Kogu maailmas üha rohkem kandepinda saav ökosüsteemiteenuste kontseptsioon on lõpuks oma teed leidmas ka Eesti keskkonnapoliitikasse. Nimelt on lõppjärku jõudmas projekt „Mere ja siseveekogude ökosüsteemiteenuste määramise ja kaardistamise metodoloogia väljatöötamine“, kus on partneritena lisaks TLÜ Ökoloogia Keskusele enda panuse andnud mitmed teised asutused ja ülikoolid (Peipsi Koostöö Keskus (projekti juhtpartner), EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, TÜ Eesti Mereinstituut, SEI Tallinn, Keskkonnaagentuur, Norwegian Institute for Nature Research). Projekti tulemused on Eesti riigile väga olulised veekogude ökosüsteemiteenuste majandusliku väärtuse leidmiseks ning metoodika edasiarendamiseks ka maismaaökosüsteemide teenuste määratlemisel. Ökosüsteemiteenustest ja nimetatud projektist annab ülevaate TLÜ ökoloogia keskuse vanemteadur Jaanus Terasmaa.  30. märtsil toimus Tallinna Ülikoolis projekti viimane seminar, kus arutati võimaluste üle, kuidas projekti tulemustelt edasi liikuda ning välja töötatud metoodikat rakenda näiteks planeeringute ja keskkonnamõjuhinnangute juures ning keskkonnahariduses, aidates sellega kaasa Eesti kestlikule arengule. Tutvu projekti lõpparuandega. [caption id="attachment_19437" align="alignleft" width="300"] Elurikkus ja ökosüsteemi seisund avaldab inimese heaolule mõju läbi ökosüsteemiteenuste.[/caption] Mis üldse on mõiste „ökosüsteemiteenused“ taga? Esmalt peab mõistma seda, et tegu on sooviga rääkida loodusest majanduskeeles, eesmärgiga kaitsta looduslikku mitmekesisust ehk elurikkust. Sisult on asi tegelikult väga lihtne – ökosüsteemiteenuste all mõeldakse teenuseid ja kaupu (ehk kokkuvõtval hüvesid), mida pakub inimesele ja ühiskonnale (/majandusele) iga ökosüsteem. Lisaks, inimesel endal lasub kohustus majandustegevuse käigus elurikkust ning ökosüsteemi seisundit mitte kahjustada, sest läbi selle avaldub mõju ökosüsteemiteenuste kvaliteedile ning lõpptulemusena meie igapäevasele sotsiaal-majanduslikule heaolule. Ökosüsteemiteenuste täpsemaks määratlemiseks on loodud mitmeid erinevaid lähenemisi (huvi korral tasub guugeldada selliseid lühendeid nagu MEA, TEEB, CICES), kuid üldpõhimõtted on neil kõigile sarnased. On varustavad teenused (nt ehitusmaterjalid, toit jne), reguleerivad ja  säilitavad teenused (nt vee puhtana hoidmine, kaitse üleujutuste eest, aineringed, mullateke, liigiline mitmekesisus jne) ning kultuurilised teenused (looduses viibimine, puhkamine, õppimine, teaduse tegemine jne). Veidike eraldiseisva jaotusena vaadeldakse veel lisaks abiootilisi või ruumiteenuseid (nt veepinna kasutamine laevatamiseks, tuulepargi paigutamine maastikku, maavarad jne). Kuuldes ökosüsteemiteenustest ja nendele rahalise väärtuse leidmisest tekkib inimestele sageli mure selle üle, et loodusele ei saa ju ometi hinnasilti külge panna, sest loodus on hindamatu väärtusega. Põhimõtteliselt see nii muidugi ongi, aga peab meeles pidama, et ökosüsteemiteenuste puhul on tegu puhtalt keskkonnapoliitilise tööriistaga, mille peamiseks eesmärgiks on peatada ökosüsteemide seisundi