Haridusteaduste instituut ei paista ülikoolis silma oma välisvahetustudengite numbrite poolest – välistudengid ei ole meil iseenesest mõistetav osa õppetööst või instituudi üldpildist. Et tuua välistudengeid meie inimestele lähemale, siis kutsusin kokku kolm käesoleval sügissemestril haridusteaduste instituudis õppivat vahetustudengit. Minu eesmärk: aru saada ja mõistetavaks teha, kes nad on, miks nad siin on, millised on nende ootused ja arvamused. Muide, teeme haridusteaduste instituudis edusamme, sest käesoleval semestril sündis siia tulnud välistudengite rekord - 16 noort. Minuga nõustusid vestlema ja oma kogemustest pajatama Leticia Hispaaniast, Jana Tšehhist ja Barbara Ungarist. Pangakaardisüsteem tekitas elevust Tüdrukud olid äärmiselt avatud ning tunniajasest vestlusest sai märkamatult kahetunnine. Samuti saime kõik naerda nii, et kõhud valusad. Silmi avav oli kohtumine ka mulle, ma õppisin hulgaliselt värvikat ja ka mitte nii meeldivat nende kogemuste põhjal. Kui uurisin, et mis neid Eestis kõige enam üllatas või meeldis, siis oli järjestus päris huvitav. Esiteks, siinne pangakaardisüsteem on lausa hiilgav. Maksta võib vaid 10 senti, kaarti ei pea kellelegi andma, piisab koodi sisestamisest. Veel toodi välja, et kaardiga saab maksta ka väljaspool pealinna ning kunagi ei pea enne tellimist ütlema, et soovid kaarti kasutada. See tekitas tüdrukutes lausa vaimustust, sest koduriikides asi nii lepase reega ei lähe. Teiseks, autoarmastaja Barbara on hämmastuses, kui palju uhkeid autosid tänavapildis liigub - Porschegi ei ole haruldane nähtus. Kolmandaks olid tüdrukud väga üllatunud, kuidas ühistransport, eriti tramm, keset teed peatub ja inimesed ohutult peale ja maha saavad. Autojuhte kiitsid nad taevani, sest koduriikides oleks säärane liikluskorraldus võimatu. Meri ja võrratu vanalinn Kui esitada aga põhiküsimus, et miks Eesti, miks Tallinna ülikool, siis ei olnud vastus kaugeltki see, mida ootasin. Jana ja Barbara, kes elavad riikides, mis ei oma merepiiri, ütlesid, et üks peamisi põhjuseid siia tulekuks oli meri. Barbara ütles, et pole midagi lahedamat kui vaadata välja oma Karu tänava kõrgeima korruse toa aknast, ja näha seal sadamat ja merd. Jana ütles, et pole mere ääres ligi kümme aastat käinud ning ei jõudnud reisi Eestisse ära oodata. Leticia mainis naljatledes, et Hispaania rannad on paremad, kuid vanalinn on tema sõnul võrratu. Sellele oli raske vastu vaielda. Esile toodi ka vahetusõpe kui võimalus külastada uusi riike, tutvuda uute kultuuride ning inimestega. Eesti olevat ka asukohalt väga magus, sest siit saab hõlpsasti lähisriikidesse sõita. Õpet peeti tähtsaks, kuid pigem teisejärguliseks. Seda seetõttu, et õpe on vahetusõppe iseenesest mõistetav osa ja seda kogetakse ka koduülikoolis. Kõik muu vahetusõppega kaasnev on aga neidude jaoks ainulaadne ning enda riigis seda dubleerida ei ole võimalik. Kokkuhoidev Erasmus-kogukond Ainulaadseks ja asendamatuks peetakse ka sidet kõigi vahetustudengite vahel, kes siinses ülikoolis õpivad. Kõik tunnevad kõiki, suheldakse avatult, ollakse üksteisele toeks, räägitakse kõigest ning võetakse ette igasuguseid ühistegevusi. Nende vahel ei ole piire – olgu sa mõnest teisest instituudist või erineval õppetasemel – kõik on nagu üks suur pere. Kõik kolm on veendunud, et jätkavad ka pärast õppeperioodi lõppu uute sõpradega suhtlemist. Jana jaoks omab selline lähedane grupitunnetus eriti suurt tähendust, sest oma koduülikoolis tegeles ta muuseas ka sissetulevate välistudengitega ning on alati imetlenud nende ühtehoidmise mentaliteet. Nüüd otsustas ta seda ka omal nahal kogeda. Naljaga pooleks lisab ta, et oli huvitav olla vahelduseks n-ö kurtja rollis – eelnevalt oli ta alati kuulaja olnud. Suhted kohalike tudengitega Üllatavalt puudub vahetustudengitel aga tõsiseltvõetav kontakt Eesti tudengitega, nendega olevat väga keeruline ühele lehele jõuda. Vaatamata ühistele õppeainetele ei ole nad loonud sõprussuhteid