just teadlased meie aja kangelased?“

jagavad. Näiteks lubatakse rääkida viroloogidel viirusest ja laevaehitajatel laevaõnnetusest. Vähem otsib ajakirjandus äärmuslikke ja ette teada ebakompetentseid arvajaid.
Muidugi võiks teadlaste hääl kõlada veelgi selgemalt ka kriisivälisel ajal, aga mõnikord on põhjus teadlaste endi soovimatuses ning oskamatuses avalikkusega suhelda ja enda töid esitleda. Julgustan kõiki kolleege rääkima enda saavutustest või isegi pooleliolevatest teadusprojektidest lihtsalt ja inimkeeli, sest ühiskond vajab kangelasi. Miks ei võiks olla just Eesti teadlased meie aja kangelased?

Ilmselt on palju eksperte, kes jagavad meelsamini enda teadmisi ja kogemusi kirjatükkides, sest kaamera ees rääkimine on ebamugav. On Teil jagada mõni nipp, kuidas tulla toime kaameranärviga?

Katrin: Sel teemal võin teha soovijatele pikema koolituse, aga kõige rohkem aitab kogemus ja siiras soov oma sõnumit jagada. Kui esinetakse n-ö poolvägisi, on tulemus niru. Igal juhul aitab hea ettevalmistus igaks konkreetseks esinemiseks.

Mart: Kaameranärv nagu ka lavanärv on normaalne nähtus – see peab olema. Esinemine pole mingi mõnus jutuajamine sõpradega, vaid eeldab keskendumist, selget keelt, kiiret reageerimist ja tahet ennast verbaalselt väljendada. Kui viimane on täiesti vastukarva, siis ei tohi mitte kedagi panna sunniviisiliselt esinema. Välja arvatud nendel ametikohtadel, mis loomu poolest esinemist eeldavad.
Mina soovitan enne eetrit põhisõnumid ette valmistada, võimalikud kriitilised küsimused läbi mõelda, olla hetke iseendaga, hingata sügavalt sisse ja välja, vabastada end ülakeha pingetest (harjutused kaelale ja turjale) ning teha mõned diktsiooniharjutused. Lisaks on oluline suhtuda heatahtlikult nii enesesse kui teistesse saates osalejatesse. Kui midagi läheb sassi, siis pole tarvis enda peale pahaseks saada. Pigem tasub võtta hetke mõtlemiseks ning siis lausega uuesti algusest alustada. Kindlasti tuleb varuda esinemise ajaks vett.

Elame ajastul, mil üks kriis ajab teist taga, ent igas halvas on ju ometi ka head. Mida positiivset on viimased kriisid toonud?

Katrin: Üldises plaanis on positiivne kindlasti see, et inimelu on hinnatud kõrgemaks kui majanduskasvu, efektiivsust või SKP-d. Enne kriisi tundus, et midagi tähtsamat nendest polegi. Niisiis on kriis nii mõnedki väärtused õigesse paika loksutanud. 

„Kriis on nii mõnedki väärtused paika loksutanud.“

Isiklikult olen kõige enam nautinud võimalust olla rohkem looduses ja näha aastaaegade vaheldumist. Ma ei mäleta nii imeliselt kuldset sügist!

Mart: Selle küsimuse vastuseks võiks kirjutada suisa essee, aga ma vastan sel korral lühidalt. Eesti kui väikese riigi puhul on hea, et paranenud on usaldus nii teadlaste kui ka ametnikkonna vastu, kes teevad igapäevaselt oma tööd meie parema tuleviku nimel. Muidugi näitab kriis ära ka selle, kes suudavad olla tõelised liidrid ning aitab paremini valmistuda uuteks võimalikeks kriisideks ja tõstab kõigi ühiskonnaliikmete vastutustunnet. Nii ongi. Mitte ainult riik, vaid ka meie ise peame olema teadlikud riskidest ja valmistuma võimalikeks kriisideks. Hea riskijuhtimise korral ei pruugi kriis üleüldse sündida, see vaibub eos või on kergemate tagajärgedega.

Ühiskonnas on suured mured vaimse tervisega ning järjest olulisem on leida võimalusi, kuidas „auru välja lasta“. Kuidas maandate Teie end peale stressirohket tööpäeva?

