Sõna roheline seostub paljude jaoks maailmavaatega, mille sõsarväljend on ökoloogiline mõtteviis. Ökoloogia, nagu ütleb sõna lõpp -loogia, on teadusdistsipliin. Ning nagu iga teadus, tegeleb see faktide, nähtuste ja seaduspärasuste väljaselgitamisega. Samas, otsuste langetamisel igapäevaelus jääb üksnes teada olevate faktide ja seaduspärasuste tundmisest sageli väheseks, asjakohane on lähtuda ka kogukonna kogemusest, inimeste hoiakutest ja väärtushinnangutest. 

Kui mõtlen sõnale roheline, tekib mitmeid kujutlusseoseid. Esiteks mets ja niit, samblad ja veetaimed. Looduse roheline on sügav ja kihitine, endas paljude elusolendite olemisruumi peitev, päikest püüdev ja samas end selle liigse pingsuse eest kaitsev. Need toonid on ergutavalt saladuslikud ja samas ka rahustavad. 

Looduse rohelises leidub arvamatul hulgal erinevaid toone. Rohelised taimed toidavad iseennast ja rõhuvat enamust teistest elusolenditest. Olen kogenud, et neid paberile või lõuendile panna on keeruline, värv kipub raskeks ja paksuks kätte.

Nõukogu ajal üles kasvanud inimesena seostub mul roheline ka polikliinikute, ametiasutuste ja sõjaväeosade seinte painega. Rusuv oli ka müügil olnud kalevi, samuti sõdurisinelite roheline. Need õige tihti kohatavad varjunditeta toonid pressisid peale üheülbalisust.

Roheline pakatab looduses seal, kus on valgust. Klorofüll. Samas, kolmandaks, seostub mul see värvus juurtega. Maismaal on turvaline seal, kus taimed on kindlalt kinnitunud, nende juurestik on piisavalt ulatuslik, et saada eluks vajalikku kätte täna ja homme. Inimkogukond tegutseb loodusega kooskõlas nendes paikades, kus on arvukate põlvkondade vältel välja kujunenud antud ilmastikus, elustikus ja maastikus elamise kultuur. Me ütleme, et neil inimestel on juured. 

Minu emapoolne vanaema sündis 19. sajandi lõpul maaperes. Tema jutustused ning etnograafilised ülestähendused taluelust toetavad mind siiani. Talu majapidamises ei visatud midagi niisama minema. Toit söödi ära, kulunud riided harutati lahti ja uuesti läksid kasutusse nii niit kui ka kangas. Kõveraks läinud naelad ja teised rauatükid viidi sepale uute asjade taondamiseks. 

Taaskasutus toimis ja materjal ringles kuni viimased kübemed said mullaks. Vanaema rääkis, et ära visati vaid loomasõrad ja -aju. Need läksid aia taha kompostihunnikusse. Toiduga ei olnud kiita, ja seepärast oli vanaemale mõistatus, miks ikkagi ajud ära visati, luuüdi ju söödi. Paljud rahvad lisavad selle materjali vorsti ja konservidesse. Külas olla aga lihtsalt teatud, et aju ei sööda. Praeguste teadmiste kohaselt igati mõistlik suhtumine. Aju võib sisaldada prioone, mis jäävad ohtlikeks, surmaga lõppevate haiguste tekitajateks ka peale keetmist, muud kuumtöötlemist, külmutamist ja kuivatamist. 

Võib tunduda, et inimesed, nende kultuur ja kogukonnad elavad looduse kõrval või troonivad selle kohal. Ent kui kaua saab inimene hakkama loodusest sõltumata? Ilma toidu või veeta? Õhuta? Inimene paikneb koos oma majanduskorraldusega siiski Maa ökosüsteemi sees. Meie tegevused mõjutavad meie ümbrust ja muutunud ümbrus avaldab tagasimõju meile. 

Mida mõelda siis rohelise ehk ökoloogilise ilmavaate all? Bioloogile-ökoloogile tähendab see inimkonna loodusolenevuse sügavat mõistmist.

TIINA ELVISTO, taimeökoloogia dotsent
Sibulakülas, Harjumaal, 10.03.2021.