eestlastest tudengitega. Avatus on olemas, kuid mõlemad grupid elavad otsekui omas rütmis, mullis ja maailmas, mis võib küll üheaegselt ja samas paigas eksisteerida, aga puutepunkti ei leia. Kas äkki võib asi olla eestlaste kartuses vestelda inglise keeles? Tüdrukute sõnul olevat mõnedes ainetes lausa õpilasi, kes keelduvad üldse võõrkeeles suhtlemast. Samas aga kiidavad neiud eestlaste üldist inglise keele oskust. Erinevused koduülikooli ja Tallinna ülikooli vahel Kuigi olen kuulnud, et meie ülikoolilinnak on kohati tülikalt suur või isegi ebaloogiline, ning segadusse minna on imelihtne, andsid tüdrukud mõista, et see on tegelikult üks nende lemmikumaid aspekte. Nad ärgitasid kõiki suure linnaku võlusid hindama. Leticia tuleb väikesest ülikoolist ning Barbara õppetöö pesa asetseb põhihoonetest eemale jäävas väiksemas hoones. Seda tõeliselt lahedat „ma olen nüüd ülikoolis!“ emotsiooni tundsid nad esimest korda just Tallinna ülikoolis. Sigin-sagin, melu ja õhkkond on meil väga vinge! Jana rääkis, et oma kodus peab ta mööda linna ringi jooksma, et erinevates asukohtades toimuvatesse ainetesse jõuda, lisaks on selleks lausa võimatult vähe aega. Siin ollakse aga otsekui ühes suures linnas, kus erinevad linnaosad on lihtsasti külastatavad ja käeulatuses. Meeldiva erinevusena koduülikoolist tõi Barbara välja ka ÕIS-i, mis olevat kõigi kolme sõnul arusaadav, loogiline ning - isegi töötab kui vaja. Nimelt ei pidavat koduülikoolis õppesüsteemid väga funktsioneerima. Samamoodi kiideti meie vahetustudengiks tulemise online-avalduste esitamise süsteemi. Infot kandideerimiseks oli piisavalt, kõik tehti puust ja punaseks ette. Tüdrukud olid meeldivalt üllatunud, kuna neil ei tekkinud kandideerimisprotsessi käigus ühtegi lisaküsimust. Tilk tõrva Minu kurvastuseks toodi enim muresid tekitavatena välja ühikate ümber keerlevaid teemasid. Neidude sõnul on koristuskontroll tubades liiga range – igal nädalal vaadatakse üle isegi külmkapialused ning dikteeritakse, mismoodi peab aken lahti olema (seda illustreeritakse lausa fotoga). Muuhulgas tuuakse välja, et ühe inimese pereliikme külastustega ollakse eriti ranged, samas kui mõni võib tuua külla, keda soovib. Mina ei oska siinkohal seisukohta võtta, sest ühika kommentaar olukorrale puudub. Kursused ja õppejõud Kuigi tüdrukud mainisid, et ootasid mõnest kursusest enamat ning eeldasid antavate ainepunktide eest rohkem tööd, on nad õppe ja selle kvaliteediga äärmiselt rahul. Levinud arvamus, et vahetustudengid soovivad vaid pidutseda ja võimalikult vaevata ainetest läbi saada, ei pea paika. Leticia sõnul kohtas ta Tallinna ülikoolis ka oma elu parimat õpetajat. Haridusteaduste instituudist tõid neiud esile Aino Ugastet, kellele jagus ainult kiidusõnu. Nad hindasid seda, et õppejõud selgitas arusaadavalt kursuse ülesehitust ja eesmärke, oli siiralt huvitatud iga välistudengi taustast ja oskas kõigi kodumaade kohta midagi huvitavat lisada. Välja toodi ka noor õppejõud Marko Vene, kes nägi neidude sõnul palju vaeva, et oma ainet suurepäraselt anda. Tema juures kiideti ka huvi tudengite arvamuse vastu. Haridusteaduste instituudi väliselt toodi esile ka ühiskonnateaduste instituudi ungarlasest õppejõudu Zsolt Bugarskit ja loodus- ja terviseteaduste instituudi Kirsti Pedakut. Koduigatsust ei tunne Enim hämmastas mind vahetusõppeks valitavate ainete protsess tüdrukute koduülikoolides. Asendusainete põhimõte küll kehtib, kuid näiteks Leticial võib õppekavas oleva aine asendada välisülikoolis võetava ainega, mis võib vaid 10% ulatuses ühtida nende õppekavas olevaga. Ootamatu oli ka tüdrukute ühine tunnistus, et nad ei tunne grammigi koduigatsust – selleks ei ole lihtsalt aega olnud. ESN (Erasmus Student Network) Tallinna üritused ja reisid pidi lausa fantastilised olema. Uurin, kas neiud soovitaksid Tallinna ülikooli ka teistele üliõpilastele, oli vastus justkui ühest suust: „Yes!“ Autor: Liis Raudsepp, HARI rahvusvahelistumise koordinaator