Mati Hint lõpetas Tartu ülikooli 1963. aastal väärika diplomiga, mis tõendab ülikooliharidust – praeguses mõistes magistrikraadi – eesti ja soome-ugri filoloogias, strukturaalses ja matemaatilises lingvistikas. Tartu toonane generatiivse grammatika rühm vahendas maailmateaduse moodsaimat mõtlemist ning andis eesti lingvistika kaasajastusele ja edasisele arengule tohutu tõuke. Õpinguid ja tööd jätkas Hint Teaduste Akadeemia keele ja kirjanduse instituudis. Filosoofiadoktoriks väitles Hint end juba aastal 1971 ja tegi seda hiljem teistki korda. Väideldes end Helsingi Ülikoolis 1997 (taas) doktoriks, vahetas Hint filoloogiateaduste kandidaadi diplomi samaväärse, kuid kõlalt väärikama vastu.

Tallinna Ülikooli dotsendiks sai Mati Hint 1975. aastal. Kommunistlikus ühiskonnas ei lubanud tema vastuvõetamatud vaated normaalset akadeemilist karjääri ja liikumist. Rahvusvaheliselt oli Hint tuntud tänu oma töödele, mille suurt kaalukust tõstis nii morfofonoloogia võtmepositsioon toonases keeleteaduses kui ka keeletüpoloogide jätkuv huvi eesti keele vastu. Meie fonoloogiliselt mitmekesine keel andis Hindi tähelepanuväärsetele teoreetilistele vaadetele avara lähtepunkti. Rahvusvahelisi kontakte toetas 1970. a fennougristika maailmakongress Tallinnas. Mati Hinti tunti ja viidati üle maailma. 

Ometi oli Mati Hindile täiesti suletud N. Liidu riigipiir. Kõik tema kontaktid said areneda vaid kirjavahetuse kaudu – kuid seegi oli KGB pideva jälgimise all. Oma esimesele väliskonverentsile pääses Hint  alles 1989. aastal, kui oli juba üks Eesti rahvarinde liidreid. Ka siis üritas KGB viisa saamist viimsepäeva laupäevani pidurada, andes väljasõiduloa Kremsi fonoloogia- ja morfoloogiapäevade algamise eelõhtul. Nõutavalt tuli sõita Moskva kaudu ja saada suletud saatkonnast puhkepäeval Austria sissesõiduviisa, ning ehkki kaasas oli üks foto teab mitme nõutava asemel – viisa ta sai. Kui Hint lõpuks ürituse kolmandal päeval astus konverentsiruumi, tõusis kogu saal plaksutades püsti. See oli aplaus Hindile ja Eestile, mis on ühe elu kaks lahutamatut poolt. Professoriks sai Hint alles uuel ajal, aastal 1999. 

Eesti, eestlus, eesti kultuur ja eesti keel oli Mati Hindi elu, olgu siis professorina, riigikogu liikmena, Eesti esindajana Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel, Eesti Rooma Klubi liikmena, maailmamõtte tõlkijana või avaliku eetilise hääle rollis, kes kunagi ei lase silmist teisi keeli, teiste inimeste ja rahvaste elu Eestis või kultuuri arengut maailmas. Oleks isegi piinlik loetleda, mida professor Hint on oma elus jõudnud teha. Selleks oli ta liiga tuntud, olles tõlkinud Goethet, avaldanud kuulsa „Eesti sõnafonoloogia”, siiani käibiva erudeeritud keeleteoreetilise lugemiku „Häälikutest sõnadeni”, „Eesti keele foneetika ja morfoloogia”, eesti mõttelukku kuuluva „Keel on tõde on õige ja vale”, oma poja Madis Hindi mälestusele pühendatud raamatu „Minu vaade maale ja merele” jne ning rääkides oma vaheda sulega eesti keele, kooli, kultuuri, ühiskonna ning maailma asjades pidevalt kaasa.

Ka Mati Hindi elukäik ei ole midagi niisugust, mida paaril lehel saaks kirjeldada. Seitsmekümnendate lõpus töötas Mati Hint Henno Rajandi jt KKI grammatikutega koos kooli jaoks välja uue ainekava, alustas oma õpikuautori-karjääri ning tegi ilma vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis. Oma üliõpilastega koos uuris Mati siis muutusi eesti morfofonoloogias ja aitas kaasa sellele, et õigekeelsusotsused toetuksid uurimistulemustele. Mitte kunagi varem ega hiljem ei ole samas valdkonnas tehtud nii ulatuslikku uurimistööd, nagu toona tegi Mati Hint koos paari kolleegiga. 

Hint oli ka Tartu ja Tallinna üliõpilaste pidevate sidujate ringis. Tema eestvõttel jätkusid varem alanud ühised üliõpilasolümpiaadid ehk võistlused eesti keele ja kultuuri tundmises. Tema professuuri ajal said alguse ka kahe ülikooli jätkuõppe ühisseminarid.

Kaheksakümnendatel rääkisid üliõpilased oma erilisest kogemusest Mati Hindi juhitud murdepraktikal ja tema rangetel eksamitel. Üliõpilane oli Hindi jaoks alati noor kolleeg, mis tähendab noorele täit vastutust, suurt õpivõimet, täpset uurimistööd ja kõrget taset kõiges, kuid ka kollegiaalseid suhteid, külaskäike Hindi koju, osasaamist Hindi rikkalikust lingvistika- ja kultuuriraamatukogust jm äärmiselt rikastavat. 

Mati Hint kuulus erilisse lingvistide seltskonda, kes ühelt poolt esindab lingvistikatippude põlvkonda 1960ndate kultuurihüppega traditsioonide surve alt vabanenud maailmas, kus riikide piirid on avanenud ja globaliseerumine alanud. Teisalt esindas Mati Hint keeleteadlast avaralt erudeeritud professuuri ajast, kus maailma mõistus oli tema vaimne eliit. Ta ei olnud ühe kitsa keeleeriala, vaid lingvistika asjatundja avara maailmapildi kontekstis, ühtaegu tugev teoorias ja rakenduses, keelte ajaloo ja nüüdispildi, ühe keele sügavuse ja variatiivsuse, murrete ja keelte võrdluse valdkonnas. Maailm on väga muutunud ja niisuguseid professoreid kohtab juba väga palju harvemini.

Jääb vaid öelda: meil oli see au. 

Tallinna Ülikool
Eesti Keele Instituut
Eesti Vabariigi Haridus- Ja Teadusministeerium
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Rooma Klubi