26.02.2017 Miks tulevad noored suhtekorraldust õppima? Vastus on lihtne: eriala tundub ahvatlev ja lummav. Sellest tingituna peab nii mõnigi noor pettuma, kui selgub, et töötamine selles sfääris ei ole nii lihtne ja ilus, kui alguses tunduda võib. Elis Koor, BFM suhtekorralduse eriala vilistlane Kommunikatsiooni, eriti just suhtekorralduse teemat, on palju rakendatud filmides, sarjades ja kirjanduses. Seda eriala ja suhtekorraldaja ametit on propageeritud nii, nagu oleks see töö üsna luksuslik ning sellist inimest vajatakse ettevõttes ainult pressiga suhtlemisel või probleemide lahendamisel ja kriiside ära hoidmiseks. „Ta on ilus, noor ja tark, oma igapäevast leiba teenib ta pideva pillerkaaritamisega ja see leib on rammus – peenraha ta ei loeˮ (Ibrus 2009). Glamuurne stereotüüp käib kaasas siiamaani. Imeloom nimega suhtekorraldus Paraku on tudengid teadlikud vaid sellest, et suhtekorraldus paistab glamuurne ning on seotud mingil määral meediasuhete ja ürituste korraldamisega. Minu ülikooli lõputöö („Tallinna Ülikooli suhtekorralduse eriala vilistlaste õpingute ja eriala rahulolu uuring“, 2016) raames tehtud uuringust selgus: vilistlased tulid Tallinna Ülikooli ettekujutusega, et tulevikus on hea ja kerge töö – ülesannete valdkond on suur, teha on palju. Elustiil hõlmab palju meelelahutust, korraldamist ja glamuuri. Üldiselt ei osatud välja tuua ettekujutust erialast, kuid õppima asumise põhjuseks toodi hea mulje õppekavast ja selle uudsus. Meediast ja kirjandusest mõjutatuna oli nüüdseks vilistlastel juba kindel nägemus suhtekorraldajast ja tema tööülesannetest. Ootused ei olnud seatud kõrgeks. Ükski vastanutest ei pidanud ülikoolis veedetud aega raisatuks, kuna tegu oli väga kasuliku erialaga. Isegi kui vilistlased ei tegele parasjagu kommunikatsiooni või mõnes sarnases valdkonnas (nt turundus), peetakse suhtekorraldust silmaringi avardavaks ja heaks aluseks karjäärile. Praktika mõju noorte arvamusele Mõlema lennu õppekavad nägid ette avaliku kommunikatsiooni praktika läbimist kohustuslikus korras. John Dewey sõnutsi on „Nael kogemust parem kui tonn teooriat lihtsalt seetõttu, et ainult kogemuses peitub mis tahes teooria eluline ja tõestatav tähendusˮ. Ometi oli ta veendunud, et ehkki tõeline õppimine tuleneb kogemustest, ei ole iga kogemus tingimata hariv. Lisaks oli ta kindel, et hariduslik keskkond peab õppija arengule aktiivselt kaasa aitama. Õppija peab suhestama ennast konfliktide ja probleemide kaudu ning kogemuse käigus kasvama ja õppima. Kõik intervjuudes osalejad kinnitasid, et praktika mõjutas neid tugevalt. Paljud tõid välja, et just praktika aitas neil jõuda arusaamiseni, mida nad õpivad, ja just siis mõisteti, et asi on lihtsast ametist kaugel. Paljuski luges ka koht, kus teooriateadmisi rakendati. Tihtipeale jõuti sobiva kohani tutvuste kaudu, mida kõik vilistlased väga oluliseks pidasid. Eestis peab olema lai tutvusringkond, see aitab tagada edukuse. Praktika läbimine kohustuslikus korras on tudengitele väga  kasulik. Noorele õppurile on päris esimene erialane töö tohutuks kadalipuks, tuleb teada palju nüansse ja neid arvestades sooritada oma ülesandeid edukalt. Kindlasti peab ülikooli personal pakkuma võimalikult palju koostöövõimalusi ettevõtetega nii era- kui riigisektorites. Ilma tutvusteta on neisse üsna raske pääseda ja head õnne võibki ootama jääda. Sellisest koostööst saavad ka ettevõtted ettekujutuse, mida oodata äsja ülikooli lõpetanud noortest. Mittemotiveerivad õppejõud Sweitzer ja King selgitasid, et õppimine on passiivne protsess, kui selle keskmes on nende arvates olulist infot edastavad õppejõud. Õppimist saab nimetada aktiivseks protsessiks vaid juhul, kui keskses rollis on üliõpilased, kes õpivad. Aktiivne osapool määrab õppimise kiiruse, suuna ja sisu. Vilistlased tõid välja, et õppeaineid edastavad lektorid ja professorid on pigem passiivsed kui aktiivsed. Nii intervjuudest kui ka ankeetküsimustikust tuli selgelt välja, et õpingute ajal tunti puudust oma teadmiste rakendamisest. Sooviti, et õppejõud kaasaksid tudengeid loengus diskussiooni ning korraldaksid aktiivseid tegevusi. Nii saavad