fotol: (vasakult) Aija sakova, Eret talviste, birgit poopuu ja katrin niglas

Võrdse kohtlemise volinik Eret Talviste: naistepäev tähistab rahu, vabadust, patsifismi ja inimõigusi

Sel naistepäeval on mu mõtted Ukrainas, Venemaal, ja nii mõneski teises endises idabloki riigis. Muidugi ka Eestis, vabas Eestis, millel on olnud naissoost president Kersti Kaljulaid, ja on naissoost peaminister, Kaja Kallas. Mulle meenub pilt neist kahest naisest värvilistes kleitides, äkki Stenbocki majas, mugavad jalatsid jalas, naeratamas. See pilt sai palju tähelepanu sest osade arvates sellised mugavad jalatsid kleidiga ikka kokku ei käi, pole naiselik, või midagi samaväärselt jaburalt. Ometi käivad, peavad käima, sest naistel peab olema oma tööd täpselt sama mugav teha kui meestel.

Ma arvan, et üks asi mille nimel Ukraina hetkel võitleb, on see, et talle jääks võimalus ühel päeval jõuda selle pildini, mida ma Eestiga seostada saan. Sest kindel on see, et Vladimir Putini võimu all, mis viitab traditsioonilistele „väärtustele”, see pilt võimalik pole. Kuidas on aga putinlikud „väärtused” kõnekad naistepäeval? Ma kasutan väärtusi jutumärkides, sest Putini väärtused pole palju väärt, parimal juhul ehk sama palju kui rubla praegu. Naistepäev, kui me vaatame seda feministlikust perspektiivist, tähistab minu jaoks vastupidist sellele, mida tähistab Putin ja tema tekitatud sõda Ukrainas. Feminism, ja seeläbi naistepäev, tähistab rahu, vabadust, patsifismi, inimõigusi – kõike, mida Putin ei tähista.

Aga mis tekitas Putini ja tema „väärtused”? Sellele lühidalt ja poleemiliselt vastamiseks rändavad mu mõtted Ukrainast, Eestist ja Venemaalt Inglismaale, Virginia Woolfini ja tema pika esseeni „Kolm gini“ („Three Guineas“, 1938) kirjutatud ja avaldatud vahetult enne teise maailmasõja algust. 

Woolf juurdleb selle üle, kuidas sõda on alati seotud nende väärtustega, mida me peame „mehelikeks“ – kindlameelsus, enda tahte elluviimine, võim, vägevus; aga ka vägivald, vallutamine ja enda tahate vägisi pealesurumine. Kindlasti ei ole need „mehelikud“ omadused ainult meestele omased, kuid erinevatel põhjusel (peamiselt sellel, et osad naised saavad lapsi kanda ja ilmale tuua, mis tembeldab naised õrnadeks, kodus olevateks ja kodu loovateks olevusteks), on nad ajalooliselt ühiskondades omistatud meestele. 

Nendest omadustest tekivad imperiaalsed, patriarhaalsed ühiskonnakorraldused kus mehed omavad ja juhivad riike ja neis elavaid kodanikke, eriti naisi, aga ka teisi mehi, kes erinevad juhtivatest meestest kas nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni või muu asjaolu tõttu.

„Traditsiooniliste väärtustega” riiki hoiab üleval „traditsiooniline perekond“, kus mees on perepea kes käib tööl ja teenib raha, naine on kodus ja kasvatab lapsi. Just sellised süsteemid teevad Putinid võimalikuks, sest just sellised süsteemivead saadavad mehele sõnumi: sulle on kõik lubatud, sa oled võimas. Just sellised süsteemid kritiseerivad naissoost juhtide välimust, riietust ja meeldivust ja tihti tembeldavad need avalikus ruumis sobimatuks, mis tahes põhjustel.

Woolf lõpetab oma essee „Kolm gini“ pöördudes lootusega luuletajate poole, et „unistada kordumakippuvat unistust, mis on inimmõistust kummitanud aegade algusest saati; unistust rahust, unistust vabadusest.”  

Rahust saab unistada ainult vaba ühiskond, mille moodustavad vabad inimesed, kaasaarvatud vabad naised, kel on võimalik ilma pealesurutud raamideta oma erinevaid oskusi ühiskonna heaks ja isiklikuks õnneks rakendada. Muidugi võitlevad selle unistuse nimel ka mehed, nagu Volodõmõr Zelenskõi. Just seepärast on oluline, et ka Tallinna Ülikool jätkaks tööd võrdõiguslikkuse teemadel, olles hiljuti avaldanud soolise võrdõiguslikkuse kava, ning töötades nüüd diskrimineerimise ennetamise ning tüliküsimuste lahendamise juhendite kokkupanemisega. Just võrdus aitab vabadust ja rahu hoida.

