Roheline ülikool

Marko Veinbergsi isetoimetav peenar

„Isetoimetav peenar toimetas mu teadvuses juba ammu enne tänavust kevadet, mis lisaks kõikidele muutustele tõi kaasa ka maakodu soetamise – võimaluse minna kaugele ära, päris tegevuste juurde,“ ütleb Marko Veinbergs, kes talvel lõpetas magistriõppe molekulaarse biokeemia ja ökoloogia õppekaval.

Permapeener hoos

Kõneleb Marko Veinbergs:

Kasvasin üles aedades, Jõhvi äärelinnas. Kõik kasvatasid, kõigil oli aed, aiad toitsid. 
Juba väga vara märkasin ja tahtsin lahti mõtestada eluslooduse muutusi ja kulgemist. Kindlasti käis alateadlikult sellega kaasas ka mõte, kuidas looduselt targalt kasu saada. 

Kevadel sai võimalikuks teha katset isetoimetavate peenardega. Siin saab mängu tuua permakultuuri põhimõtte – las loodus toimetab ise, mina ainult jälgin ja vajadusel suunan. Kõlab ühtlasi keeruliselt ja lihtsalt. 

Permakultuuri on peendetailideni mõtestatud ja seletatud palju, selle kohta leiab kergelt rohket infot. Et aga infos mitte liiga ära eksida, soovitan ma suhtuda asjasse äärmise loomingulisusega. Isetoimetav aed vajab mõttetööd enam kui kätetööd. Ja algus on alati raske – permapeenarde rajamisel on see ainuke töömahukas etapp.

Veinbergsi kontseptsioon

Esiteks saarenotid

Oma peenrad ladusin talvel tormist murtud saarenottidest. Põhja tassisin oksaprahti, lehti, käbisid ja kõiksugu muud orgaanilist materjali. Katsin kõik muttide üles aetud mullaga. Esimesel aastal on peenar veel toores, peenra sisesed aineringlused, elussüsteemid ja laguprotsessid pole veel paika loksunud. Jooksvalt viisin peenrakuhilatesse kohvipaksu, vihmausse, risu põletamise tuhka. Ja mis kõige olulisem – sain naabertalust sitta! 

Eksperimendi korras külvasin kõike ja palju – tulemus on piltidelt näha. Tekkisid kunstlikud, ent elurikkad kooslused, mis mitmekesistasid terve suve ja sügise vältel toidulauda olulisel moel. 

Permakultuuri põhimõtte kohaselt peaks taimed kasvama sarnaselt looduses sündivaga – mitmekesistes kooslustes. Ainuke häda on, et looduses tomat, peet, till, mungalill ja oblikas koos ei kasva. Ja sellest tulenebki uus vaade taimekasvatusele: luua loominguliselt uusi koosluste süsteeme, neid jälgida ning seoseid märgata. Ja mis kõige olulisem, sellest kõigest ise toidu ja teadmiste näol kasu lõigata. 
Tegelikult on need teadmised meil kogu aeg lähedal olnud. Mulle tundub, et aiakoosluste toimimise kogemuslik pagas on eestlaste hulgas suur – aias toimetajad toimetavad lihtsalt omasoodu, ja infot lekib pigem vähe ja teises vormis.

Riskid ja rünnakud

Oluline on ka mõista, et selline isehakatatud süsteem on avatud süsteem ja otseselt seotud ka kõige ümbritsevaga. Jah, rikkalik kooslus on välistele mõjuteguritele teatud piirini palju vastupidavam kui monokultuurne taimekasvatusüksus. Aga ka seal tuleb teatud riskidega arvestada. Näiteks põld-võõrkapsale korraldas loodus mastaapse söödikuteinvasiooni. Teises peenras ehk kolme meetri kaugusel jäid taimed puutumata. Valge klaar söödi esimesel ööl pärast istutamist. Kapsad kannatasid liblikate sigimisrünnaku all. 

Tegelikult näris miski kõiki eksperimendis osalenud taimi, aga tervikuna pidas kogu kooslus, mõnede üksikute eranditega väga hästi vastu. Saagi andsid kõik istutatud taimed – mõned väga hea, mõned kesisema. Aga märksõna on mitmekesisusel – minu eesmärk polnud toidutoodangu suurus. 

Mitmekülgse tooraine saadavus käivitab aga (lisaks süljenäärmetele) ka muud loovuskanalid. Nagu ikka, kui kogeda midagi uut. Ning loovuse ja looduse koostööst koorub alati midagi uut. Ja kõik see uus ilmutab end kogu protsessi juures. 
Enda kasvatatud toidul on ka üks kirjeldamatu (hea) omadus. Selleks, et sellest aru saada, tuleb aga tooraine ise kasvatada ja see ka toiduks võluda. Ja ainuke, mida imelise tooraine kasvatamiseks vaja, on ruum ja loovust. Loodus tühja kohta ei salli – seega või peenra luua kõikjale, kus selleks ruumi.