halvenemine ja elurikkuse kadu. Ökosüsteemiteenuste kaudu lähenemine loob lihtsalt võimaluse majapidamistele, ettevõtetele ja avalikule sektorile arusaadavamalt selgitada, miks peab looduskeskkonnast hoolima. Ökosüsteemi olemust kirjeldatakse majanduslike mõistetega läbi võime pakkuda kaupu ja teenuseid, mis rahuldavad inimese vajadusi. Seotakse kokku ökoloogia ja majandus (tulemuseks saab ökoloogilise ökonoomika) ning keskendutakse kasule, mida iga inimene saab. Sest kui ökosüsteemi poolt pakutavad kaubad või teenused ühel hetkel lõpetavad eksisteerimise, kaasneb sellega tuntav elukvaliteedi langus. Eriti oluline on see, et ühiskond mõistaks just reguleerivate, säilitavate ja kultuuriliste teenuste olemust ja olulisust, sest inimese heaolu ei sõltu vaid käegakatsutavatest, materiaalsetest väärtusest – meie elu igapäevaselt toimetuleku ja eksisteerimise eelduseks on ka fotosüntees, puhas õhk ja vesi, mitmekesised elupaigad, tolmeldamine ning vähemtähtis ei ole ka loodusest saadavad elamused, uued teadmised, inspiratsioon ja puhkamise võimalus. Eesti majanduse kontekstis on lähitulevikus ökosüsteemiteenustega arvestamine muutumas ühe olulisemaks – suure keskkonnamahukusega tööstus peab hakkama arvesse võtma ka väliskulusid ning üha enam peab ka riik hakkama rakendama rohemajanduse põhimõtteid. Kui iga majandusotsuse juurde kuuluks looduskapitaliga arvestamine - ehket vastava majandustegevusega ökosüsteemile kaasneva mõju rahalise väärtuse leidmine - siis võib eeldada, et paljud otsused tulevad tunduvalt lihtsamalt. Emotsionaalsetelt argumentidelt ja vaidlemiselt saab edasi liikuda sisulise aruteluni ning leida nii ühiskonna kui ettevõtja jaoks parimad lahendus. On ju selge, et maavarasid peame me endiselt edasi kasutama ning tootvat suurtööstust on samuti vaja. Ning on paratamatu, et vahel sattub see paiknema ka meie tagaaias või kõrge loodusväärtusega kohas. Riigi suureks eesmärgiks peab olema kõigi Eesti (loodus)ressursside vaatlemine ühtse tervikuna, mitte eraldiseisvate ning üksteisest sõltumatute ühikutena nagu see praegu on. Hetkel on igal asjal (olgu selleks põlevkivi, mets, põllumaa, turvas, vesi, liigikaitse või loodusväärtused üldisena) oma arengukava, millega tegelevad erinevad osakonnad ja erinevad ministeeriumid, kes paraku omavahel eriti ei suhtle ega tea mida teised oluliseks peavad või väärtustavad. Sellise lähenemisega kaasneva segaduse tulemuseks ongi see, et eesmärgid ning arengusuunad on üksteisega vastuolus ja tekkivad konfliktsituatsioonid, mille lahendamisele kulub väga palju aega ja raha.  Kindlasti on see ka üheks põhjuseks, miks inimesed on riigist võõrandunud ja ei usalda riigi esindajaid - kõik ju ajavad erinevat ja vastuolulist juttu, võta siis kinni, kellel õigus on. See kõik väljendub kasvava survena ökosüsteemiteenustele ning tulemuseks on kuhjuvad sotsiaalsed, majanduslikud ja keskkonnaprobleemid. Loe ökosüsteemiteenustest ka Novaatorist (11. aprill 2016) ja vaata Ühe Minuti loengut "Mis on ökosüsteemiteenused?" Jaanus Terasmaa, TLÜ Ökoloogia keskuse vanemteadur https://youtu.be/kiyQ4AlgnTA