Eret Talviste soovitused

Raamat:

• Marianne Mikko „Naise koht”;
• Virginia Woolf, „Kolm gini” ja „Mõtted rahust“. Woolfi esseed on tasuta loetavad internetis, klõpsa SIIA ja SIIA.

Film:

• Erik Poppe „A Thousand Times Good Night“; Sally Potteri „Orlando“.

Lugemine, kuulamine sooteemadel:

• erinevad Feministeeriumi lood;
• Võrdse palga päevast ja palgalõhest, TLÜ uurijad;
• kuidas sõda on sovinismiga seotud;
• Ekspert eetris, „Kui sooneutraalne on teadusloome“;
• „Mis see sugu siia puutub?“ artikkel.

PS! Vaata Louise Sträuli's PhD projekti „Hooldajate kogemused ühistranspordis“ ning aita tal infot koguda!

---

Teadusprorektor Katrin Niglas: minu esmane hoiak sooteema suhtes oli pigem tõrges

Soolise vaatenurgaga seotud teemaatika teaduses ja laiemalt akadeemilises sfääris leiab üha järjekindlamalt tähelepanu ning konstruktiivset lahendustele suunatud diskussiooni. On hea meel, et ülikooli värskelt loodud ametikohal tööle asunud võrdse kohtlemise volinik on sooteema oma lauale võtnud ja kutsunud ülikooli liikmeid jagama mõtteid ja kogemusi, mis aitavad juurelda naiste positsiooni ja rolli üle meie eilses, tänases ja homses akadeemilises elus.

Oleme kõik oma aja lapsed ja minu esmane hoiak sooteema suhtes oli pigem tõrges pärinedes nõuka-aegsest pealesurutud võrdsust ja rõõmsaid naistraktoriste propageerivast inforuumist ning teiselt poolt kodust, kus tütarde toetamine kõigis nende pürgimustes oli iseenesest mõistetav. 

Maailmapildi avardudes olen õppinud vaatama kaugemale ja nägema ka esmapilgul varjatut. Olin siiski üsna üllatunud, kui mind hakati kutsuma kõnelejaks sooteemalistele foorumitele. Kuid just läbi nendeks kõnelusteks valmistumise tekkis tunnetus, et teemaga seondub mitmeid probleemkohti, mida nii laiemas plaanis kui meie ülikooli kontekstis tuleb lahendada.

Teadusprorektorina olen seisnud selle eest, et me pööraks ülikoolis tasakaalukalt tähelepanu nii soolise võrdse kohtlemise eri aspektidele kui hea akadeemilise tava küsimustele laiemalt ning kujundaks protsessid seatud sihtide suunas liikumiseks. Teiste kogemusest õppimiseks olen liitunud ka temaatiliste võrgustikega (nt EWORA, AcademiaNet).

Jagan huvilistega heal meelel minu poolt või minu osalusel kokku põimitud sooteemaga seotud mõtteid, mille ühel või teisel salvestunud kujul leidsin. Olen alati olnud valmis rääkima ka oma kogemusest (nais)teadlase ja -juhina lootes, et sellised inimlikuma vaatenurgaga lood pakuvad inspiratsiooni ja julgustust neile, kes ehk täna omale kõrgete sihtide seadmisel kõhklevad.

Katrin Niglase soovitused

• TLÜ head akadeemilised tavad ja soolise võrdõiguslikkuse kava
• STEM Gender Equality Congress, 2017, Berlin, Germany: Academic Careers & Gender: Estonian (Post-Soviet) perspective
• Arvamusfestival 2020: Ahistamine kõrgkoolis – erandjuhtum või normaalsus? Kus on piir?
• Arvamusfestival 2021: 3xKatrin: Kes teadust teeb, see jõuab
• Ekspert eetris 2021: Tallinna Ülikooli rektorikandidaat Katrin Niglas
• Novaator 2015: Eesti naisteadlased: Katrin Niglas ja korrastatud pilt meetoditest
• Tallinna Ülikooli Ajakiri 2013 (lk30): Katrin Niglas: elurõõmus maksimalist

---

Teadur Birgit Poopuu: feminism ja sõda

Amani Ballour kommenteeris COVID-19 pandeemiat järgmiselt: „Miks said kaitsemaskid kahe kuuga otsa? Aga raketid ja pommid, mis tapavad süürlasi, ei saanud otsa 9 aasta jooksul? Lõpetage see, mis tapab inimesi. Tehke seda, mis aitab neil elada“ (@AmaniBallour, Twitter, 24.03.2020). Amani on Süüria arst, kes juhtis kodanikualgatuslikku, põrandaalust haiglat Ghoutas, Süürias, samal ajal kui Süüria režiim koos Venemaaga järjest pommitas nii tema haiglat kui ka teisi Süüria linnu, sihtides just tsiviilobjekte (nt haiglaid).
 
