Mõtteid sotsiaaltöö oleviku ja tuleviku teemal

Septembris Tallinna Ülikoolis toimunud sotsiaaltööteemaline konverents pani mitmete teemade üle arutlema. Kinnitust sai teadmine, et sotsiaaltöö teadus- ja arendustegevus on elus ja elujõuline, uus jõuline põlvkond doktorante on võrsumas ning akadeemiline nais- ja meeskond üha tugevnemas. Mis jäi meelde ja jättis mõtisklema? Tänase sotsiaalpoliitika suundumus sotsiaalse investeeringu paradigma poole (sotsiaalpoliitika professor Anu Toots), et tänane rahvastikuprognoos võimaldab läbi mängida erinevaid arengustsenaariume (rahvastikuteaduse professor Allan Puur) ja targad otsustajad-poliitikakujundajad-eestvedajad ühiskonnas võtavad seda tõenduspõhist teadmist oma tegevuses arvesse, et Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalkaitse akadeemilise suuna teadusarendustegevuse fookusvaldkonnad katavad suuna akadeemilise põhipersonali ja doktorantide koostöös üsna laia spektri aktuaalseid ja olulisi erialaseid uurimisvaldkondi (sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask). Sotsiaaltöö eriala akadeemiline kujunemistee Eestis on olnud keeruline: pühendunud eestvedajaid, panustajaid (A. Kiitam, K. Uroponen, M. Payne, T. Tulva, L. Leppik, A. Tiko, T. Tamm jpt) on oluline tunnustada ning nende väärtuslikke kogemusi kõrva taha panna. Peame olema tähelepanelikud, kuidas ja milliste terminite, tähendustega me erialaselt midagi edasi anname (J. Strömpl) ning sotsiaaltöö teadlaste-õppejõudude-doktorantide, praktikute ja arendajate kohustus on ühiskonnas erialaselt olulistel teemadel sõna võtta ning eriala olulistes küsimuste eest ühiselt seista (J. Kõre). Laste uurimisel on oluline küsida tema elu puudutava kohta lapselt endalt (D. Kutsar). Doktorantide (Ingrid Sindi, Merle Varik, Merle Sumil-Laanemaa, Indrek Sooniste, Dagmar Narusson, Anne Rähn, Airi Mitendorf ja Koidu Saia jt) poolt eest veetud teematöötoad tõid välja olulisi kitsaskohti ja inspireerivaid positiivseid praktikaid. Töötoas „Professionaalsus sotsiaaltöös” (ettekandjad Airi Mitendorf, Riina Kiik, Koidu Saia) tekitasid sügavamat arutelu teemad nagu standardiseerimiskultus (nt Norras panustavad sotsiaaltöö teadlased uurimis- ja selgitustöösse, et standardipõhine hindamine ei võimalda inimest tervikuna mõõta, kaardistada ja tuleb arvestada ka muude faktoritega), sotsiaaltöötaja uudsem roll kogukodade (ressursside) aktiveerijana, sotsiaaltöötaja interprofessionaalses meeskonnas (rehabilitatsioonimeeskondade näitel). On kuhjaga põhjust olla uhke ja tuleviku osas lootusrikas – sotsiaalkaitse suuna õppekavad on positiivselt akrediteeritud, sotsiaaltöö teadus sotsiaalteaduste evalveerimise osana positiivselt evalveeritud. Meil on palju erialase kõrgharidusega spetsialiste tööväljal ning pühendunud valdkonnaarendajaid nii ministeeriumites, omavalitsustes kui ka kogenud teadlasi ülikoolides, koostööpartnereid Eestis ja rahvusvahelisel tasandil, erialased esindusorganisatsioonid (ESTA jt) ning noor ja motiveeritud järelkasv. Sotsiaaltöö tulevik Samas on selge, et arenguruumi on ning mõistlik enesekriitilisus saab olla vaid edasiviiv jõud. Oluline on, et sotsiaaltöö praktika ja akadeemilise taseme- ja täiendusõppe (teadmiste ja oskuste) sisu oleks tugev, teaduspõhine – seeläbi tugevneb kindlasti ka erialane kuvand, prestiiž ja positsioon. Peame olema julgemad erialaselt olulistes küsimustes sõna võtma, ise osalema ja teisi osalema kutsuma, elukestvalt õppima. Praktika ja akadeemiline maailm peavad olema tihedalt seotud – üks ei saa tänasel päeval teiseta. Meie eriala on inimese elutee mõttes noore täiskasvanu eas – on julgust, energiat, motivatsiooni, tarkust ja juba ka teatud elukogemust, et eriala eest enesekindlalt seista, ise panustada ning puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Konverents „Teadus- ja arendustegevus sotsiaaltöö valdkonnas” toimus Tallinna Ülikoolis Ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalkaitse suuna ja sotsiaaltöö doktorantide korraldamisel, eestvedajaks oli dotsent Marju Medar. Konverentsi ettekanded ja pildid leiad SIIT. Teksti autor on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Koidu Saia.