Olen mõtisklenud naiste positsiooni üle Eesti ühiskonnas läbi meie õigusajaloo uurimise. Samas huvitab mind kaasaegse ühiskonna analüüs ja nii olen näinud kasvamas märke, mis andnud mulle julgust öelda, et oleme valmis suurema arvu naiste tipp-poliitikasse tulekuks. Loomulikult peab see tähendama, et murduvad mingid varasemad arusaamad, kirjutab Peeter Järvelaid. Mõned päevad enne presidendivalimiste uut vooru parlamendis iseloomustas kirjanik Andrus Kivirähk Eestile valitavat esimest naispresidenti kirjandusklassikast tuntud Kõrboja perenaisena. Kõik see on kokkuleppe küsimus ja mina ei tahaks meie tuntud kirjanikuhärraga vaielda. Siiski lisaksin, et nii Kõrbojal kui läbi ajaloo kõikjal on naised saanud teha otsustavaid samme varem meeste ametiteks peetud positsioonidele, kui ühiskonnas on olnud suurte segaduste ajad. Meie ajaloos on olnud varemgi väga tarku ja kangeid naisi, aga seni oli häda selles, et ühiskond polnud valmis naist riigipeana aktsepteerima. Isegi Kersti Kaljulaiu valimise järel alles ootab meie tublisid naisi valitsusjuhi koht. Kuigi maailmas naispoliitikutel üha enam võimalusi teha karjääri kõige kõrgemate ametiteni riigis, on paljudes ühiskondades varem vaid meeste pärusmaaks peetud ametisse astuva naise tegevus eriliselt luubi all. Ootused siin alati palju kõrgemad. Pole kahtlust, et 3. oktoober 2016 peab minema Eesti (poliitilisse) ajalukku erilise murrangulise päevana. Seni on 3. oktoober juba ajalooliste sündmuste poolest suhteliselt ülekoormatud ja nende seas palju selliseid sündmusi, mis olid meie ühiskonna seisukohalt murrangulised, aga samas väga valusad. Nüüd ongi küsimus, kuidas antud murrang sisustada positiivselt. See tähendab aga asjaosalisele suurt väljakutset, mis saab realiseeruda loomulikult vaid siis, kui meie ühiskond ja selle poliitiline eliit suudab end ümber kohandada. Ma lisasin pealkirja ka Rootsi kuninganna Kristiina (1628-1689) nime, sest oli ju tema meie ala valitsenud naistest üks huvitavamaid ja targemaid ning naine, keda kasvatati kroonprintsi kasvatusreeglite järgi. Kuninganna Kristiina saatus jäi küll kurvaks näiteks sellest, kuidas kujuneb tegelik elu, kui targa naise eneseteostuseks pole veel aeg ühiskonnas küps. Tegelikult me ei peaks ajaloolisi eeskujusid otsima vaid naaberrahvaste ajaloost, sest näiteks meie riigimees Jaan Poska (1866-1920) kasvatas oma vanemaid tütreid tegelikult kui poegi ja tema juristiameti omandanud tütar Vera Poska-Grünthal (1898-1986) omas kindlasti juba suurt potentsiaali astuda isegi oma isa jälgedesse. Meie poliitilise kultuuri jaoks oleks vaja suhteliselt kiirelt vaja kirja panna näiteks ka Vera Poska-Grünthali biograafia, et saaksime ühiskonnale meelde tuletada vahepeal katkenud võimalused, mida meie haritud naised olid juba 1930ndatel aastatel suutelised Euroopa koostöös looma. Eesti ühiskond võrdleb kandidaate ikka Lennart Merega, sest meile tuntub, et tänapäeval on meie riigipea kohustatud olema rahvusvaheliselt parketivõimeline, diplomaadisoonega inimene. Samas tahame me kodutanumal näha presidenti just Konstantin Pätsi moodi Eesti riigi vanemana, kel asja igale poole omal maal ja kes tahab meie kodu kaunimaks teha. Seega – seesama Kõrboja uue perenaise ideaal, kus tark naine paneb korda lagunema tikkuva talu. Tasub lisada, et aasta 2016 on Eesti mentaalses arengus murranguline aeg ka selles mõttes, et kui ligi kaks aastakümmet on Eestis valitsenud arusaam, et naise karjääri lapsed segavad, siis sel aastal osalesid presidendivalimistel nii Mailis Reps (viie lapse ema) kui ka Kersti Kaljulaid (nelja lapse ema), kes saavad ühiskonnale saata selle signaali, et naine suudab oma saatuseteed käia ka juhul, kui ta ei loobu võimalusest olla ema. Väikse elanikkonnaga Eesti ühiskonna jaoks on see väga oluline sõnum, mida juba kaua oodatud. Eesti ühiskond saab nüüd öelda, et parlamendis valitud naispresidendiga on tegelikult toimunud suur ja oluline murrang meie poliitilises kultuuris, millel on kindlasti veel täiendavaid tagajärgi. Kersti Kaljulaiul on presidendi ametis kindlasti olemas head eeldused saada tõesti tegusaks presidendiks ja jääb vaid loota, et tema ametiaja välised olud saavad olema selle ameti täitmiseks soodsad. Ühiskonna kriitilisem osa peab aga aktsepteerima asjaolu, et Kersti Kaljulaid esindabki seda Eesti ühiskonna võitjate põlvkonna naisekuju, mille me ühiskonnana tervikuna oleme 21. sajandiks oma kultuuris loonud. Tahaks tõesti loota, et temalt võib oodata just seda empaatiat, aga ka julgust emana öelda ühiskonnale suhteliselt otse, mida meilt kõigilt endilt tuleks oodata, et koos Eesti elu ühiskonna enamuse jaoks tõesti paremaks ja elamisväärsemaks muutuks. Teksti autor: TLÜ ühiskonnateaduste instituudi õigusajaloo ja võrdleva õiguse professor Peeter Järvelaid. Arvamusartikkel on avaldatud ERRi portaalis.