Mart: Õnneks olen ma enamasti positiivse loomuga ega jää täielikult kinni eilse päeva muredesse. Püüan olla füüsiliselt aktiivne – minu püüdlustele aitab kaasa igapäevane tegelemine koeraga, hea seltskonnaga spordiklubi ja nokitsemine oma Nõmme maja juures. Käin aeg-ajalt sõpradega merel purjetamas ja mul on suur ning sõbralik pere, kes suudavad aidata raskematel hetkedel. Laulmisega sain mõningal määral hakkama juba varasemalt, aga sel aastal alustasin kitarriõpinguid Artur Skrõpniku juures. Ma tahan oma ellu rohkem muusikat. Sellega tegelemine mõjub rahustavalt ja maagiliselt, iga väike samm parema pillimängu poole rõõmustab mind. Lisamata ei saa jätta sedagi, et mulle meeldib mu töö tudengitega.

 

 

Katrin: Mind aitab mu neljajalgne sõber, kes siis, kui ma liiga kauaks ennast diivanile teleka ette unustan, hakkab jube tüütult jõurama, ega jäta enne, kui jalutama läheme. Me mõlemad armastame väga metsa ja merd. Ja seenel käimist!

 

 

 

 

 

Kui saaksite otse-eetris kaassaatejuhilt midagi küsida, siis mille kohta uuriksite?

Katrin: Kuidas Sina saad hakkama iseenda vaatamisega ekraanilt, mis näitab halastamatult aastate kulgemist?

Mart: Katrinilt tahan teada, kuidas ta sellise töö puhul, kus on vaja vastutada suurte süsteemide juhtimise eest, oma pingeid maandada on suutnud. Olgu selleks, siis ministeerium või Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut. Samuti sedagi, et mis ta nüüd selle oluliselt suurema vaba ajaga peale hakkab?

(Toimetaja: Neile küsimustele võiksid vastata saatejuhid enda järgmises „Ekspert Eetris“ saates!)

Millist tagasisidet olete saanud saatele „Ekspert Eetris“?

Katrin: Positiivset!

Mart: Peamiselt heatahtlikku, aga sedagi, et päris hästi seda saadet veel ei teata. Iga asi võtab aega.

Milline on olnud Teie lemmiksaade?

Katrin: Kas just lemmik, aga väga uhke oli teha viimast saadet  Oscari-võitja German Golubi, tema õppejõu Peeter Simmi ja Edith Sepaga. Juba põhjus ise oli nii erakordne ja German ise on erilist klassi mees. Eriline oli ka intervjuu Tiit Landiga, seda, tõsi küll pigem saatevälistel põhjustel. Tema lahkumine Tallinna Ülikoolist ja ka meie toreda koostöö lõpp andsid sellele oma tooni.

„Mind huvitab ühiskonna toimimine tervikuna ja inimeste motivatsioon teha ning mõelda just nii nagu nad seda täna teevad.“

Mart: Minu lemmiksaade  oli meie emeriitprofessori Talvi Märjaga, mil me kolmveerand tunni sees püüdsime anda ülevaate nii tema elutööst kui ka laiemalt täiskasvanute elukestvast õppest. See polnud muidugi lihtne ülesanne, aga tema humoorikad ja eri ajastuid iseloomustavad näited tegid selle jutuajamise pööraselt põnevaks. Ma olen saatejuhina rahulolev, sest ma ei pea alati lähtuma ajakirjanduslikust kontekstist või toimetuse nõudmistest. Võime rääkida sellest, mida peame õigeks ja alustada külalisega juttu just sellest kohast, mida peame mõlemad kõige vajalikumaks. Loomulikult kooskõlas hea tempo ja huvitavate näidetega.

Mis teemadel unistate veel saadet juhtida?

„Miks me jääme üha enam kinni olevikku, suutmata teha olulisi asju, mis mõjutavad inimkonna tulevikku?“

Katrin: Põnev oleks arutleda mõne kolleegiga aja üle – kuidas on inimene läbi aastatuhandete aega tajunud ja miks me just nüüd üha enam jääme kinni olevikku, suutmata teha olulisi asju, mis inimkonna tulevikku mõjutavad. Ausalt öeldes huvitavad mind teemad, millest ma suurt midagi ei tea, sest nii on võimalus targemaks saada. Ja neid teemasid on väga palju.

Mart: Mind huvitab ühiskonna toimimine tervikuna ja inimeste motivatsioon teha ning mõelda just nii nagu nad seda täna teevad. Õnneks on Tallinna ülikoolis esindatud erialad, mis mõtestavad ühiskonda laiemalt ja needki, mis vaagivad inimpsühholoogia eripärasid.
 

Vaata "Ekspert eetris" saateid