Mul on rõõm tervitada teid kõiki, kes te olete tulnud arutama ja kaasa mõtlema Eesti jaoks sedavõrd olulisel teemal nagu õpetajaharidus ning otsima vastust küsimustele, kas igast soovijast võib saada õpetaja, mida on vaja, et olla tõeline professionaal ning kuidas näevad õppimine ja õpetajakoolitus välja tulevikus.

Üheks tänaseks peakõnelejaks on Helsingi Ülikooli professor Kirsi Tirri, kelle ettekanne „Teaching as a moral profession“ ehk „Õpetaja kui eetiline elukutse“ avab õpetajakutse olemust. Pidevalt ja kiiresti muutuvates tingimustes, milles meie haridussüsteemid tegutsevad, on vaja regulaarset seiret ja refleksiooni, seda ka hariduse filosoofiliste lähtealuste kontekstis. Pidevat jälgimist ja suhteliselt kiiret reageerimist vajab ka haridusnõudlus erinevate sihtgruppide lõikes ja elukestva õppe raamistikus, mistõttu on eriliselt fookuses õpetajaharidus.

Soomes kasutatakse õpetaja kohta muu hulgas ka väljendit „usaldusväärne intellektuaal - trusted intellectual“. Selline määratlus tähendab, et õpetajat austatakse kui laia silmaringi ja kõrgete väärtustega inimest, kelle hoolde saab oma lapsed usaldada. Hariduse eetiline dimensioon on juba alates antiikajast teeninud üht eesmärki: saada paremaks inimeseks nii indiviidina kui rahvusliku kooslusena ühiskonnas. Üheks suurimaks ühiskondliku sidususe loojaks ongi õpetaja, kelle töö vilju näeme alles aastate pärast tema õpilaste edenemise ja iseseisvas elus toimetuleku pealt. Põlvkondade järjepidevus, keele ja kultuuri kestlikkus ning omariiklusse panustada suutev kodanikkond on paljuski just eilsete, tänaste ja homsete õpetajate teene.

Nii mõnegi teise ametiga võrreldes pole õpetajatöö kahtlemata kerge, kuid kindlasti käib sellega kaasas miski, mida paljud teised elualad pakkuda ei suuda - eriline rõõm oma õpilastest, nende küpsemisest ja edasijõudmisest. Peab ju õpetaja olema see, kes suudab iga päev koolis motiveerida õpilasi, pakkuda huvitavat infot, valdab oma ainet sellisel tasemel, mis lubab õpetada ja toetada nii teemasid kiiremini haaravaid kui ka oma õpingutes rohkem aega vajavaid õpilasi. 

Kaasaegses maailmas on õpetajal üha sagedamini tarvis ka teadmisi erinevatest kultuuridest ning oskust kaasata õpilasi, kelle emakeel on eesti keelest erinev. Sõbralikkus, mõistvus ja tolerants on õpetajaametis iseenesestmõistetavad. Juba Eesti Vabariigi esimene haridusminister ja õppejõud Peeter Põld alustas vahel oma loengut sõnadega: õpetaja, sinu headus rohkem väärt veel, kui su teadus. Õpetaja ei saa olla ükskõikne millegi ega kellegi suhtes. Iga õpilase iga küsimus on ju õpetajaga jagatud probleem, mis vajab mõistlikku lahendust 

Kui õpetajalt oodatakse igas koolitunnis väikest imet, siis õpetajakoolitajatelt oodatakse veelgi  rohkem ja ilmselt veelgi suuremat tulemuslikkust. Õpetajakoolituse õppekavad ei suuda arusaadavalt katta kõike, millega noor õpetaja oma tulevases töös kokku puutub, kuid põhialused on võimalik ülikoolist kaasa saada. Pean siin silmas tänast Tallinna Ülikooli, kus on erinevatel aegadel suudetud hoida õpetajakoolituse traditsiooni ja seda juba 100 aastat. See on tähelepanuväärne ja tunnustust vääriv.

Mul on hea meel, et tegevõpetajate kõrval näeme siin täna ka noori, kes oma õpi- ja töövalikuid alles tegemas. Just noorte vaade haridusele ja õpetamise tulevikule on see, mis aitab kujundada tulevikuplaane. See, et huvi õpetajaameti vastu on tasapisi, aga järjekindlalt suurenemas, kinnitab, et oleme õigel teel. Üha enam leiavad tee õpetajaameti juurde ka inimesed, kes teinud eelnevalt karjääri hoopis muul elualal. See tähendab, et tulevikus peame oma õpetajakoolituses järjest rohkem keskenduma õppijate vajadusele ja lisaks noortele kindlasti ka nendele õppijatele, kes tulevad õpetamise juurde mõnelt teiselt elualalt.

Soovin Tallinna Ülikoolile edukat tulevikku ning head kordaminekut tänasele konverentsile. Leidkem juba täna uusi ja häid võimalusi selleks, et meie koolides oleksid ka edaspidi pädevad õpetajad. Soovin kõigile aktiivset mõttevahetust ja tegusat päeva! Tänan tähelepanu eest!