Miks ma räägin Süüriast praegu, kui igapäevaselt vaatab meile vastu lähem sõda, Ukrainas toimuv sõda. Tahan rõhutada feministlikke lähenemiste vajadust praeguse Ukraina sõja kontekstis. Süüria aktivist Marcelle Shehwaro kirjutab tabavalt, et „me ju ütlesime teile!“ ja tal on õigus, sest me lasime Venemaal Süürias tegutseda ilma tagajärgedeta. Ja lisab, et „seda oleks olnud võimalik ennetada.“
 
Just sellest viimasest tahan kinni hakata. Feministlik analüüs ei lange üks probleem korraga lõksu ja katsub alati näha kriiside ühenduskohti, nii ka Ukraina sõjaga. Lisaks sellele, et Venemaa on saanud üsna pikalt süüdimatult tegutseda ilma igasuguse vastutuseta oma tegude eest, on siin veel peidus mitmed teised dünaamikad. Ühe olulisima toob välja Ray Acheson, WILPFi desarmeerimisprogrammi direktor, küsides, kuidas me siia oleme jõudnud? Ta viitab olukorrale, kus militarism on maailmas käibetõde ja nagu Amani ütles, keegi ei imesta, miks meil kunagi relvi ei napi, aga haigla kohti, inimväärset palka, kaitsemaske, süüa ja kõike muud napib. Üks olulisimaid ÜRO poliitikaid „Naised, rahu ja julgeolek“, mis sai alguse feministlikest rahuliikumistest, ütleb, et selleks, et konflikte ennetada on vaja olemasolevaid vägivaldseid struktuure lammutada (nagu vohav militarism tänases maailmas).
 
Feministlik lähenemine, koos teiste käsitlustega, mis lähtuvad inimkesksemast pilgust, ei keskendu pelgalt tankidele, pommidele, meestele (relvadega), vaid inimestele sõjas, igapäeva elule sõjas. Ta jälgib pingsalt, kus on naised ja kas nende lood saavad ka kirja, kas nende hääl jõuab ka rahu läbirääkimistele. Nagu näha, siis Ukraina-Venemaa rahuläbirääkimiste laua taga ei olnud ühtegi naist. Feministlik lähenemine teab, et valdavalt heroiseeritakse sõja oludes mehi relvadega ja jäetakse tähelepanuta inimesed, kes on sõjale vastu n-ö paljaste kätega rahumeelselt. Näiteks, Ukrainas on inimesed blokeerinud tankide tee või võtnud ära teeviidad, et vastast segadusse ajada. Eriti tuleb mõelda kõikidele inimestele, kes igapäevaselt panustavad meeletusse hooletöösse, selleks, et kõik koos püsiks. Sest me teame, et ilma hoole, toe ja armastuseta see maailm vajuks koost. Sellele vaatamata toimetame me iga päev maailmas, kus oleme valmis andma oma raha ja toetuse pigem relvatööstusele kui sellele ääretule hooletööle, mis tegelikult maailma kogu aeg kokku traageldab.
 
Feministlik lähenemine on ebamugav, sest ta esitab küsimusi, mis võivad tunduda kohatud või ebavajalikud, sest tundub, et korraga saab keskenduda vaid ühele probleemile. Aga feministid teavad, et kui me ei suuda komplekssemaid käsitlusi arvesse võtta, siis kipume samadele radadele tagasi jõudma. See tähendab, me saame samal ajal seista Ukraina inimestega ja neid toetada, mõista üheselt Venemaa agressioon hukka ja nagu Ukraina president hoida silma peal, et Venemaa ei jaluta sellest olukorrast minema nagu midagi ei oleks juhtunud, nii nagu see läks Süürias. Aga me peame ka aru saama, et lahendused ei ole kunagi rohkemates relvades, sest Ukraina sõda ei ole erand, vaid reegel maailmas, kus sõjad on igapäev väga paljudes Globaalse Lõuna riikides. Me peame hukka mõistma kõik sõjad, me peame inimlikumalt ja väärikamalt lähenema inimestele, kes otsivad varjupaika sõja eest. Me peame üheselt ka hukka mõistma kõik rassistlikud ja dehumaniseerivad sõja käsitlused ja aru saama, et kui teatud elud ei lähe meile korda, siis me ise tegeleme inimlikuma maailma õõnestamisega.
 