tudengid reaalses olukorras harjutada läbi teooria ja saada õppejõult kohe ka tagasisidet – miks läks hästi, miks halvasti ning millised olukorra lahendused on parimad. Tulemustes eristusid selgelt õppejõud, kes on aastate jooksul kasutanud aktiivõppe meetodit. Sellised inimesed jäävad meelde ka õpingute lõppedes. Vilistlaste tagasiside viib järgmisele järeldusele: suhtekorralduse eriala õppekava peab muutuma praktilisemaks. Õppejõud peaksid igal aastal analüüsima oma meetodeid ja rakendama uuendusi. Nende roll on huvituda üliõpilase tööst ja oma kogemuste varal teda suunata. Ainult ettekannete tegemine ei köida enam tudengi tähelepanu, eriti kui tegu on õhtupoolikul toimuva pikema akadeemilise loenguga. Edasised õpingud Paljusid vilistlasi ootab pärast lõpetamist keeruline valik – kas valida erialane amet või liikuda oma praeguses töökohas karjääriredelil edasi. Tihtipeale jagatakse lisaks tööle end ka pere ja õpingute vahel. Kui õppijal on ainesse eduka süüvimise isiklik kogemus, siis loob ta endale teadmiste baasi, mis soodustab hiljemgi sügavat õppimist. Õppija on motiveeritud, tal on ootused ja kindlustunne oma ülesandega hakkama saamiseks. Psühholoogid nimetavad sellist tunnet „enesetõhususeksˮ (self-efficacy): „Ma saan hakkama, see on minu alaˮ. Tudengi eelnevad positiivsed kogemused sisendavad valmisolekut edukaks õppimiseks, kui jäävad muutmata tegurid, mis selle inimese veendumuse kohaselt viivad eduka tulemuseni. Uuringu tulemused näitasid, et edasistele õpingutele on mõelnud suurem osa vilistlastest (6 intervjueeritavat ja 50 protsenti ankeedi täitnutest). Nii intervjueeritavad kui ka küsimustikule vastajad juhtisid tähelepanu sellele, et ülikooli loengud on väga teooriapõhised ega sisalda praktilist lähenemist. Sellest võib olla tingitud ka vilistlaste puudulik motivatsioon õpingute jätkamiseks järgmisel astmel kohe pärast bakalaureusekraadi  omandamist. Uuringust ilmnes, et õpinguid jätkas vaid 10 protsenti, mis on kahe lennu peale väga väike näitaja. Pigem liigutakse edasi tööpõllule, tehakse karjääri. Saades halva kogemuse loengutest, mis tuginevad enamasti teooriale, ei näe lõpetanud põhjust edasi õppida. Pigem arendatakse ennast kogemuste pagasi varal. Uuring keskendus vilistlastele, kes lõpetasid ülikooli aastatel 2014 ja 2015. Neil aastail lõpetanud olid ka esimesed, kelle peal suhtekorralduse õppekava katsetati. Seega õnnestus saada hea ülevaate, kuidas suhtusid vilistlased värskesse õppekavasse, millesse ei olnud veel olulisi muudatusi sisse viidud. Ajavahemikus 2014–2015 lõpetas nimetatud eriala 50 noort (2014. a – 29 vilistlast, 2015. a – 21 vilistlast). Valik vastuseid: Vastaja 3: Ma vist ikka ei kujutanud seda päris nii, pigem oli selline illusioon loodud nagu „Seksi ja linna” Samantha, selline glamuurne tädi. Tegelikult mul puudus ettekujutus, aga nende ainete puhul ma teadsin, millise hariduse ma enam-vähem saan. Vähemalt ma arvasin seda. Vastaja 4: Täitunud on kindlasti see, et see töö ei ole igav. See ei ole üldse rutiinne töö. Iga hommik on sul erinev ja sa kunagi ei tea, mida see päev toob. Selles mõttes on see hea, sest sul ei teki seda tüdimust. Sul on alati midagi juurde õppida ja sa kuulad palju huvitavat juurde erinevatest valdkondadest. Vastaja 2: Hästi suur vahe oli enne, kui ma ei olnud teinud praktikat, siis ma päris täpselt ei saanud aru, mis ma seal koolis tegin. Sulle võib teoorias rääkida, kes on suhtekorraldaja ja mida ta teeb, aga enne kui sa pole pea ees vette visatud, siis sa kindlasti ei saa aru. Vastaja 4: Minu arust loeng, kus õppejõud lihtsalt istub ja näitab oma slaide ning loeb neid sõna-sõnalt maha, peaks olema ammu unustatud. Me ei õpi mitte keegi. Vastaja 1: Arvan, et sa pead olema lihtsalt särav isiksus, sest mulle tundub, et PR-i õppimine on nii populaarne, et sa pead nagu ise millegagi silma paistma. Artikkel ilmus kommunikatsiooniajakirjas Kaja (http://www.bestmarketing.ee/premium/ajakirjad). Kommunikatsiooniajakiri Kaja on erialaseks enesetäiendamiseks kõigile, kelle tööülesandeks või huviks on suhtekorraldus ja kommunikatsioon. Ajakirja saab tellida: SIIT BFM blogi