Ma vaatan uhkusega kui paljusid Ukraina inimesi on praegu inimesed Euroopas ja ka mujal toetanud. Selline piiritu solidaarsus viib meid parema maailmani, ja nii loome inimlikumaid praktikaid, mis võiksid edaspidi meid inimeste toetamisel üle maailma saata.

Birgit Poopuu soovitused

Film:

• For Sama;
• Quo Vadis, Aida?.

Raamat:

• Megan MacKenzie ja Nicole Wegner’i raamat Feminist Solutions for Ending War.

Loe ja mõtle kaasa:

• relvastamata tsiviilkaitse (unarmed civilian protection) rollist inimkesksema julgeoleku kontekstis, WILPFi feministlike tegevuste ja ponnistustega, et muuta maailm õiglasemaks ja rahumeelsemaks.

---

Ettevõtluskoostöö ja teadmussiirde juht Aija Sakova: naiseks olemisest, ja naiselt naisele tunnustuse tähtsusest

Olla naine, see tähendab olla inimene. Olla inimene, see tähendab õppida olema isekas ja isetu samaaegselt. Isekas ses mõttes, et iga inimene vastutab oma elu ja valikute eest. Olen veendunud, et ka kõige hullemas olukorras on meil ikkagi valik, kasvõi selle üle, milline on meie hoiak ja suhtumine, kuidas leiame viise, et jääda oma väärtustele truuks. Isetus jällegi on vajalik, et mõista, et meie ei kontrolli maailma. Pandeemiad ja sõjad toimuvad meie tahtest hoolimata. Meil võimuses on teha endast parim, et toetada iseend ja meid ümbritsevaid, olgu hea sõna või sõbraliku teoga.

Naiseks olemine tähendabki ehk inimliku poole nähtavaks tegemise julgust. Olla naine tähendab minu jaoks julgeda olla otsusekindel kui olukord seda nõuab, kuid samal julgeda jääda ka haavatavaks ning teha iseend inimesena nähtavaks. Olla naine, see tähendab olla inimene. Olla partner, kuulata ja rääkida kaasa; julgeda võtta sõna ning astuda vahele kui vaja. Hoolida.

Naised, kellele Aija on tänulik:

Täna tahaksin esile tõsta esmalt Varje Sootaki, kellega töötasin koos Tartu Ülikooli ajalehes aastatel 2004–2009 ja kes õpetas mulle hilisemaks eluks hädavajalikud ajakirjanduslikud ja diplomaatilised oskused: kuidas kuulata ja üles leida õiget infot, kuidas fookust hoida ning sellest kõigest häid lugusid kirjutada. Varje näitas mulle ka, kuidas hoolida kolleegidest, olla tähelepanelik.

Veel tahaksin tänada minu õpetajat ja head sõpra Tiina Ann Kirssi, kes on olnud mulle eeskujuks ja avanud uksi akadeemilisse maailma. Ta on olnud juhendaja suure algustähega ning näidanud mida tagasiside andmine tegelikult tähendab. See ei ole ütlemine, mida sa valesti tegid ja kuidas paremini peaksid, vaid küsimuste esitamine. Suunamine nii, et just Sina ise asuksid avastama ja uurima oma täit potentsiaali, oma mõtlemise ja olemuse sügavamaid kihte.

Minu hea sõber V on see, kes on õpetanud kasvatama oma sisemist julgust olla mina ise, avastada ja uurida, kes on see mina ise ja mida ta vajab, mis teda hirmutab ja mis omakorda erutab. Isekust ja isetust tuleb õppida ja harjutada iga päev. Igal hommikul uuesti.

Norra päritolu Ameerika resideeruva kirjandusteadlase Toril Moiga olen kohtunud vaid korra ja vestelnud ehk tunni. Kuid tema kirjatööd ning üks kohtumise lõpus öeldud lause selle kohta, et hoolimata (majanduslikest) keerukustest tuleb teha seda, millesse usud. Kui see, mida teed – uurid ja kirjutad – on tähenduslik sulle, siis suure tõenäosusega osutub see tähenduslikuks ka kellelegi teisele tulevikus.